..Kertu ajaveeb..

Greatest love of all

2012-02-12T23:02:00.000+02:00

Ma olen lõpuks kodus, kahjuks ainult üheks õhtuks, aga asi seegi. Käisin pesemas, määrisin näkku niisutavat kreemi, taustaks mängib telekas "Ma olen legend" ja kohe panen tööle ka oma imelise playlisti, et ammutada veel rohkem infot endast välja. Minu nädalavahetus möödus imeliselt, ma lihtsalt olin ja eksisteerisin, jagasin armastust. Kõike meelde tuletades peaks aga vist tagasi minema kolmapäeva. Leiate, et asjal ei ole mõtet? On ikka, aasta pärast jälle hea lugeda ja näha oma arengut. Taandareng on ka areng, jäägem positiivseteks igaks juhuks. Kunagi ei tea ju, mis meid ees ootab.

Mainin ära veel selle, et täna möödus aasta Rasmuse surmast. Olen sellele palju mõelnud. Keio tegi talle tribute video ja ma sain mõnusalt nutta seda vaadates. Nii kuradi kahju on mõelda, et teda enam pole. Tal oli nii palju ambitsioone, ta oli julge ja avatud. Mida veel noorelt inimeselt tahta? Puhka rahus, kallis Rasmus.

Jällegi mõtlesin nii ka, et kui seda intsidenti poleks juhtunud, kas me praegu Keioga oleksime koos? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Aga nüüd üritan meelde tuletada kõik olulise ja natuke ka ebaolulist, aga siiski vahvat. Võtame neljapäeva, sest see on veel üsna eredalt meeles. Kolmapäeval ei olnud ka muidugi viga. Kohe hakkan oma sõnu sööma. Räägin natuke siiski kolmapäevast ka. Olin veel natuke käheda häälega, käisin raamatukogus emakeele ja lastekirjanduse loengut kuulamas. Armusin Aino Perviku lastekirjandusse ja sain omale uue hüüdnime. Nüüd võite mind kutsuda NUUKSUNUNNUKS! Meil on veel üks tore aine, mille nimi on eelkoolipedagoogika. Ajusopist tuleb meelde, et olen sellest juba teile rääkinud. Õppejõul on 2-kuune pojake ja ta annab meile loengut. Natuke ajuvaba, samas armas. Õppejõud läheb mulle muide väga peale, ta on nooruslikult kaunis ja entusiasmi täis. Muidugi Carlssonit ei asenda mitte keegi. Kolmapäeval kell 15.00 oli laulmine. Läksin sinna vaid sellepärast, et tahtsin Keiot(teine Keio, mu lauluõpetaja) näha. Kraaksusin kõigile, et ma ei kavatse laulma hakata, püüan häält hoidma, aga juhtus nii nagu alati. Õpetaja võlus meist imelise hääle välja ja viskas mõned naljad sekka. Ma ei väsi mitte kunagi kordamast, kui vinge, äge ja tore inimene ta on. Õhtul, kui tuba korda sai, tegime kähku süüa ja siis tuli Hannakene külla. Me arutasime projekti "Minu unistuste lasteaed", raha oli kujuteldavasti olemas ja suuremates kogustes. Ma tahtsin lambaid, sest ma armastan lambaid, aga see ei läinud läbi, sest lõpuks mõistsin, et linnaliku kõrghoone kvaliteetlasteaia juurde ei sobi lambakari. Siiski oli ajurünnak väga vahva ja meil sai palju nalja. Hanna on mulle väga-väga kalliks saanud. Tema elutarkus ja julgus oma arvamust avaldada, ma imetlen seda. Tema piiritu enesekindlus. Elagu Hanna! Nii see kolmapäev möödus, tegin kõhulihaseid, Getter jäi vara tuttu. See on naljakas effekt, eile jäi Keio ka vara magama, lihtsalt ma pole kunagi näinud, et inimene nii ruttu sügavasse unne vajub. Natuke hirmutas isegi. Ma olen küll loll, aga kuulasin eile mitu korda, kas muskar ikka hingab. Lõpuks jäin ise ka tuttu, kui ta läbi nina omapäraselt vilistama hakkas. Ma ei tahtnud tegelt sellest üldse rääkida, aga kui see juba kirja sai, siis olgu nii.

Neljapäev oli natuke keeruline ja pingeline meie kõigi jaoks. Läksime ühe tähtsaima õppejõuga meie koolis arutama seda asja, et miks osad stipist ilma jäävad, kuigi keskmine hinne, on 4,8. Nimelt ei ole meie süüdi, et EAP-d täis ei tulnud. Kui süüdlast hakata otsima, siis võiks süüdistada natuke Kolledži juhtkonda ennast, samas ka Tallinna Ülikooli. Minul polnud stipiga tegelikult probleemi. Olin ju võtnud lisaks pereteraapia loengu eelmisel semestril, et inglise keele asemel oma punkte täis saada. Läksin teistega lihtsalt kurja nägu tegema. Küsite, et mis mul sellest? Hmm.. ma siiski ei ole paha inimene ja ma ei suudaks näha Getterit nutmas ühikatoas, et tema ei saanud stippi sellepärast, et ainepunktid täis ei saanud ja mina sain. Mõnel meist on stipp elamise jaoks. Vabandused, mis õppejõud tõi, olid kohati väga lollakad. Ta sõnas: "Eelmine ja üleeelmine aasta jäid ka esimesed kursused ju oma stipist ilma." Paras klišee oli see kõik, aga lõpuks lahenes kõik hästi. Meie lemmikõppejõud Amino sai paraja peapesu ei millegi eest muidugi. Teeme talle lillekimbu ja midagi maitsvat, hinded läksid emakeeles ja lastekirjanduses välja ja meil kõigil on nüüd võrdne lootus rahanatukest saada. Elagu meie, võitlejad! (Kuigi ma tegin ainult kurja nägu) Peale selle juhtus veel nii, et Amino küsis, kas olen B-ga rahul. Vastasin ausalt, et olen küll. Järgmisel päeval leidsin ÕISist aga A. Pidin õnnest kiljuma hakkama, aga tegin siiski vaid kõhulihaseid. Minu keskmine on 4,79... pole paha, või mis?

Neljapäeval oli meil loeng Altermanniga. Ta on ka imeline õppejõud. Kahju, et mul kaustikut kodus kaasas pole, jagaksin meelsasti tema mõttekäike. Loengu nimi- "Ülevaade psühholoogiast". Pean hakkama oma õpimapiga tõsiselt tegema, peale selle on muud kodutööd ootamas, ei tohi jälle seda asja viimasele minutile jätta. Loengust jäi meelde see, kui arutasime suhteid, inimesi, armastust. Kunagi küsisin, et miks armastus otsa lõppeb. Vanemad inimesed teadsid vastata, et see on paratamatus, andeksandmatud vead või lihtsalt ei sobi inimesed omavahel kokku, ei ürita piisavalt. Suhtel pidavalt olema kolm faasi. Mina olen hetkel Keioga esimeses faasis, see on MEIE faas. Meie armastus on ületamatu, oleme üksteisele Romeo ja Julia ja muu ei loe. Kui tunnete, et 1,5 aasta pärast on ikka veel suhtes hea olla, siis on teil suurepärane kooselu. Teine faas on konfliktifaas. Kaks inimest tahavad eraldi oma asja ajada. Meie tunnetus nõrgeneb, on mina ja sina. Kui see faas ületatakse, siis ollakse tavaliselt koos surmani. Viimane faas ongi täpselt see, et oleme meie ja mina, sina. Eesmärgid elus on täidetud, lapsed, lapselapsed, palju armastuse jagamist, oma partneri ja tema vajaduste tundmine. Ilus aeg... nagu algus. Suhted suheteks, laps on konkreetne, seda tean ma ka! Väga oluline on kirjutada oma mehega käsitsi kirju, ilmutada pilte ja pidada armastuse panka. Armastuse panka olen minagi pannud juba praegu midagi, mis võib mul tulevikus aidata musiga kokku jääda: usaldus, teineteise väärtustamine, tunnustamine, ausus. (Jutt lonkab, andke andeks, aga hing tahab, et ma kõik enda seest siia kirjutaksin.)

Peale kooli mõtlesin minna ühikasse, et Keiole kiri kirjutada. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest me ajasime Hannaga üliõpilasnõukogu asju, käisime ostsime shokolaadi ja krõpsu ning jalutasime siis ühikasse teisi ootama. Meil nimelt toimus minu ühikatoas koosolek. Arutasime sõbrapäeva pidamist ja muid tähtsaid asju, nalja sai ka väga palju nagu alati ja ma tunnen end selles kambas oivaliselt. Kui veab, siis minust saab volikogu esimees. Arvatavasti veab ja mu pisikesed unistused hakkavadki vedu võtma lõpuks ometi. Olen sellega väga rahul. Hiljem, kui see läbi sai, üritasin siis tibumusile kirjutada, aga nii palju sodimist tuli. Tema kirjutatud kiri mulle on imeline, seda ei ületa miski, aga sean endale kindlaks eesmärgiks, et kirjutan selle kirja valmis. Arvutis on ta trükitud kujul olemas. Neljapäeva õhtul jõime Getteriga Tindellat. Olime tahtnud seda nii kaua teha ja neljapäev oli siis see päev. Tema on tüdruk, kellele ma olen 101% kõigest rääkinud. Ta teab ja tunneb mind 101%, kõige paremini! Meil on koos hea elada ja reede hommikul oli väike pohmelli moodi asi. See aga ei morjendanud mind. Läksin kella kümneks tööle, veetsin kvaliteetaega oma lemmiklastega. Õpetan pisikest "aitähh" ütlema ja ta teeb külgsamme. Mirteliga ei hakka meil kunagi igav, ta on imeline 3-aastane, samas ta juba paneb mind proovile ja katsetab mu seatud piire ja reegleid. Ma ei väida, et nendega kerge on, aga ma usun, et see kõik on seda väärt, sest ma saan nii palju südamest naerda. Lapsed on fantastilised.

Olengi omadega juba reedes jah... sel hetkel, kui me tüdrukuga maalisime vesivärvidega(polnud seda mitu aastat teinud, oivaline tunne), tuli mul teade, et Keio on oma sõnumid kätte saanud. Sellest hetkest algas suur ootusärevus, et kas ta saab linnaloa või ei. Lähen korra maalimise juurde tagasi. Mulle on hakanud tunduma, et minu sees on siiski loovust, see tuleb välja mu piltides, kui ma joonistan, mu kujudes, mis ma voolin. Olen natuke uhke isegi enda üle. Reede õhtuks sain teada, et ma siiski lähen suurde linna, mitte koju. Otsustasin varasema bussiga minna ja mul läks isegi päris kiireks. Küüned jäid lakkimata, tuba segamini. Ärevus oli sees, sest nädal aega polnud midagi muskarist kuulnud ja kaks nädalat polnud näinud. Saime kokku Jokeri juures sekspoes, ma imetlen teda(Jokerit, mitte sekspoodi). Keio hakkab tema käe all treenima suvel. Ise mõtlesin ka keha kasvatada, aga praegu on see ainult mõte. Üldiselt oleks Jokeri naisega päris vahva koos trenni teha. Jutustasime natuke ja läksime siis bussiga koju. Algas meie nädalavahetus, meie imetore nädalavahetus, mida ma ei unusta kunagi. Olime peaaegu, et enamuse ajast kahekesi kodus. Keio tegi mulle maailma kõige paremat kartuliputru ja praadis pelmeene. Tean juba väga hästi, kes tulevikus hakkab süüa tegema, kui kodus on. Üldiselt ma rohkem ei räägi teile meist. Üks asi veel, ta õpetas mind pilte töötlema ja ma olen nii põnevil sellest. Eile õhtul vaatasime koos "Wall-E" multifilmi, see oli nii südamlik ja hea. Täna mõtlesin küll, et ma ei kujutaks oma elu ilma temata enam ettegi.

Ja siin ma nüüd siis olen. Tegin jälle kõhulihaseid, sõin kodutoitu, lobisesin emaga, aitasin tal kartuleid tükeldada. Homme on tööpäiv, ülehomsest ei tea veel midagi, kooli pole igatahes ja kolmapäevast algab koolinädal. Tahaks uue tiiru suurde linna teha, aga eks aeg näitab. Mul suur tahtmine Tallinna inimesi külastada. :)

PS: Whitney Houston... Rest in Peace! I will always love you!

Kolmapäev

2012-02-08T23:24:00.000+02:00

Möödunud on üks vahva kolmapäev mu veebruarikuu nädalal. Käisin täna koolis ja tööl ning jäin ülirahule. Peale seda tegime veel oma ühikatoa korda, süstematiseerisin natuke õppimist, tegin 100+50 kõhulihast, saatsin paar moss-moss sõnumit oma sõdurile, kes metsalaagris on ja meil käis Hanna külas! Kõigest pikemalt aga mõni teine kord. Getter jäi magama, tal magamisega viimasel ajal raskusi. Mina olen ka surmväsinud ja panen kohe arvuti kinni. Kohtumisteni-kirjutamisteni!

Kostub südamelöökide kaja

2012-02-07T20:54:00.000+02:00

Liiga keeletu mu meel, liiga meeletu mu meel, liiga hääletu mu hääl. Olen avastanud Mari Pokineni loomingu, algul oli ta mulle vastukarva, aga nüüd tundub lausa metsikult hea. Kirjutan täna teile eilsest tööpäevast ja tänasest koolipäevast, loengud tulevad teemasse, minu tänane laulutunnike ning palju muud ja toredat.

Eilne esmaspäeva hommik oli tumesinine. Rong jäi mõnusad 5 minutit hiljaks ja see mõjutas minu ajagraafikut. Kotid olid endiselt rasked ja minu õrnad käed said kannatada. Jõudsin juba poole üheksaks ühiselamusse, aga ma ei leidnud oma toa võtit üles. Mind valdas sisemine paanika, läksin väga-väga närvi üle pika aja. Lõpuks, kui ma oma võtme kätte sain sealt samast kotitaskust, kust ma juba lohakalt 10 korda otsinud olin, tuli kergendus. Vahetasin riided, jõin vett päevakübara ekstraktiga ning olin totaalselt hiljaks jäämas. Mõtlen veel selle peale aeg-ajalt, et kui ma poleks rongijaamas seisatanud kaheks minutiks, et tibule 831 sõnum vastu saata, siis poleks ma äkki ka tööle hiljaks jäänud. Otsustasin mitte joosta, sest selg oli juba niigi märg. Tahtsin bossile sõnumi saata, et jään hiljaks, aga järsku ei toiminud enam mu sim kaart. Musikallis helistas mu teisele numbrile, aga aku sai tühjaks, kuigi minu arust laadis ta mul kodus terve öö. Kõik autod pidid just siis sõitma, kui ma teed ületasin. Kõik inimesed olid just kui ees ja lõpuks olin ma hilinenud tööle 6 minutit. Loomulikult ma vabandasin ja rääkisin kogu loo ära. Peale seda algas minu tööpäiv kahe kõige imelisema lapsega siin maailmas või noh, siin Rakveres.

Kuidas me siis päeva veetsime? Mängisime, õppisime tähti, lahendasime paar konflikti, sõime püreesuppi, siis mängisime veel natuke ja juba mul oligi aeg minna. See hetk, kui poiss ära väsib ja oma peakese minu õlale paneb, ise mul puusa peal istudes, see hetk on kõige armsam hetk mu päevas. Või see, kui tüdruk mind täiesti ilma põhjuseta kallistama tuleb. Aina rohkem tajuvad nad mind ka füüsiliselt: puudutavad, kaisutavad. See on ütlemata armas. Muidugi peab tõdema, et kahega on raske. Rääkisin just sellest mõni aeg tagasi Getteriga ja tõepoolest on kahega raske. Ärge nüüd arvake, et ma ei taha lasteaiaõpetajaks saada, sest ei saa kahega ideaalselt hakkama. Tahan ikka, olgem ausad, lasteaias käituvad lapsed alalhoidlikumalt kui kodus. Kunagi tahan oma lasteaiatibudele autoriteediks olla, aga praegu näen vaeva, et hakkama saada suure õe ja väikese vennaga, kes on päris tihti üksteise peale armukadedad. Üks vajab rohkem füüsilist jälgimist ja tähelepanu, teine(suurem) tahab seda vaimset. Üldiselt olen aga väga rahul ja minu bossi aka nende emaga sujub mul koostöö ideaalselt.

Eile õhtul saime Getteriga kokku, ta ostis ka endale soojad püksid. Käisime Maximas, hiljem veel Selveris ka. Ostsime igasugu nänni kokku. Mina premeerisin ennast maasika joogijogurtiga, Nutella ja värske saiaga. Mõlemad ostsime endale hamburgeri, mida me ahjus soojendasime. Ajaa, ma ostsin viieliitrise Saaremaa vee endale. Õnneks on õues ka natuke parem olla, nina ja selle sisemus ei külmu ära vähemalt. Eilne õhtu möödus suht molutades. Võitlesime internetiga, rääkisime juttu ja olime üpris väsinud. Ühesõnaga, me ei teinud midagi tarka. Kell 22.00 suundusime ära tuttu. Enne seda sirvisin läbi veel mõned raamatud ka. Lasin silmadega üle, vaatasin mõnd põnevamat lauset. Tõepoolest võin öelda, et kõik, mida ma koolis õpin, seda kõike on läinud vaja praktikas töö juures. Õpin huvi ja innuga edasi...

Hommikul ärkasin ma 07.49, käisin tualetis ja läksin pesema. Pesin kaua, väga kaua. Kell oli 08.18, kui ma ühikatuppa tagasi jõudsin. Üldiselt läks kohutavalt kiireks, aga me võtsime rahulikult. Jõudsin aga omadega valmis, sain hakkama. Kooli jäime natuke hiljaks ja hommikune jooks sai ka tehtud, kuid õppejõud jäi ka hiljaks. Nii käivadki ülikoolis asjad. Rääkisime veel RÜN-i teemasid ja ma tundsin end seal klassis, kui kala vees. Nii hea tunne oli, hoolimata sellest, et pea valutas ja nohu kiusas. Loengu nimi- SOTSIAALPSÜHHOLOOGIA. Ära edasi loe, kui sind loengud ja ülikooliteema ei huvita. Tegime kõigepealt grupid ja rääkisime inimestele, keda eelmine kord loengus polnud, seda, mida me tegime. Edasi võtsime läbi raamatu "Sotsiaalpsühholoogia alused" esimese peatüki. Saime teada, et etnosekesksus on see, et erinevates maades käituvad inimesed erinevalt, erinevated maades on erilised kultuurilised eripärad jne. Edasi anti meile kaks mõistet: ENESEAUSTUS JA ENESEKINDLUS. Neid mõisteid ei saa vastandada ega võrrelda, sellegipoolest on nad seotud. Eneseaustus on seotud iseendaga, enda väärtustamine, inimene, kes ei lase endale pähe istuda. Tal on tugev enesehinnang. Eneseaustus on sisemine protsess. Hoolitsemine oma vajaduste eest. Peab teadma neid piire, millest kunagi üle ei astu ja ennastaustav inimene ei lase ennast solvata. Enesekindlus on aga väline, teistest lähtuv protsess. Enesekindel inimene julgeb ette võtta uusi tegemisi ja väljakutseid, teeb seda, mida ise tahab, julgeb oma arvamust avaldada ja oskab öelda ei. Enesekindlus on õpitud oskus.

Kuidas tõsta enesekindlust?

Ma pean endast lugu koos kõigi oma probleemide ja piirangutega. Ma armastan ennast tingimusteta koos kõigi oma armastusväärsete omadustega. (Korrutada vähemalt 3 korda ja masseerida samal ajal parema käega vasakul küljel olevat lohku südame ja käe juures.)

Mina isiklikult tean, et aastatega on mul enesekindlusega asjalood aina paremaks läinud. Hetkel olen enesekindlam, kui eales varem. Kui tsikk msnis rääkides mind kõnetab kui väga lõtvade elukommetega naist, siis ma võin öelda, et see on tema probleem, mitte minu. Ma ei saa isegi enam vihaseks, sest ma ei lase tal endale haiget teha, ta tajub muutusi ja räägib minuga päevast päeva järjest vähem, aga pole hullu. Mina hoian neid, kes hoiavad mind. Siin on tegu ka eneseaustusega. Ma olen hindamatu! ;)

Veel jutustasime, et inimesed, kellel on eneseaustuse ja -kindlusega probleeme, inimesed, kes sellega ei tegele, hävitavad ennast. Mulle hullult meeldib see sõna- ENESEHÄVITAV KÄITUMINE. Kui püüad enesekindlust toita, aga endal pole eneseaustust, siis käitud ennasthävitavalt. Vastupidi on reaktsioon aga õige. Enne pead ennast austama ja siis tekib enesekindlus.

Lapsevanematele teadmiseks, et ülehoolitsemine lapse eest tekitab temas agressiivsust, "halba" käitumist ja laps hakkab käituma ennasthävitavalt. Nii, et laske tal mõnikord ise riidesse panna, kui ta seda juba mingil määral oskab, pusib kaua pusib. Laske tal ise süüa, kui ta selle selgeks õpib. Jne.

Uskumused ja väärtused

Kuidas ma ennast julgustan?
Ma saan hakkama!
Ma usun endasse!
Südamega saavutan kõik!
Pole hullu!
On ka hullem olnud!
Iga asi on milleksgi hea!
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kasulikud uskumused= sisemised ressursid, lisaenergia.

Suhtu teistesse nii, nagu sa tahad, et sinusse suhtutakse! Käitusin N-ga ükskõikselt, nagu ta poleks mitte keegi mu elus mitte kunagi olnud ja tulemus on käes. Ta ei austa mind, sest mina ei austanud teda.

Uskumused mõjutavad taju.

Milliseid mõttekäike kasutan, kui ma kusagil läbi kukun?
Miks ma ei õpi oma vigadest?
Ainult minuga juhtub nii.
Ma olen totaalne läbikukkuja.
Ma ei kõlba milleksgi.

Sageli otsime süüdlast, et endalt koorem maha kanda. Kes on süüdi?

Kogemused muudavad uskumusi. Kunagi arvasin, et kättemaks on parim viis tüli lahendada. Kui ma aga aru sain, et siis tekib nõiaring, jätsin ma oma uskumuse maha. :D

Veel tegime tabeli ja analüüsisime olukordi, mis ajavad meid vihaseks, otsisime süüdlast, mõtlesime, mida meie saaks teha, et sellist viha enam ei tekiks jne. Ilmselgelt ma võtsin reedese tibu piduralli endale teemaks ja mõistsin, miks ma vihastasin, mis olid minu negatiivsed automaatmõtted(petab, vaatab teisi naisi, räägib minust halvasti teistele, kakleb), tunded(viha, trots ja seejärel kurbus), faktid(ta läks sõpradega välja), alternatiivid(oleksin pidanud linna minema, oleksin võinud püüda mõista tema käitumist). Tabel on igaks selliseks olukorraks oluline.

Mida ma loengust endale pagasisse panen ja ellu kaasa võtan?
Arendan oskust öelda EI.
Toidan ensekindlust ja tõstan motivatsiooni, kui vaja!
Vaatan olukordi läbi teise inimene silmade ja püüan rohkem mõista.

Nii see loeng läbi sai. Seal istudes tulevad kõik mälestused erinevatest olukordadest ette, mille peale ma iga päev ei mõtle.

Edasi tuli eelkoolipedagoogika loeng. Õppejõul oli kaasas pisike 2-kuune laps. Nunnumeeter läks põhja ja ma imetlen selle õppejõu jaksu ja energiat meiega tegeleda nii pisikese beebi kõrvalt. Algul istusime jääkülmas arvutiklassis, sest kolmas kursus oli hõivanud meie sooja, õdusa klassi. Istusime ringis ja tegime tervitussalmi, hiljem jagati meid gruppidesse, et teha ajurünnak ning meie grupile(mina,Kätlin, Kersti) anti selline sõna nagu pedagoogika. Sattusin eufooriasse, silmad läksid särama ja see meeldis õppejõule, sest meil tekis päris tihti silmside. Koostasime pedagoogikast jutukese ka ja kõik laabus ideaalselt. Loeng oli põnev ja see hakkab mulle aina rohkem meeldima. (I gotta feeling...)

Peale kooli tulin mõneks ajaks ühikasse koos Getteriga, ajasin näost sisse Nutella saia ja otsustasin, et lähen laulma vaid Keio pärast. Ta on nii imeline inimene. Kuna hääl on hädine ja kurk on pekkis, siis mõtlesin, et ei lõõrita täna, aga ta pani mind laulma. Peale laulmist oli hea tunne sees. Ootan juba meie taaskohtumist ja loodan, et Laurake ka järgmisel nädalal laulma tuleb minuga. Ta vaeseke on vist haigeks jäänud.

Pidime täna Getteriga koristama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mu peavalu oli ka ikka tõeline valu. Kaks ibuprofeni võitlesid selle vastu ja siiani tuikab pisut. Internet polegi kõige hullem olnud. Elu on ilus, tõeline lill! Las langeb täht, minu soovi täidab see, koos me oleme. Loodame, et siis nädalavahetusel oleme koos. Elagu metsalaager!

Seniks aga, ilusat teisipäeva õhtu jätku teile kõigile. Minul kadus hääl, teie olge terved!

Päikest!

Mina ei taha veel magama jääda....

2012-02-05T22:25:00.000+02:00

Justament teeb jälle mu hingele pai ja mina ei suuda ikka uskuda seda, kui uskumatult hästi mu lähedased mind hoiavad. Vaid igatsus on see, mis mind kurvameelseks teeb. Ma ei talu seda valu. Sel nädalavahetusel siis Keioga ei kohtunud, kuigi tal oli linnaluba. Eile õhtul oli küll tunne, et tahaks asju loopida, karjuda ja inimesi lüüa. Ma olin iseendalegi ohtlik, nii raske on eemal olla lihtsalt. Täna oli ta nii hea mu pihta ja mul on temast kahju, et ta seal puuris kinni peab olema, samas, kui ta võiks oma asja ajada. Seda asja, mis tal kõige paremini meelerahu pakub. Tahaks lihtsalt talle sügavale silma vaadata ja taaskord tõdeda, et tema ongi minu kõige säravam täht selles elus.

Homme teesklen ma seda, et olen terve. Tegelikult valutab pea ja üks ninapool on kinni ning hääl kähiseb, aga mina lähen astun esmaspäevale karmilt vastu ja tervitan ka oma hoolealuseid tibulindusid, keda ma juba väga-väga igatsema olen hakanud. Peangi ära magama minema, kell on minu jaoks palju, loodame, et järgmisel nädalal tervenen täielikult, mind aitab veel päevalilletinktuur ja homme mõtlen veel, mis võiks immuunsüsteemi tugevdada.

Üldiselt tuli vana rahulik mõmmi mu sisse tagasi ja ma naeratan nädalale vastu. Soojendan ilma oma positiivse eluhoiakuga ja annan endast kõik, et ka Getter naeraks. Lapsed panen ka naerust kõkutama! Kõik võivad naerda, lapsed võivad ka naerda!

Aitab tänaseks, olge terved, väärtustage oma tervist, ARMASTAGE ja HOIDKE üksteist!

Pole liig halb, ei ole liig hea

2012-02-04T21:09:00.000+02:00

Kuulan hästi palju head muusikat ja siis natuke halba muusikat ka, mis mu tuju ja meelt rikub. Otsa on saamas üks vahva päev. Mu eesmärk sai 99% täidetud. Läheb ikka nii, kuis läheb, kõige paremad on väga heade poole teel... pane poisil aru pähe. Eile tegi M.-i ema mulle esinemiskostüümi ja M. tegi mu küüned ilusaks ja tugevaks. Temperament lõi mul eile välja ja täna ma natuke kahetsen seda, kui üliemotsionaalselt ja dramaatiliselt ma käitusin mingil ajahetkel. Sellegipoolest on mul hea meel, et Merru ja Eedu koos on, nad on armsad. Mul on tunne, et s*ndakad siiski hoiavad mind, sest kuigi enamus ajast vihkan ma Ristot väga palju, oli ta eile nii hea ja pai minu pihta.

Öö oli nagu ta oli. Arutasin Mammuga maailmaasju ja suhteid. Ma ei taha üldse negatiivselt mõelda, aga kõik mu suures(väikeses) tutvusringkonnas olevad pikaajalised true love suhted on nüüdseks purunenud. Kui ma 13-14 olin, vaatasin neile inimestele alt üles ja teadsin, et olen kunagi sama õnnelik, kui nemad. Nad ei ole õnnelikud, mina olen praegu suhtkoht, aga kui see niikuinii kestma ei jää, siis miks ma üldse pingutama peaks? Perekonnad on lõhki, draamat on igal pool. Suured perekonnad esitavad üksteisele politseis avaldusi ja "maksavad kätte". Mulle ei mahu see pähe, kurvaks teeb.

Tänane hommik algas seitsme aeg, kui mul süda väga-väga paha oli ja ma siis kallistasin wc-potti natuke, aga kuna mulle oksendada ei meeldi üldiselt, sest samal ajal hingata ei saa, siis ma sundisin ennast 15 minuti pärast taas voodisse. Magasin natuke veel ja läksin siis pesema leige vee alla, see oli tõeline kvaliteet. Ma värisesin üle kere, köögis oli nii külm lihtsalt. Mul läks kiireks ka, asjad olid kadunud ja pakkimata, juuksed ei olnud üldse juuste moodi veel, kui M. juba helistas. Isa tuli koju- Metro Luminal.... tal oli väga paha tuju ja ma olin peaaegu kindel, et ei jää täna S*nda, aga ma muutsin hiljem oma arvamust. M. ootas mind juba, vesi jäi maha ja ma jooksin auto peale. Rong tuli tigu kiirusel, et sõita Tallinna poole, ootasime selle järgi nagu korralikud liiklejad autoga ja me olime totaalselt hilinemas. Püksid on kohati suured, ei seisa jalas.

Rahvamajas tegime proovi, ma jäin rahule. Marek vaatas ka meie proovi ja tänu sellele olime särtsakamad ja edevamad, kui varem. Mulle ei meeldi see, et juhendaja meid sildistab mõnikord, et halb või vigane vms ja ta tunnustab vähe, aga täna oli mu eesmärk teda võimalikult palju naeratama panna. Hommikul olin tujutu, aga Riia siiski armastab mind ja annab tagumikule laksu ja küsib, kus mu müts on ja õiendab, et ma pole üldse soojalt riides ja kui ma oma kindad maha unustan, siis ta võtab need ise. Autos istusin loomulikult M.-i kõrval, mul on talle uut hüüdnime vaja. Initsiaal on imelik ja nõme. Maiuks ka ei kutsu ju.. Raadiost tuli Michel Telo- Ai Seu Te Pego ja kõik me viis naist laulsime ja õõtsusime kaasa. See mees on maagiline ja meie tuju tõstis see terveks päevaks.

Kohale jõudes olid mõned vahejuhtumid, parklat ei eksisteerinud enam ja meid sunniti jopesid seljast ära võtma vastu meie tahtmist. Tegime proovi ära, see oli pisut kohmakas, samas tundsin ennast oivaliselt, hoolimata kinnisest ninast ja valutavast kurgust. Peale tantsuproovi läksime M.-ga Hesburgerisse megatellimust tegema. Kõige ägedam idee oli tal see, et maksma ei pidanud meist keegi, kuna ta saab kohe- kohe 20 aastat vanaks ning ta tegi välja. Sõin nagu pöörane. Vähe sellest, et ma sõin hommikul pannkooke ja ostsin Grossi poest banaani, kohukest ning sõin needki ära ja erinevad kommid ja krõpsud, sõin ma veel kaks juustuburgerit ja palju friikaid ning ühe väikese coca-cola jõin ka ära. Teenindus Kohtla-Järve kahe tärni MAXIMA Hesburgeris- väga halb, klienditeenindaja tõmbles ja tegi paha nägu ning õiendas meiega. KUMA FOTO tädi ei teinud meie juhendajast välja ja ma läksin Riia juurde ning küsisin valjul häälel "Kellele ma vastu lõugu annan?" Riia hakkas naerma ja küsis, et miks mina, hall hiireke, tema eest välja astun, edasi oli ainult naer, ma isegi ei mõelnud vastust välja. Ta on nii hea lihtsalt.

Edasi oli mingi tühja passimine, mulle tehti soeng, ma tegin kõik, et mu inimesed mu ümber naeraksid, sest nende naerust ma vaimselt toitusin. Vaatasin telefoni ärevalt kogu aeg, aga ei midagi uut. Mu sõprade naerukaja ja meie kallistused, käest kinni hoidmised ja lollitamised(oleme jah peaaegu 20 kõik)... see oli imeline. Andis mulle nii palju jõudu. Vaatasime esinemisi, need olid superhead. Õigepea suundusime ise valmis lava taha. Ütlesin toredale noorele naisele oma kolm korda tere, sest ta tundus nii tore ja positiivse hoiakuga. Enne lava peale minekut tantsisime 5 korda kiiremalt tantsu läbi, tegime lollakat häälitsust juurde ja kõkutasime, M. kukkus selili ja mina kiljusin. Naerukaja kostis ka lavale, aga keegi paha nägu ei teinud. Arvasid vist, et venelased lällavad.

Oma esinemise pühendasin ma GETTERILE, kuna see laul kindlasti meeldiks talle ja minu tants meeldiks talle ka ja ta on mulle nii armas ja kallis. Endale pühendasin muidugi ka ja laususin sosistades sõnad: Ma saan hakkama. Algust ma ei mäleta üldse ja ühes kohas ma puterdasin ka, siiski lõpp tuli ilus. Naeratasin isegi, alguses vägisi, hiljem suurest rõõmust. Mul on hea meel, et ma võtsin selle Koolitantsu asja käsile ja sain hakkama, tegin ära. 27.02 selgub, kas me saime piirkondlikku vooru edasi. Pöidlad pihku, naised-mehed! Ajaa...vahepeal tegime kvaliteetse pildi ka ja hiljem lollitasime niisama ja sõime meie trupigrupi nimelist torti. Kiku vedas mind täna seljas ja keerutas. Arutasime samasooliste rõõme ja muresid ning naersime kogust südamest. Jõime lasteshampust, meie viimased naljad olid vahvad, aga Moggy oli väsinud ja tahtis koju saada. Lõpuks ootasid teised ikkagi minu järgi, sest end kubujussiks tegemine võtab aega.

M.-i autos mängisin tooliga, naersin, laulsin vene aktsendiga laule kaasa ja hoidsin tuju üleval Kiviõlini. Edasi S*ndani hoidis tuju üleval M. Lõpuks ma saabusin koju ja tundsin, et tahaks nutta. Nii paha oli olla, värisesin üle kere, kõht oli nii täis. Varjasin aga seda jama ja käisin emale-isale meeldivalt närvidele. Lõpuks maandusin oma tuppa ja uinusin õndsasse unne. Nüüd on parem.

Kitty oli siin paar päeva kadunud olnud, nüüd on ta tagasi ja ma hoian teda oma toas, oma voodis, silitan ja kaisutan, musitan ja kallistan. Ta on nii hea kiisu mul. Aitäh teile kõigile, kes te täna minuga olite, ma jumaldan teid. Ma ei unusta teid kunagi, mu NaKs tantsutüdrukud.

Veel midagi? Jah. Mu meaningful stuff kaust täienes täna ja ma jagan mõnda ilusamat kunstiteost ka teiega, sõbrad. Maaria armastab mind ja ütleb mulle seda fb seinal, mu Mozilla Firefox kiilub kogu aeg kinni ning Skype tahab uuendamist, aga ma ei viitsi teda uuendada. Läpakas teeb imelikku tolmuimeja häält vahepeal, generaator töötab liiga võimsalt, selline tunne, et Dell lendab õhku.

Miks sa ütled, et alkohol on bullshit ja jama ning lähed ja jood ennast siis täis? Miks sa teed inimest maha ja möllad siis temaga hiljem koos nagu oleks ta su best buddy? Miks sa käitud teatud keskkonnas täiesti ebatavaliselt sitasti minuga, kuigi räägid, et hoiad alati? Miks sa räägid iseendale vastu? See tekitab minus mõistmatust, usaldamatust ja mul on natuke valus. Teadmatus.

Varsti tulevad Koolitantsust ka pildid, oi, kuidas ootan.

2012-02-04T08:18:00.000+02:00

Mul on kiire. Kell on juba palju. Toas on külm, köögis veel külmem. Kraadin ennast nii igaks juhuks. Kohe-varsti hakkan sõitma Koolitantsule. Öö oli õudne. Iga tunni tagant ärkasin ja mõtlesin üle. Eilne õhtu lõppes pisaratega, kui me Mammuga oma asju arutasime. Valus on. Ma olen täiesti magamata ja mul on süda väga-väga paha. Tahaksin lihtsalt kedagi füüsiliselt lüüa, et olukord paremaks läheks. Ma ei talu seda valu. Mul on stress, ma olen pinges ja mul on halb. Ma olen üksi keset seda jama. Palavikku ei ole õnneks, lihtsalt on külm. Elagu pakane. Tahan suve.

Mida soovisin kord, millest unistasin siis, on äkki kõik mul käes...

2012-02-03T17:02:00.000+02:00

Olen tablettidest ennast täis puginud. Kõik paracetamolid, panadolid ja ibuprofenid on nüüdseks otsas ja lõpuks on ka tunne, et palavik andis järgi. Väikesed tüsistused nagu kurguvalu ja tatine nina teevad mulle trotsi, aga üldiselt olen omadega väga fine. Keio sai linnaloale, aga kahjuks ma ei näe teda, sest mul on Koolitants ja raha vähe. Ostsin endale täna soojad püksid ära, millega kõndides tekib imelik heli, mida ma isegi natuke vihkan.

Täna oli järjekordne koolipäev. Mul ei ole aega lihtsalt ühikas istuda ja magada, ma tahan loengutest ja kõigest muust osa saada. Olen väga-vöga rahul Sotsiaalpsühholoogiaga ja õppejõud Murrikuga. Teadmised lihtsalt voolavad pähe nagu jõgi voolab kusagile suuremasse veekogusse.(Oli ju?) Suu on ammuli ja silmad säravad, läpakat ei igatse, see tähendab endiselt, et olen õiges kohas. Läpakat ei igatse, sest ta on mul ühikas. Ma kardan, et ta kardab külma ja keeldub seejärel töötamast. Iial ei või teada ju. Ta on kõigest elektroonika jubin mul. Katrini antud Nokia kardab ka külma ja ma mõistan teda. Loodan, et andestate mulle, et ma räägin asjadest nagu nad oleksid elusolendid.

Mul on täiega hea meel, et Erika mulle oma dressipükse laenas, sest nüüd ma saan Koolitantsule minna säästes natuke oma raha. Niigi lasen M.-i emal traksid õmmelda rahvariidest...

Minu nädal oli kentsakas ja kiire. Mulle hakkasid jälle nuudlid maitsema, riivjuustuga olid need eriti maitvad. Jõin ära palju-palju teed. Terve SAGA teepakk on nüüd otsaks. Sidrunid on otsas. Tabletid on otsas. Mesi sai otsa. Vaarika toormoos on samuti otsas.

Getteriga on imeline kooselu, kogu aeg me naerame ja jutustame. Ta on väga tubli, tegi terve suure õpimapi ära. Mina pole veel alustanudki. Mängisin õhtuti tuimalt kaarte ja SIMSi, vingusin, kui paha mul on.

Hommikul ärgata on imelikult kerge. Võib-olla see on sellest, et eelneval õhtul on joodud palju teed/vett ja mul on teatud vajadus tualetti külastada, aga kui ma selle vajaduse rahuldan, siis on uni läinud ka. Magada olen saanud vist piisavalt palju, kuna täna peale kooli ei tulnud sellest midagi välja. Tühi ebaõnnestunud katse , lamasin niisama pikali.

Minu õnneks oli mu kolmas perekond Tallinnas terve nädala ja tööd ei olnud. Ma poleks haigena saanud ju minnagi sinna. Tegelikult on igatsus nende vastu suur. Eriti mu kallite hoolealuste järgi, tahan nendega juba mängida ja olla. Nägin neid isegi unes. Nii ilus!

Homme on Koolitants 2012 Kohtla-Järvel. Hoidke mulle siis pöialt! :) Luban, et annan endast parima seal!

Teie aga, olge terved!

2012-01-31T22:57:00.000+02:00

Mida tõi mulle kaasa väike nõrkusehetk? Pisike mõttepaus kallitsest inimestest mu ümber? Mis juhtus minu masenduseussi ajal? Kuidas kurbus mind mõjutas?

Ma olen haige. Kohe päris siruli voodis omadega. Miks mu immuunsüsteem mind JÄLLE alt vedas? Mul pole ju aega haige olla. Mul on kool, töö, koolitants, laulmine, RÜN, aeg mehele ja sõpradele.

Hommikul oli mul päris kiire bussile, kartsin, et jään hiljaks. Ei jäänud, läbi külma õhu oli mul palav. Ripsmed olid jääs. Bussi oodates läksid varbad ja näpuotsad kangeks. Nina kaudu on hingata ebamugav ja suu kaudu hingates hakkab kurk valutama. Ma ei jaksa enam pakast taluda. Minu viha on nii suur talve vastu, et ma ei imesta isegi, miks ma praegu liimist lahti olen. Teetass teetassi järel, palju mett ja vaarikamoosi, tabletid isegi, Otrivin, SIDRUN ja Saaremaa vesi. Homme lähen pesema ja loodan, et enesetunne on parem. Söön endiselt nagu hobune.

Kiidan alushariduse pedagooge, jumaldan teist ja kolmandat kursust. Nad on kõik nii vahvad ja toredad. Käisid meie toas juttu rääkimas oma mälestustest, kogemustest. Imelised inimesed!

Täna oli RÜN koosolek. Minu jaoks oli see esimene. Mul on suur tahtejõud muuta Kolledž ühtehoidvamaks ja veel toredamaks kohaks. Tahan oma jälje maha jätta.

Maaliline päike paistis täna sünnipäevalisele nimekaimule, kes on mulle väga-väga kallis. Elagu 20!

Mu Getter!

Nägemiseni, JAANUAR!

Ma ei jõua ära oodata, millal küll need räästad tilkuma hakkavad...

I feel you in the wind...

2012-01-30T20:58:00.000+02:00

Eilne öö oli vastik, nägin halba und. Tibumusi oli ka halba und näinud. Arvasime mõlemad, et eks see ole see kartus ja paranoia üksteisest ilma jääda, hirm lahkumineku ees. Usume, et see on loomulik mõnikord, eriti siis, kui viimasel ajal kõik hästi ilus ja õnnelik on olnud.

Kuulan Alter Bridge laule, olen natuke katki. Mõtlen Rasmusest, kelle surmast saab kohe-varsti aasta. Mõtlen inimestest, kes on siit ilmast lahkunud. Mõtlen üldse liiga palju ja see tekitab väikest masenduseussi. Ma ei suuda istuda enam ilma tegevuseta lakke vahtides. Tahan loenguid, lõbusaid õppejõude, laulmist, üliõpilasnõukogu ning veel rohkem tahan tööle minna, õhtuti koos Getteriga tsillida ja juttu rääkida, lollitada. Tahan, et musi ei oleks nii kurb seal puuris ja soovin kõigest jõust, et kõik hea mu ümber kestma jääks.

Rohkem vist ei olegi midagi öelda. Täna on nostalgiline päev, hammas valutab, raha ei ole, et hambaarstile minna, huuled on kuivad, palsam ei aita, nahk on kuiv, eks ole näha, kas Nivea kehapiim hakkab mõjuma või ei. Homme pean astuma läbi külma hommiku bussi peale, et kodulinna sõita. Kardan külma ja vihkan talve, unistan suvest.

USK, LOOTUS, ARMASTUS

Kõiki õnnelikuks ma teha ei saa, igaühele pole mõtet ka meeldida.

2012-01-29T21:16:00.001+02:00

Täna olen natukene kurb, täna olen pisut tujust ära ma. Asi polegi väga hull tegelikult, ma magasin end peaaegu, et välja. Nägin veidrat unenägu, kuid siiski, uni maitses hää. Tuba oli hommikul nii külm, et enne kella poolt ühtteist ma nina teki alt välja ei pistnud. Terve pea oli tekiga kaetud. Vaataks natuke tagasi, räägiks tänasest päevast, emotsioonidest ja pisut ka lähitulevikust.

Viimati kirjutasin neljapäeval "lühikese" postituse. Mõned plaanid läksidki luhta, Eglet ma ei näinud, kuna saatsin sugulase rongijaama ja ma füüsiliselt ei jõudnud 15 minutiga joosta rongijaamast bussijaama. Käisin suurest masendusest poes ja ostsin jälle Nutellat ja saia ning maasika-banaani jogurit. See õhtu oli omamoodi ideaalne. Rääkisin telefonis emaga ning ta rääkis, et see ei ole hea, et radiaator kogu aeg undab, pidi tekitama peavalu. Mul polnud enne tema kuldseid sõnu ühtegi peavalu selle radika tõttu, tol õhtul hakkas mu pea valutama ja valutas kuni reede õhtuni, mil ma Ibuprofeni ostsin.

Reedene päev tööl oli raske just sellepärast, et ma olin nõrk. Mu pea valutas, raske oli naeratada ja olla positiivne. Uimane tunne oli ja pagan... mulle tahab haiguseuss sisse tulla. Joon küll palju teed, söön mett ja üritan tubli olla, aga väga vähe on puudu gripist või nii. Õues on ka liiga külm ja mul ilmselgelt ei ole sobivaid riideid sellise ilma jaoks. Mu ICEPEAK püksid ootavad mind poes, aga ma pole üldse kindel, kas ma need endale sel aastal soetan. Käisin täna suveseelikuga tantsimas, jalas sukapüksid. Kooslus polnud üldse hea. Jalad külmetasid, mina aevastasin ja köhisin. Mõttejõud--> rääkisin peavalust ja ta hakkas jälle mul valutama.

Reedel olin kella viieni tööl. Ma rohkem ei räägi siin väga tööst, sest see on siiski selle perekonna eraelu ja isiklikud asjad. Teatke aga seda, et olen väga rahul. Mul on nüüd 3 perekonda: minu vanemate perekond, Keio perekond ja minu hoolealuste perekond. Enam õnnelikumaks olukord minna ei saa. Muidugi on raske ja väsitav ning mõnikord on mul teadmatus, et kuidas ma reageerima pean, kuid mis ei tapa, teeb mind ainult tugevamaks ja kogemusi on mul juba terve korvitäis. Iga päevaga õpin midagi vahvat ja olulist. Kibelen juba raamatukokku uute raamatute järele ja naeratan endamisi. Seda nimetan ma progressiks. Elu hetked, mis ei lähe kunagi meelest. Reedel läks tööl muidugi palju kauem, kui ma arvasin, aga arvutasin tunde ja raha ning olin rahul.

Reede õhtul liikusin ühikasse, enne ostsin bussipileti ära, et suurde linna sõita. Õnn oli kirjeldamatu, kui tiburull helistas ja ütles, et hakkab sõitma Tallinna bussipeatuse poole. Ootusärevus on suht hea tunne, kui tead, et kohe-varsti näeme, saame koos olla. Ühikas käisin pesemas, mind vihastas see, et kui mina pesema lähen, siis otsustab alati keegi minu kõrvale kabiini ronida ja mu veesurve on palju väikesem. Meid oli viiendal korrusel tol õhtul vaid 3. Kolmest inimesest 1 olin mina. 1 kahest tuli pesema, kui mina pesin ja ma meelega pesin väga-väga kaua, et ka tema surve oleks madal. Usun, et tema oli ka tige, aga see on juba tema viga. Pesin muide umbes täpselt 45 minutit. Edasi värvisin küüned mustaks, kuulasin head muusikat ja otsustasin, et ei lase enam kellegil endale lambist haiget teha. Lõpetan suhted "pahade" inimestega. Mul pole vaja enda ellu inimesi, kes mind ei austa ja neil pole otseloomulikult ka mind vaja.

Kuivatasin juuksed, tegin silmad pähe, väike soeng ja tavalised mugavad riided ning valmis ma olingi. Otsustasin varem liikuma hakata, et poest osta nätsu ja ühe purgi Kissi. Käisin Kebabis, et endale süüa osta, olin päris näljane. Vahepeal helistas mulle mammu ja nuttis telefoni. Minu silmad läksid ka märjaks, sest ma hoolin temast väga palju. Lohutasin teda, ütlesin, et kõik saab korda ja kui ta ei nõustunud minuga, siis rääkisin seda, mida ta tol hetkel kuulda tahtis. Kõik mehed on lollakad, sead, idikad, mölakad jne. Valus oli, kui ta rääkis minu Keiost, kui heast mehest. Tõde pidigi valus olema ja ma ei saanud ju valetada talle, et musi on ka mölakas. Ta ju ei ole. :) Õues oli nii külm ja libe, oi, kuidas ma seda talve üldse ei salli.

Bussis tarbisin alkoholi ja istusin internetis, mis oli liiga aeglane. Kui ma Dance Space videot nägin ja seal ennast märkasin, purskasin ma kõva häälega naerma. Klapid olid peas ja ma ei talitsenud ennast üldse. Vaesed teised reisijad... Keio pani Matt Hardy aastapäeva video fb-sse ja ma ahhetasin üksinda, see oli nii ilus ja hea, tahan ka nii puhata. Suurde linna jõudes oli kell juba väga palju, jooksin kähku trammile, et veel rutemini number 18 bussile joosta. Vaatasin, et ma pean 15 minutit trammi ootama. Korrutasin mõttes, et palun tule rutem, palun tule rutem ja tramm tuligi juba viie minuti pärast. Mõttel pidi jõud olema, aga reaalse pilguga vaadates võis see lihtsalt see hilinenud trammike olla. Mina olin rahul ja 23.17 läks mul juba buss, ning ma vihkan seda bussi. Ta sõidab nii kaua ja teeb iga kilomeetri taga peatuseid. Õudne, ma ei suutnud oodata ega talitseda end. Rõõm oli meeletu.

Need hetked musi kaisus, tema silmad ja nägu, tema soe keha ja imeline hääl paitasid mu hinge. Minu heroe jõudis koju, love that! Meil oli koos olla imeline ja ma ei maganud kahte tundigi tol öösel. Mul oli kahju hommikul lahkuda, aga mind kummitasid Riia sõnad, et teist korda ta mulle ei andesta, kui hiljaks jään või ei tule. Jätsin selleks korraks hüvasti ja pisarakillud silmas lahkusin sellele nõmedale bussile. Sõit sellega aga ei olnudki nõme, sest mu lähedal istus umbes 8-10. kuune poiss oma ema süles, kes hakkas haledalt nutma. Kujutate ette, et minagi hakkasin peaaegu nutma ja ema raputas teda nagu mänguasja. Ma oleks tahtnud lapsekese ema käest ära kiskuda, aga see poleks vist väga ilus tegu olnud. Naeratasin poisile, tegin nägusid ja sosistasin, et kõik on hästi, elu on ilus. Kujutate ette, ta lõpetas nutu ja vaatas mind kaua ja uurivalt. Lõpuks ta naeratas mulle ja teistele mu ümber. See tunne oli imeline ja bussisõit kulges samuti kiiremini.

Jõudsin tänu oma kiiretele jalgadele 11.30 bussile ja magasin mingi kahtlase noormehe kõrval. Kui ma õigesti aru sain, siis rääkis ta telefonis oma sõbraga sellest, et kust narkot saada. Mõtlesin, et issand jumal... kuhu ma sattunud olen? Ja magasin siis edasi. Uni oli hea, päike oli läbi akende soe ja paistis kohati näkku. Mu teisel pool kõrval istus viiekümnendates mees, kes kuulas sama muusikat, nagu mina kuulan iga päev. (Just the Way You Are, Written in the Stars, Läbi Öise Tallinna, Ihuüksi) Lood olid vanad, aga siiani kuulatavad ja ta kuulas neid üsna kõvasti nii, et minagi sain väikese muusikaelamuse ja hea une.

Rakveres suundusin kõigepealt Laada Cafésse sööma(friikartulid ja viinerid) ning seejärel Rohuaeda, onu turva tegi mulle ukse lahti ja küsis, kuidas ilm on. Ta on tore. Edasi läksin oma tuppa ja pakkisin asjad kokku. Mõtlesin magada natuke, M.-ga oli kokku lepitud, et kolme aeg sõidame S*nda. Nõud aga oli vaja puhtaks pesta ja lõpuks ma jõudsin küll voodisse, kui tuba korda sai, aga magama ma jääda ei saanudki. Ta helistas varem. Kiirustasin välja, prügikott jäi sisse, jama, see on ikka seal. Getter saab kreepsu homme. Unine mina ja tema käisime poodides tema asju ajamas ja rääkisime niisama maast ja ilmast, kohati ei olegi meil millestki rääkida, kahju. Koju jõudes oli mu ema vaaritanud jälle kana ja kartuleid. Ma sõin läbi suure häda oma kartulid ära, kanast jäi suur osa alles. M. tuli ideele, et jalutaks tantsima ja nii me ka tegime. Esimest korda elus hakkasid mu põsed õhetama külmast ja tegid valu. Olin küll ehmunud jah.

Õues on ikka liiga külm. Tantsimas läks hästi, isegi kui ma polnud öö otsa maganud, andsin oma parima ja andsin tõotuse anda endast alati parim. Peale trenni olin omadega taaskord läbi, juuksed lõõmasid higist, ma tundsin end oivaliselt, keha ütles mulle aitäh. Peale trenni läksime poodi, ostsime krõpsu ja siidrit, suundusime M.-i juurde juttu rääkima ja aega veetma. Sain palju targemaks tema elu koha pealt ja rääkisin talle oma elust- kvaliteeti täis õhtu oli. Lõpuks viis Lauri(tema mees) mind kodumaile. Kui M. vetsus käis ja mina kahekesi Lauriga autos istusin, küsis ta mult Keio kohta, et kas ta on ikka kaitseväes ning uuris naljakalt, et kas kavatsemegi kokku jääda(ma ei mäleta sõnastust). Minu jah oli kindel tol hetkel ning ma naeratasin. Kodus veetsin õhtu emaga, pakkusin talle oma rummijooki ja me vestlesime, ta oli teinud kohupiimakooki ja ta on üldse nii hea, vaaritab kogu aeg ja tunneb muret mu pärast, annab hüva nõu, kui vaja.

Magasin end öösel välja ka, hommikust ma juba rääkisin. Päeval käisin tantsimas ja Kabal@s, Miila$. Viimases tegin äridiili ja sain endale kolm uut riideeset ning uued kevad-sügis saapad. Olen väga uhke oma uute asjade üle ja usun H. ärisse, sest isegi Getter on uudishimust lõhkemas ja ta ütles, et tahab ka midagi 9 euro eest. Olen kindel, et minust saab suht igakuine klient, ma jumaldan neid asju, mis ta mulle müüs. Tantsimisest nii palju, et rahvariidest tulevad meile traksid ja peale edukat trenni laulsin: I belive I can fly. Usun endasse ja usun meisse ning loodan, et meil läheb järgmisel laupäeval hästi. Kurb tõsiasi on see, et täna peab minu peaaegu 20-aastane Kertuke oma sünnipäeva ja mind ei ole seal. Ma jään mitmest doosist naljast ning heast seltskonnast ilma ja olen sellepärast õnnetu, kuid varsti on mul jälle suurde linna minek ja minu prioriteet nr. 1 on tema külastamine! Süümepiinad on ka mu sees, paha-paha-paha.

Pidin "Simpsoneid" vaatama, aga olen siin usinalt oma postitust kirjutanud. Uni hakkab tulema, kuigi kell pole veel isegi mitte 21.00. Vimm on sees, pea valutab, aevastan ja sunnin ennast terve olema, sest järgmise nädala lõpus peab tööle minema. Tegime emaga täna kaneelirulle, need tulid väga head, kuigi me koos kokkama ei sobi, ainult kisame ja karjume, möliseme üksteisega. Siiski oli täna omamoodi tore päev, eile ja üleeile ka ja reede hilisõhtu koos kõige kallimaga oli hindamatu, öö aga unustamatu. Love life! Olen nii tänulik kõige eest, mis mulle antud on. Thank you, thank you, thank you!

Järgmisel nädalal lähen kooli, nädala lõpu poole tööle ja juba ülehomme hommikul vaatab mulle ühikatoast vastu unine Getter. Olgem ausad, ma igatsen teda pööraselt. Pühapäeva õhtud on nõmedad, telerist ei tule midagi huvitavat.

Kutupiilu musi-musi, until you come back!

Love has given me wings, so I must fly!

2012-01-26T00:16:00.001+02:00

Tere sõbrad!

Mõtlesin, et kirjutaks midagi. Pole muret, seekord ei tule romaani, sõnad on läinud ära mu peast. Viimasel ajal on palju head juhtunud. Mul on nüüd ju lõpuks ometi unisuste töö. Iga päevaga saan uusi kogemusi ja tunnen arenemist(Ma kasvan koos lastega). Mõnikord on imelik töö eest tasu võtta, sest kogu see aeg nende tupsununnudega on minu kvaliteetaeg. Uskuge või ärge uskuge, aga ma olen reaalselt hakanud lugema kirjandust laste arengu eripärade kohta. Tunnen, et nüüd on selleks õige aeg. Kõik koolis õpitu on ka väga vajalikuks osutunud. Jumaldan Mirtelit ja Luukast. Olen väga rahul. Loodan, et sellega läheb edasi ka kõik hästi. Ainus asi, mis mind häirib, on tohutu väsimus peale tööd. Ma pole harjunud lihtsalt sellise naljaka režiimiga. Koolist ma hetkel puhkan. Peaks end kokku võtma uuesti ja hakkama psühholoogia mappi korraldama, visioon on olemas. Vaatasin ka uue nädala tunniplaani- see on ideaalne! Uued ja huvitavad loengud, mu kallid kursusekaaslased ja ma nii-nii loodan, et hakkan stippi ka saama. Siis oleks elu veel ilusam kui praegu. Jutt logiseb ja ma lendan ühelt teemalt teisele, ma ei jaksa täna korralikke lõike ka valmis teha. Annan endast siiski parima, pole neid kirjavigu ja mõttevigu siia vaja, eks? Mis veel... Nädalavahetusel lasin end lõdvaks ja tegin pidu. Musikallis ütles, et ma ei oska normaalsuse piirides alkoholi tarbida ja tal oli jälle õigus. (Mitte, et ta ise parem oleks) Endisi klassiõdesid oli väga hea näha ja nii palju, kui mul selgelt meeles on, siis oli meil väga vahva. Ema ütles ka järgmisel päeval, et kiljumine oli alla kosta. Ma kiljusin juba siis, kui nad uksest sisse astusid. Nad on imelised inimesed. Juba tahaks uut istumist teha. Kõrtsus käisin ka, ma ei taha sellest rääkida. Leilit nägin, sain talle öelda nii palju asju, mis mul südamel oli. Ta on nii hea. Õhtu lõppes nii, et ma panin jope selga ja tammusin koju. Oh sa Nublu. Esmaspäeval sain Tauriga Rakvere, ma rääkisin tema emaga(enda endise klassijuhatajaga) terve tee juttu ja see tegi mind veel tugevamaks kui iial varem. Nüüd olengi iga päev tööl käinud, peale tööd SEB panka oma sularaha pannud ja summa on päris ilus juba. Summa on nii ilus, et ma ei raatsinud täna sealt midagi kulutada ja olin õhtul söömata. (Sõin kartulikrõpse, küpsiseid ja ühe minipitsa) Vett joon endiselt kogu aeg. Iiris(tööandja) muretseb sellepärast, et ma seal ei joo peaaegu üldse. Tegelt ma üritangi seal piirata oma veetarbimise kogust. Mu tööandja toidab mind ka päris hästi: kana, kartulid, frikadellisupp, kakao, smuuti. Elu on ilus, kui söök on kõhus. Kohati olen ma õnnetu ka, sest mu nahk on kuiv. Mitte kunagi pole sellist imelikku asja minuga juhtunud. Keio on kaitseväes ja ma olen mõni õhtu väga tige, et ei saa hommikul tema kõrvalt ärgata. Loodame reede peale. Reedel lähen Tallinna, laupäeval tulen tagasi, et õhtul tantsima minna S*nda, laupäeva õhtul tahaks uuesti Tallinna minna, et temaga koos olla. Pühapäevaks peaks Ida-Võlumaale jälle sõitma tantsima ja pühapäeva õhtul jälle Tallinna, sest mu kallil Kertul tuleb juubelikene. Suhteliselt ulme, või mis? Ma ei taha mitte millestki loobuda ja kui ma loobun, siis saab keegi haiget ja on väga kurb. Olgu see siis musi, Riia või Kertu. Mulle aga ei meeldi haiget teha. Ma tahan olla hea ja igale poole(üle oma võimete) jõuda. Hoian pöialt ja sosistan endale, et KÕIK SAAB KORDA. Reedel peaks veel tööle ka minema ja kuna esmaspäev on vaba meil koolist, siis saaks esmaspäeval pika päeva lastega veeta. Peale töö ja kooli teen ma trenni vähesel määral. Ma ei taha effekti saavutada(Keio mögises, et ma ei pea iga päev neid kõhulihaseid tegema), aga mul oli Getteriga eesmärk iga päev 48 kõhulihast teha ja ma täidan selle! Ma teen iga päev vähemalt 48+2 (Keiole ja Kätule ka)... mõnikord teen T.-le , sugulastele, headele inimestele mu elus. Seljale annan ka kuuma. Elagu eesmärgid! Eile käis mul külas Liisu, me rääkisime kõigest ja kõigist, meil oli nii hea koos olla ja teed juua, küpsist süüa. Üksindusetunne kadus nagu niuhti. Homme lähen rasedate perekooli koos Eglega peale tööd ja hiljem kutsun temagi endale külla. Tuba on küll natuke segamini, aga tõusen homme varem ja teen uuesti korda. Täna oli natuke kassine tunne peal, aga lähen magama siiski suurepärases tujus, sest mul on nii palju head energiat ümber ja kuigi mu mobiiliarve ületab kõik limiidid, oli musiga hea 45 minutit lobiseda ja temaga koos naerda ja lolle häälitsusi teha. 2009 oli E. aasta, 2010 oli T. aasta. 2011 oli minu aasta ja 2012 tuleb Keiole, sest ta on seda 101% väärt. Sellest saab meie suvi siiski ja meil sai 22.01 pool aastat koos möllatud. Love! Tekst läks jälle liiga pikaks, ma olen saanud väga palju kriitikat oma pika teksti kohta, samas mõnele jälle meeldib ja kõige tähtsam on see, et mulle meeldib!

Sina oled kõik, mida vajan ma.

Marry The Night!

2012-01-20T13:05:00.000+02:00

Ma sain oma "to do listist" kõik viimasedki ülesanded maha kriipsutatud, tunne on super ja ma olen üliõnnelik ja rahul omadega. Ma pole vist mitte kunagi eluga nii rahul olnud, kui hetkel. Muidugi võiks juba suvi olla ja musikallistibu saaks mu juustega mässata ning ta ei peaks seal kaitseväes kopitama, aga siiski olen praegu võrratult rahul kõigega, mis mul on.

Teisipäev oli koolivaba päev, aga mina läksin tööle. Getter magas veel päris sügavalt, kui mina toimetama hakkasin. Juukseid läksin föönitama kööki, et teda mitte häirida. See on väga vastik tunne, kui keset magusat und hakkab mingi asi järsku häirivalt undama. Olen seda ise tundnud. Tee töö juurde tundus palju pikem, kui esimest korda minnes, ma peaaegu jooksin, et mitte hiljaks jääda. Kohale jõudes nägin, et Mirtel on emaga juba õues. Mõne minuti pärast jäime Mirteliga kahekesi, väike poiss magas. Kelgutasime, jooksime lumes, mängisime mängumajas, Mirtel lasi liugu, tegelesime lumememmedega, kühveldasime lund, otsisime jää-ja lumepallikesi. Tema fantaasia on piiritu ja ma üritasin selleni küündida. Naerda sain ka väga palju, Mirtelgi kõkutas.

Peale 1,5 tundi õues suundusime tuppa, hakkasime seal siis mängima. Kutt ärkas ka üles ja me mängisime kolmekesi. Ühesõnaga ma ei hakka üksikasjadest rääkima. Kõik, mida ma Kolledžis õpin, seda kõike läheb vaja. Peenmotoorika arendamine, õpime juba suuremaga tähti ja numbreid, tähelepanu suunamine ja kiitus- kõik tuleb kasuks. Loen raamatut "Õrn iga ehk kuidas kasvatada kolmeaastast last", see on liiga üldine minu jaoks, aga kavatsen siiski lõpuni lugeda. Uurin juba uut lugemisvara. Peale selle, et ma seal põnnidega mängida saan, antakse mulle ka süüa. See on imeline, sest söök on ju põhiline. Toit on palga sees.

Õhtul läksin täis kõhuga ühikasse, tegime makarone ja mingit pihvilaadset asja veel söögiks. Panin pähe on uued kõrvaklapid ja sukeldusin õppimise sisse. Kõik esseed ja oma arvamused said tehtud, andsin endast parima. Getter ütles: "Sa teed alati kõike viimasel minutil, aga ikka on see kõik, mida sa teed, nii hästi välja tulnud." Ma vist olengi selline, et viimasel minutil annan endast parima. See on minu jaoks väga oluline, et asi saaks peaaegu, et ideaalse lihvi. Ma ju siiski õpin seda, mis mulle meeldib. Kui ma eksamiks õpiks kuu aega ette ära, siis ei tuleks see nii hea, sest tol hetkel ei tundu see nii tähtis. Ma ei tea, kas te saite mu mõttest aru. Teisipäeva õhtul vedelesime voodites ja jutustasime jälle kella kaheni.

Ärgata oli väga valus kolmapäeval poole üheksa aeg. Kell 10.25 algas eksam, aga me tahtsime varem kohale minna, sest kahepeale kokku oli vaja printida 100 lehekülge materjali. Te juba teate mu igahommikusi tegevusi, peale neid jalutasime bensiinijaama poest läbi. Ostsime vett ja shokolaadi ning suundusime kooli. Ma nüüd räägin teile väga imelikku juttu, ärge siis pahandage. Ootasime printimise järjekorras, kui järsku tuli ühest kabinetist välja mu iidolõppejõud. Mul reaalselt hakkasid kõhus liblikad lendama, sest ta on mu õnn, mu eeskuju, mu muusa. Mul oli totakas naeratus näol, ütlesin tere ja ohkasin siis õnnelikult nagu armunu. Ta küsis, kas me õppisime terve öö... vastasin jaaa, naeratasin uuesti ja olin järsku energiat ja tahtejõudu täis. Ma olen nii õnnelik, et selline inimene olemas on ja veel õnnelikum, et ta mind õpetas.

Eksam oli tore, saime palju rääkida ja suhelda, muresid kurta ja rõõme jagada. Sain südamelt kõik ära rääkida ning õhtul nägin, et mulle vaatas ÕISist vastu üks tore A. See pingutus oli seda väärt. Kui taklassist lahkus, tulid mul pisarad silma. Nii palju tähendab ta mulle, ta on imeline inimene! Loodan tulevikus teda kindlalt magistris kohata. Teine eksam oli koos õppejõuga, kes meile väga ei istunud, sest loengute ajal olime teda näinud vaid kaks korda. Muidugi oleme tänulikud, et saime lasteaias terve päeva veeta, aga siiski ei suhtunud keegi meist temasse hästi. H. ütles talle karmilt, et ta arvuti eest ära tuleks, kui tahab meie esitlusi näha. Ma hakkasin naerma, me ei vaata teda alt üles, pigem vastupidi. Eksam toimus nimekirja alusel ja ma olin viimane. Nõme perekonnanimi ikka, tol hetkel mõtlesin, et MARRY THE NIGHT... :D Ma ei jaksanud kõigi esitlusi kuulata, Väike My andis mulle Kismeti shokolaadi selle eest, et ma teda inglise keele artikliga aitasin. Üleüldse olen ma lisaks tööle ja eksamitele veel oma sõpru ja sugulasi aidanud. Ise hakkasin ka mõtlema, et ma olen liiga hea ja pean veel harjutama seda EI ütlemise asja. Lihtne elutõde: Kui aitad sõpra hädas, siis ta mäletab sind alati, kui ta hädas on.

Mis veel? Peale eksameid läksin tööle jällegi. Veetsin lastega lõbusalt aega, voolisime ja meisterdasime Mirteliga, nägin ülemise korruse tuba tal, mängisime seal, hoidsin Kutti ja tundsin end ülihästi nedega koos. Kella viie aeg lõpetasin ja kõndisin mööda Kastani tänavat ühika poole. Ajaa, enne käisin poest läbi ja ostsin kanapihve endale kartulite kõrvale. Getter oli koju läinud ja mul tuli õhtu nimega "All by myself". Tegelikult on mõnikord üksi ka hea olla, suhtlesin tarkade inimestega, nii kaua pole reaalselt kellegi üliintelligendiga suhelnud, sellisega, kes teab, mis tähendab EAP ja oskab rääkida kaasa semestritest ning ülikooli stuffist. Mul ei ole lihtsalt väga palju selliseid sõpru. Minu sõbrad on teistmoodi head.

Õhtul rääkisin veel Getteriga msnis, jõin Coolerit, sõin mandariine, tegin kõhulihased. Nendest viimastest rääkides olen tõepoolest iga päev end treeninud. Nüüd teen juba seljale ka 20 tükki ja kõhuli läheb 45+20 kui mitte rohkem. Tunnen end ülihästi, sest mul on eesmärk, kuhu poole püüelda. Mul ei ole enam aega mõttetuks vahtimiseks suu ammuli. Alati on midagi teha ning VESI, täpsemalt Saaremaa vesi on ainuke jook, mida ma tarbin peale kohvi ja tee. Ei mingit coca-colat, limonaadi, siirupit, lihtsalt vesi ja palju vett!

Keio käis metsas sel nädalal, mina olin murest hall. Lohutasin ennast Jeff Hardy ja wrestlinguga. Kuulasin head muusikat ja unistasin temast iga päev. Eile tuli kõne, mida ma vastu ei võtnud, kuna mul oli mobiil hääletu ja ma olin tööl. Kui ma talle sõnumi saatsin enne kaheksat, et 831 maailma lõppu ja tagasi ka veel, siis ta sai selle kohe kätte ja mina sain tema ka kätte ja me rääkisime väga pikalt. Ta kiitis mind nii, et mul hakkasid pisarad mööda põski alla veerema. Ta on nii hea mees.

Eile käisin ka tööl, olin terve pika päeva seal. Mängisime rollimängu: mina olin Christopher Robini ema, Mirtel Christopher Robin isiklikult, Mirteli ema pidi olema Iiah, tema ise oli Winnie The Pooh ja Kutti kutsusime tiigripojakeseks. Eile tundsin end juba rohkemana, kui vaid nende sõbranna. Õpetasin Mirtelit igatmoodi: joonistasime, tegin algust E tähe õpetamisega, laulsime laule, rollimängud, dialoogid, kõik tema MIKS küsimused said vastuse, panime klotse kokku, see harjutab käte tegevust/tugevust. Lugesime temaga veel raamatuid ja õppisime tähti. ( Pokuaabits, Lotte raamat, Päkapikkude raamat, erinevad pildiraamtud said läbi kõik tehtud) Ainus mure on puzzlega, Mirtelile ei meeldi puzzlet eriti kokku panna. Luukasele seletasin ka loomi, ehitasin talle torni, mille ta pidevalt pikali lükkas. Temaga on nii naljakas see, et kui ma kõva ja selge häälega midagi õpetan/räägin, siis ta jääb mind suu ammuli vaatama. Tavaliselt ei suuda ma ennast tagasi hoida ja hakkan kõva häälega naerma. Ta on lihtsalt nii armas. Me harjutame temaga juba kõndimist ka, ning kui ta end püsti tõstab mingi kapi või muu asja najal, siis jääb mul süda seisma. Mul on selline tunne, et kohe-kohe ta kukub ja saab väga haiget. Eile ma söötsin teda ka, andsin vett ja me puristame huultega- ta oskab seda (lollust) suurepäraselt. Mõnikord Mirtel teeb rumalusi ja Luukas naerab ning siis nad kukuvad koos naerma- see on nii äge! Ühesõnaga mul on töö, mis läheb mulle väga peale, ma saan tasuta süüa, ma saan palju uusi kogemusi iga päevaga, ma saan veel palka ka lisaks kõigele. Love life!

Eile õhtul tulin koju ka, koduigatsus oli nii suur. Siin olles tahaks aga tagasi Rakvere. Mitte kusagil pole lõplikult hea. Rääkisin emmega poole ööni ja vaatasime selgeltnägijate tuleproovi. Karmavõlg.
Jutustasin sõbrannadega üle üika aja kõigest ja kõigist, enne magamaminekut vaatasin telekat, naeratasin, panin tööle venekeelse sky plusi ja uinusin. Magasin täna öösel nii hästi. Hommik algas uniselt, samas olen rahul. Natukese aja pärast saan ehk isa auto ja sõidan Kiviõlli kulme kitkuma, uusi kõrvatäringuid soetama ja juuksevärvi ostma. Juba homme on Dance Space! Can't wait!

PS: Kiidan Getterit! Ta on nii hea. Tänu temale teen ma järjepidevalt kõhulihaseid, tänu temale on meil ühikas kapid korras, tänu temale saan ma innustust õppida ja vastu pidada. Elagu Getter. Igalühel üks Getter olema peaks...

Ma muidu hõljun suurest rõõmust pilvedes, aga nüüd, kui ma tean, et musikallistibu rõõmsalt metsast tagasi on, siis ma olen KOSMOSES. Soovin, et nii jääks...

Mõtelda on mõnus, tegutseda veel mõnusam

2012-01-16T21:39:00.001+02:00

Moggy on väga paha tüdruk. Ta peaks praegu Tiiu Kuurme raamatust "Kasvatuse võim ja võimetus" kokkuvõtet tegema, aga ma laulan hoopis vene aktsendiga Terminaatori "Juulikuu lund". Need eksamid on mu päris läbi võtnud. Aga nüüd kõigest natuke lähemalt ja minu perspektiivist lähtudes...

Hommik, ma sain neli tundi und ja olin ilmselgelt väga kuri ja tige. Õnneks on mul ülinumpsik ema kodus, kes kannatab mu halba tuju ja üritab seda tõsta. Kohvi oli imeline, röstsaiad käisid kah ja ma sain täna kuidagi eriti ruttu valmis. Ma tean küll miks... ma ei läinud pesema, ei olnud viitsimist ega jaksu ning kõhulihased jäid ka tegemata. Kuulasin vene raadiot, kust tulevad öö läbi väga mõnusad muusikalood, mida ma jumaldan. Mingi hetk tuli mu vanale tellule sõnum kõige kallimalt ja ma üritasin sellele hästi ruttu vastata, sain hakkama ja ta sai selle kätte. Hakkasin varem rongijaama poole liikuma, kui tavaliselt ja jõudsin ilmselgelt sinna jälle liiga vara kohale, kuna ma kiirustasin mõttetult. R. ütles mulle isegi tere ja A. vaatas imelikult nagu peaks mina teda tervitama vms, ta ei ole mulle kahjuks või õnneks mitte keegi ega saa ka olema. Keio helistas korraks veel ja oli minuga numpsi. He made my day!

Õues oli tuisk ja ma olin üleni lumine. Rongi astusin ettevaatlikult, kuna astmed olid päris jääs. Valisin endale sobiva vaguni ja nägin kaugelt oma endist vene keele õpetajat. Nägu kiskus naerule ja paratamatult tulid pähe sellised mõtted, et neid inimesi peab ka mõnikord kohtama, kes on su kunagi paradiisist maa peale toonud, suudan tänu temale elu vaadata ka ilma roosade prillideta. Algul keerasin selja, et kotte paigutada, kui ma nägin ,et ta mind pingsalt jälgib, ütlesin tere ja sain väga heatahtliku tervituse vaStu. Ta küsis, kas ma lähen õppima, vastasin jaatavalt, rääkisin eksamist. Edasi võtsin oma Andragoogika materjalid välja ja hakkasin kordama. Kui Rakvere mu lähedale jõudis(väga vale sõnastus), siis pakkisin end kokku tagasi ja sammusin uhkelt head päeva soovides väljapääsu poole. Ta soovis mulle edu ja naeratas. See tegi omakorda mu hommiku eriliseks, mul tulid kõik vanad mälestused meelde: pool klassi naeris sunnitult tema naljade üle, mina kaasaarvatud; minu õhtused õppimised keskkoolis nii, et pisarad mööda põski alla voolasid; selles tunnis õppisingi ennastjuhitavust ja natuke ka tänu vene keele tundidele olen saanud edukamalt hakkama ülikoolis. Kõige rohkem aitasid keskkoolis mind kirjanduse, füüsika, saksa keele, ka ühiskonna ja ajaloo tunnid, sest hetkel kasutan just neid õppimisvõtteid, mida tol ajal ehk siis aasta, kaks tagasi meile õpetajad edasi andsid. Ma olen rahul.

Olin ärevil, kui ma mööda tuisust Rakveret ühika poole patseerisin. Mind ootas ju siin unine Getter, kellega mul oli nii palju arutada. Ma ei suutnud kuidagi pesema minna, tahtsin ainult rääkida ja kuulata ja siis jälle rääkida ning kuulata. Viskasin end pikali ja tegin paarkümmend kõhulihast ka, aga see ei ole enam see, mis alguses. Ma teen õhtul muidugi veel mõned kõhulihased ja ootan kevadet, et saaks jooksmas hakata käima. Pikas plaanis on mul veel sellised asjad nagu mp3-mängija, ma nii igatsen avalikus kohas muusika kuulamist. Tahan uusi trenniriideid, solaariumis võiks käia, juukseid roosakaks värvida ja väga palju tahaks lugeda erialaseid raamatuid läbi. Ma jumaldan muide Lääne-Virumaa Keskraamatukogu- inimesed on seal nii head, abivalmid, viisakad ja toredad. Raamatuid laenutada on lihtsalt lust. Panin homseks järjekorda ühe raamatu kolmeaastaste laste kasvatamisest, sest Mirtel, mu väike hoolealune on täpselt kolm ja mul on tunne, et kui ma ei kogu piisavalt informatsiooni ja teoreetilist materjali, siis jään jänni temaga. Homme kell 11.00 lähengi tööle, olen väga põnevil, loodan, et meil sujub hästi ja saab tore olema.

Tänasest veel... käisin pesemas ära ja sättisin ennast. Emps lubas mul isegi fööni ühikasse vedada ja saatis kobartomateid, need sobisid ideaalselt võileivagrilli saiade vahele. Sõin veelkord hommikust, jõin oma kodust kraanivett, tegin mingit rõvedat 4in1 magneesiumi kohvi ja pidin öökima hakkama, sest see läks tükki... ja lõpuks
me hakkasime vaikselt liikuma ka eksamile julgelt vastu. Tegelikult oli väike närv ja kartus ka jälle, me ei teadnud, mida oodata. Panin oma võtmekaelakee kaela lootes, et see head õnne toob. Läksin kuuendana vastama ,sest 6 on mu õnnenumber ja nii ta tuli, ma loodan, et õppejõud jäi rahule, mõisted suutsin ära vastata ja kuigi üks kursakaaslane tegi paha nägu ühe teema kohta, loodan, et ta siiski mind vaatamata kõigele adekvaatselt hindas. Me pidime üksteist hindama ka täna. Esimesed hinded on ÕISis üleval ja ma olen päris põnevil tegelikult. Igatsen juba uusi loenguid, mind ei morjenda seegi, et ajaloo kursus tuleb. Ma olen väga rahul oma kooliga ja valikutega. Olen seda vist juba öelnud? Igatahes mingi päev saame me Hannaga kokku, et teha väike ajurünnak üliõpilasnõukogu osas. Järgmisel nädalal on koosolek. Homme on laulmine peale tööpäeva. Love life!

Peale eksamit tulime ühikasse, istusime ja molutasime niisama, sõime võileivagrilli saiu ja ma ajasin seda vedelikku endale teki peale. Ma arvan, et mul on öösel siin päris rõve magada. Peale mõnusat lõunaoodet suundusime Selverisse, ma ostsin jälle ühe suure Saaremaa vee ja Getter on ka hakanud vett jooma- respect! Veel soetasin endale rasvavabad Katjesi kommid, aga need olid suht vastikud, siiski sõin kõik ära suurest igavusest hiljem. Mingi aeg keerasin ma magama, kell võis olla veerand neli. Panin äratuse ka endale, et tervet õhtut maha ei magaks, Getter jäi ka tuttu. Nägime mõlemad haigeid unenägusid. Mina nägin seda, kuidas Kolledži kõrvalolev hoone põlema läks ja ma 112 valisin, aga sealt ütles automaatvastaja, et teavad juba sellest põlengust. Mitte ühtegi tuletõrje autot polnud läheduses näha ja ma muretsesin, et mis saab, kui Kolledž nüüd maha peaks põlema. Millegipärast läksime me sinna põlevasse hoonesse, tol hektel oli tuli juba ära kustutatud. Suundusime pisikesse tuppa koos kogu kursusega ja Aminoga(õppejõud), et arutada uut seinastendi tegemist. See oli Liisi tuba, täiesti korratu, pisike ruum, kus oli vaid üks madrats. Sellega see unenägu lõppes.Getter nägi unes, et meid ahistati mingite meeste poolt ja ma pesin käsnaga oma autot ning ta oli alasti suht kusagil.

Poolunisena toibusin ja sirutasin end voodis, internet on täna ülimalt halb, olen kellegi võõra võrgus praegu. Ühika nett ei toimi üldse. Getteril on oma elukaaslase netipulk, soetan endalegi kunagi selle, kui peaksin rikkaks saama. Tahaks raha saada nii, et suudaks ise ära elada. Olen seda vist juba teile rääkinud ka. Peale unemaratoni läksime süüa tegema. Getteril ja minul on mõlemil kaasas kodutoidud, sest me ilmselgelt ei viitsi siin süüa teha eriti. Tegime üki-kaki-kommi-nommi ja minu toodud ühepajatoit tuli valituks. Soojendasime seda, pesin veel enne nõusid. Hiljem pesen veel oma tühjad Nutella klaasid ära ja sellest saab suurepärased joogiklaasid teha. Getter tahtis poodi minna, kui ta läheb, siis ma lähen kaasa, aga nüüd tuleb süveneda raamatusse ja see lõpuni teha, sest Dagmar loodab mu peale ja ta tegi mu elu niigi lihtsamaks. Keio ei olegi mulle täna rohkem helistanud, see teeb nukraks, ta on vist metsas, see tekitab õudust, nii külmaga kusagil pärapõrgus, tahaks nutta. Samas peab tubli olema ja oma asja ka ajama.

Päikest! (Mõeldes suvele, 24/7)

Nüüd on pool tundi minu postitusest möödas... ostsin Selverist endale kõrvaklapid, et saada tagasi oma mulli effekt, peale selle söön Laysi krõpsu, seda tšilli ja laimi oma- see on aegumatu klassika. Veel on mu voodi peal mind Snickers 2in1 ootamas. Elagu nänn! Ma luban, et õhtul teen veel kõhulihaseid ka!

Järgmise kirjutamiseni!

Pjühapjäev

2012-01-15T23:26:00.000+02:00

mul on hästi
mul on hea
mul pole vahet mida
teised minust mõtlevad
kell on poisike veel
ja öö on kummuli ees…

see ei olnud nii
et mind otsisid
lihtsalt sattusin su teele
tahtsid ära siit
sa sõita nii kui nii
tahtsid selgemale veele
sa polnud hämmingus või siis hästi mängisid
neid jutte ilmselt tuli sulle kogu aeg
ei tea kas üldse alguses mind uskusid
ma tundsin ennast istumas oksal mida saen...

WHY IS THE RUM ALWAYS GONE???
Minu pühapäeva õhtu möödus imeliselt Jakspaaro aka Jaak Pääsukese aka Jack Sparrow seltsis. Televiisoril olid kõlarid põhjas ja Moggy joovastus sellest. Õppimine ootab mind ikka nina all. Mul on jäänud veel 2,5 eksamit.

Kui ma lõpuks eile oma koju jõudsin surmväsinuna ja M. mulle helistas ning välja kutsus, olin ma nõus. Ma olin temaga nõus kaasa sõitma Merrut ära viima kuhugi sinna, kus ta elab, ma olin nõus temaga ringi tsillima ning ma olin nõus temaga kõrtsu minema. Mu õhtu oli igav, mõttetu, jama. Kulutasin kõrtsus kümme eurot ära ja mille nimel? Oma kolme lemmikjoogi nimel. Kui need joodud said, suundusin koju. Mõttetute luuserite kokkusaamise koht on see ikka... Mõtlen siin, et kas minna Dance Spacele või mitte. Kui muskard linnaloa saab, siis ma tahan ju temaga olla, mitte mõttetult ringi pidutseda?

Täna käisin tantsimas ka jälle, olin energiat täis ja ma tantsisin nii, et juuksed olid märjad. Ma pole mitte kunagi nii pöörane seal olnud, ma pole mitte kunagi tahtnud endast parimat anda. Täna oli see päev!

Magan ja söön, joon vett ning kõhulihaseid tegin viimati neljapäeval, sest nad on siiamaani täiesti valusad. Vähemalt selle asemel olen ma väga palju kõndinud, eile tantsisin kõrtsus end segaseks ja tantsutrenn oli samuti veetlev. Elagu kõik, mis on füüsiline!

Täna käisin M.-ga Kifkas kabanossi söömas, peale selle ostis ta muule Coca-Colat ja pähkleid, me vestlesime kõigest, aga siiski oleme kuidagi võõraks jäänud. Vähemalt üks asi on selge- me mõlemad oleme oma valikutega rahul!

Hoidke mulle siis homme pöialt, et mul ikka kõik hästi läheks!

Oi, ma jumaldan seda meest. Peaaegu sama palju, kui musikallist. <3

Las langeb täht, minu soovi täidab see, koos me oleme.

Why do we have to listen to our hearts? Because, wherever your heart is, that is where you'll find your treasure.(Paul Coelho)

Minu maagiline 13 ja reede

2012-01-14T22:20:00.000+02:00

Kirjutaks teile ilusa postituse eilsest ja natuke tänasest, et talletada kõik kõige meeldivamad mälestused mu elus.

Tahtejõud, väike pingutus, kavalus ja positiivne ellusuhtumine on mind lõpuks sihile viinud. Seitse eksamit on edukalt sooritatud, ma ei tea küll kõiki tulemusi, aga sisetunne ütleb, et mul on hästi läinud. Tuleval nädalal teen ära veel kolm eksamit ja siis tuleb kooliga väike puhkus.

Eile hommikul oli mul päris raske üles ärgata. Magada sain küll ja veel, aga siiski oli rammestus ja eksaminärv minu sees. Ma polnud suutnud keskenduda kõige tähtsamale- oma suulisele (Laps ja tema arengukeskkond) eksamile. See tundus minu jaoks liiga loogiline, samas ma kartsin, et teen mingi suure vea. Getteril on ju alati enne eksameid blokeering ees ja ta ei suuda õppida. Tema vaatas nädala jooksul ära palju filme ja naeris üksinda. Mina aga kirjutasin oma A3 suurtele paberitele ümber eksamimaterjali, sest mul on kirjutamismälu nagu mu emalgi. Terve nädala hoidis mind elus Nutella ja sai ning Saaremaa vesi nagu ma juba eelmises postituses ka mainisin. Reede hommikul oli tõepoolest uni, käisin pesemas, üritasin natuke süveneda eksamimaterjalidesse, aga enamasti kuulasin Artjom Savitski uut laulu- Ainus soov. Getter tegi võileivagrilli saiu, aga pani vahele vaid vorsti. Olime mõlemad ühel nõul- nii ei ole hea. Ma üldse muretsen ta isude pärast, ta sööb mul mõnikord nii vähe.

Me olime millegipärast juba väga varakult valmis ja suundusime kooli poole. Koolis jõudsin veel iniseda selle üle, et meil eksam saalis toimub. Mõned kursakaaslased olid kohal ja nad hõivasid toolid ära. Mina üritasin oma jopet kuhugi x-kohta riputada ja istusin siis maha, Getter minu kõrvale ja Kristiina. Hiljem aitas ta mu püsti, sest ma olen tõeline kõhulihaste invaliid. Täna pole ühtegi teinud ja eile ei teinud ka. Homme teen küll! Vähemalt ma jalutasin täna väga palju, aga mu jutt läheb tagasi ja siis edasi. Mõne aja pärast tuli paanika, sest eksamiruumi võti oli kadunud, siis leiti võti üles, aga see ei avanud ust. Hiljem olin ma juba klassis ja suht närvi täis. Algul olin nõus olema esimeste seas, siis aga mõtlesin ümber. Õppejõud meelitas mu siiski klassi tagasi sellega, et esimesed vastajad saavad ise omale teemad valida. Kilkasin seda Heilile, Liisile ja Kätlinile ja nad võtsid omale teemad. Mind valitses nördimus, paha tunne ja ma võtsin ühe suvalise lehe oma kaustast- seal oli kirjas- "Emotsionaalne keskkond lapse elus" ja ma võtsin selle. Jätsin paberi kindluse mõttes kahe paberi alla ja algul tulid mul seosed teistest eksamitest, mis mul juba olnud olid. Piilusin ka mõned huvitavad seigad, et teada, kas olen õigel rajal ja vastama minnes mõtlesin: "Nüüd ma annan endast parima!" Ma andsingi, ma tõin selliseid näiteid, mida mu paberil kirjas üldse ei olnudki, ma vastasin ja kuulasin, ma tundsin ennast väga enesekindlalt ja ma sain kätte oma A ning plaksutasin , kilkasin endamisi ja lahkusin siis klassist, et emale rõõmusõnumeid edastada.

Edasi ootasin umbes tund aega ja kordasin "Pereteraapiat". Ilmaasjata närvitsesin selle eksami pärast, sest kõik laabus nii hästi. Ülesanne oli Genogramm koostada ja väike essee sinna juurde. Neljapäeva õhtul, kui Getter filmi vaatas ja musikallistibu mulle head ööd kõne tegi, hakkas Moggyl jutt veerema. See jutt on nii hea, et tahaks seda kõigiga jagada, samas on seal jutus palju perekonna saladusi ja muid isiklikke asju, nii et jääb ära. Vähemalt ma olin endaga rahul ja õppejõud jäi ka minuga rahule. Ta rääkis veel omadest kogemustest ja oma mehe emast. Vaatasin just praegu uut saatesarja "Superämm" ja mõtlesin, et minul on küll kõige ägedam mehe ema maailmas. Sain oma A jälle kätte ja liikusin rõõmsalt, kuid peavaluga ühika poole. Mind ootas suurepärane üllatus, kui ma tuppa astusin. Tooli peal oli kiri: Kallis Kertu, edu sulle töövestlusel! PS: Vetsupaber on hädavajalik. Ta oli mulle jätnud kohukest ja WC-paberi. Mõtlesin, et ma ju ei saa ometi seda kasutada, aga ega ma kaua mõelda ei jõudnud, juba jooksin seda kasutama. Kohukese sõin ära, siis võtsin oma vitamiini ja peavalutabletti ning tegin enda välimuse enam-vähem korda. Minu närvitase oli väga kõrgel. Ma ei teadnud, mis saab, mis saama hakkab.

Jalutasin läbi lumesaju Kastani tänavale. Kui kõik nüüd päris ausalt ära rääkida, siis olin nagu peata kana. Mul polnud õrna aimugi, et kus see Silla tänav on. Olgu, nüüd sattusid mõned teist segadusse eks?!? Nimelt, teisipäeval tuli mu tlu meilile kiri, et otsitakse lapsehoidjat kahele pisikesele lapsele, loomulikult sattusin ma eufooriasse ja kirjutasin koos Laura ja Getteri abiga kiire vastuse. Ma olin tol hetkel nii tahtmist täis ja õnnelik, aga kui paar päeva valitses vaikus, siis kadus ka mu lootus. Neljapäeva õhtul siiski oli meilile vastus tulnud ja ma hakkasin peale õhtuuinakut kiljuma, ma reaalselt kiljusin, hüppasin voodis ja mööda põski voolasid õnnepisarad, kuigi ma polnud üldse kindel, kas ma selle töö endale saan. Leppisime kokku kohtumise reede õhtul kell 18.00 selle pere majas. Kohtumine pidi koosnema vestlusest ja mängimisest. Hea, et ma tund aega varem vantsima hakkasin. Enne seda käisin bussijaamas ja ostsin pileti ära ning võtsin pangakontolt raha välja. Kui ma sihitult mööda Kastani, Spordi ja Kooli tänavat paterdanud olin ja lootus kaduma hakkas ning natuke häbi oli, et ma kodus eeltööd ei teinud, siis ma peatusin hetkeks, lülitasin end välja ja võtsin oma mälust selle kirja pildi, mis mulle saadeti. Viisteist minutit hiljem olin ma kohal, Silla tänaval number kolm, ilusas valges majas. Maja on reaalselt ilus, minu unistuste kodu. Inimesed, kes mind vastu võtsid... oeh, meeletult head ja toredad. Lapsed- ma juba jumaldan neid!

Algul me tõepoolest vestlesime lastest üldiselt, ma rääkisin natuke oma tööst, nemad oma kasvatusmeetoditest. Naeratasin kogu aeg, mitte vastu tahtmist, aga see atmosfäär oli seal nii mõnus, et kiskus naerule. Nad viskasid kogu aeg huumorit ja meil oli tore vestelda. Lõpuks otsustasime, et peaks mängimist proovima. Mirtel(3-aastane) oli päris kõva pähkel. Ta hoidis minust eemale, vaatas omaette multikat ja ei olnud nõus mängima tulema ja väga rääkima ka. Lõpuks toodi mu juurde poiss Lukas(9-kuune). Kutiga polnud probleemi, temaga harjusime me ruttu ära, teda huvitas mu võtme kaelakee ja oi, kuidas ta armastas mult prille ära kiskuda. Lõpuks tuli Mirtel ka mängima, kui vanemad silmapiirilt kadunud olid. Üritasin temaga aktiivselt kontakti luua, see oli päris raske, aga seda väärt. Vahepeal pakuti mulle süüa, pastat ja hakklihakastet. See oli nii maitsev ja ma jäin sinna kauemaks, kui plaanisin. Mulle öeldi, et nad viivad mu autoga ühikasse või bussijaama ka ära, et see on siis nagu tasu nende tundide eest. Peale sööki läksin Mirteliga mängima ja meil hakkas klappima, tegin kutsu häält ja käisin mängukoeraga jalutamas. Mirteli naer oli kõike seda väärt. Ta näitas mulle, kuidas ta joonistab ja me vaatasime koos Barney multikat ning laulsime inglise keeles. Jah, te loete õigesti. Mirteli sugulased on ameeriklased ja Mirtel oskab inglise keelt ka natuke, temaga saaksin ma praktiseerida. Meie juures oli ka pisem põnn ning ma usun, et sain hästi nende kahega hakkama, kuigi Mirtel muutus vahepeal päris armukadedaks ja poiss kippus ronima igale poole, ma nii kartsin, et ta kukub. Hakkan nüüd usinasti kirjandust lugema kolmeaastaste tüdrukute ja alla aastaste poiste kohta, õdede-vendade kohta, sest mõnes kohas mu peaajus on tühjad augud. Ma annan endast parima, et nendega hästi toime tulla. Vastutus on suur, ma tean, aga nende ema-isa usaldavad mind ja mina usaldan neid, usun, et meil saab tore olema. Teen kõik, et lapsed oleksid rõõmsad ja rahul.

Kui ma ära hakkasin minema, ütles Mirtel mulle head aega... ma küsisin talt, et kas me kalli-kalli ka teeme?!? Ja ta tuli mind kallistama ning mu süda läks soojaks. Pisikest kaisutan ma niikuinii kogu aeg ja teen ta laubale musi, Mirtel teeb ka, ta tegelikult armastab oma väikevenda. Lisaks kõigele sain ma eile juba oma esimese töötasu 5 eurot, muutusin päris kohmetuks. Mind viidi uhke Audiga Rohuaia tänavale ja ma helistasin oma emale ning ei suutnud temaga ühtegi sõna rääkida, sest õnn mu sees oli kirjeldamatu. Ta lubas, et helistab mulle hiljem tagasi, kui ma maha olen rahunenud. Läksin ühikatoas pikali, et teha 48 kõhulihast ära, aga need lihased olid nii valusad, et otsustasin vahele jätta ühe päeva ja täna ma pole ka ühtegi teinud. Ma vist enne juba mainisin seda. :D Mis sai edasi? Mul polnud kordagi aega mõelda, mul polnud üldse igav, kiire elutempo, asjade pakkimine ja ma lendasin toast välja nagu tinavile. Tuba jäi segamini ja ma palvetasin, et jõuaksin täna enne ühikasse, kui Getter ja Mikk. Jõudsingi!!

Ma tõttasin bussile, aga enne käisin Grossi poest läbi ja lubasin endale Geisha shokolaadi, maasika Fizzi ja tumesinist nätsu. Ilma jõudsin ma ka sada korda mõtetes kiruda. Milleks meile talv, kui võiks olla suvi? Terve sõidu Tallinnamaale ma istusin läpakas ja kirusin ennast, sest SIRGENDAJA jäi maha. Tol hektel oli see küll maailmalõpp, ma ei suutnud endast seda uskuda. Jõin siidrit, tundsin end hästi ja aeg-ajalt oleksin tahtnud kiljuda. Vahepeal helistasin Getterile ka ja rääkisin muljeid ning mulle helistasid mu vanemad, kes said minu töö kohapealt palju targemaks ja nemadki on pisut vaimustuses. Ema eriti... Jutt on pikk ma tean, aga ma olen alles natuke üle poole enda seest tühjaks rääkinud, nii et kannatage või andke alla siis. NEVER NEVER NEVER GIVE UP!! Suurde linna jõudes nägin ma ilutulestikku, see oli midagi väga ilusat ja mul hakkasid kõhus liblikad lendama ja tuli leegitsema, sest teadsin, et kusagil mulle väga-väga lähedal on mu kallis mees, keda ma kallistada, katsuda, kiusata saan. Bussist lahkusin esimeste seas, kiirustasin trammile, see tuligi praktiliselt kohe. Nüüd ma räägin teile ühest vene tüdrukust ( ta nägi välja väga esilekutsuv, kui ta poleks nii viisakas ja tore olnud, oleks ma ta kohta "libu" öelnud). Jätke jutt hästi meelde!! See vene tüdruk küsis midagi mu käest vene keeles, millest ma suurepäraselt aru sain. Ma hakkasin vene keeles aga puterdama ja ütlesin siis talle vene keeles, et ta minuga eesti keeles räägiks. Ta küsis, et kas see tramm läheb ikka Balti jaama poole. Vastasin, et jaa ning talle meeldis see vastus. Naeratasime ja läksime oma teed.

Kiirustasin Hobujaama peatusest hästi ruttu bussile, kogu aja oli mul Fizzi purk näpu vahel ning mul oli sellest jumala poogen. Pidin bussi ootama oma viisteist minutit. Helistasin oma mehele, tema sõber võttis vastu ja ütles, et ma liiguks sinna, linnaminek jääb ära. Korraga tabas mind väsimus, olin omadega täiesti läbi. Astusin bussi, jätsin oma pooltäis purgi prügikasti peale ning jäin kannatamatult istuma. Minu taga istusid huvitavat keelt kõnelevad vanemad inimesed ja kui nad eesti keeles mõnda sõna proovisid öelda, siis ma naersin kõva häälega. Pikk sõit oli, õudne buss see number 18... läksin Hiiu peatuses maha, sest esimest korda, kui ma Keio juurde läksin sügisel, siis me läksime ka seal peatuses maha. Hetk hiljem ma juba kahetsesin, et seal peatuses maha läksin, sest tee muskapruska juurde tundus LIIIIIIIIIGA pikk, Moggy oli endast väljas juba, paar korda mõtles, et ta on vales kohas.

Üsna pea hakkas paistma tuttav teeots ja tuttav maja. Värava ees libisesin, hea et maha ei kukkunud. See tõmbas mul pildi päris selgeks ja ma astusin sisse oma Tallinna koju. Saapaid jalast võttes tuli kallis mees uksele ja embas ning suudles mind. Mu tuju muutus veel paremaks, seda ei anna enam kirjeldada, kui rahul ma kõigega olin. Tervitasin Timot ja Keimo tuli mind kallistama, pikalt ja tundega... nagu Keiogi. See oli temast nii armas. Lõpuks ometi ma sain lihtsalt olla ja puhata, mõelda omi mõtteid ja naerda Keimo üle. Sain hoida oma kallist meest ja ma tundsin, et see kõik on nii õige ja hea. Enne magamaminekut suhtlesin veel pikalt pikalt Kertuga msnis ja mu tuju oli meeletu. Vahetsin ka Keio emaga mõne sõna ja hommikul nägin teda veel õnneks... Öö oli vapustav, imeline, suurepärane, nii hea. Hoidsin Keiot kaisus, tema hoidis mind kaisus. Ärkasin tihti ja vaatasin teda enda kõrval. See kõik, mis siin ei ole teie kõrvadele mõeldud, tekitas minus ülihea tunde, mis kestab siiani. Ma juba igatsen teda, möödas on vaid mõned tunnid. Hommikul, voodist lahkudes tulid mulle pisarad silma, ma ei tahtnud ära minna, aga ma pidin. Kui me selleks korraks head aega jätsime, siis tulid mul ka pisarad silma ja kuidagi valus ja paha oli ära minna. Ootan juba järgmist linnaluba. Ja ma sind nii siin ootan, ootan suve ja kõike. See on see armastuse mägi, mida ei ületa ükski vägi.

Sõitsin selle sama bussiga kesklinna tagasi, edasi suundusin trammile ja nüüd tuletage meelde see tüdruk, keda ma eile hilisõhtul nägin ja kes mult abi küsis. Imelik mõelda, et ta oli täna samal ajal samas kohas minuga. Jooksis trammile, me naeratasime teineteisele ja ta küsis, et kas see tramm, millele me kohe astume, viib ikka autobussijaama. Vastasin jaa, me naeratasime jälle. Mõtlesin temast, kui enda fortuunast, kaitseinglist, muusast. Kuidas on nii, et me jälle kohtusime? Enne ju läks samamoodi tramm, mida ma kaugelt nägin ja millest ma maha jäin, kuna buss nr. 18 nii pidur oli... Miks? Kuidas?

Ostsin bussijaamast pileti ära ja mul oli 45 minutit aega. Kasutasin seda mõistlikult söömisele, joomisele ja internetile. Lobisesin sugulastega ja mõtlesin blogi kirjutama hakata, samas olin liiga väsinud selle jaoks. Uurisin inimesi enda ümber ja mul oli põnev. Pidin suure uurimise ja puurimise peale bussist maha jääma. Leidsin endale sobiva koha ees ja kuulasin ära bussijuhi sõnad, et me jääme hiljaks Rakvere, kuna teeolud on väga halvad ning parem karta, kui kahetseda. Peale seda ma uinusin, õndsasse ja sügavasse unne, kuni ema mulle kõllas. Ma ei mäletagi, mis me rääkisime. Peale kella kahte olin ma oma kodulinnas. Plaan oli paigas, inimesed vedasid alt, enne seda helistas mulle mu mures mees, kes tegi mu tuju jälle nii suurepäraseks ja andis mulle palju-palju energiat ja lõpuks otsustasin ma hääletada Ida-Võlumaale. Käisin ühikast läbi, pakkisin mõned vajalikumad asjad kokku, sirgendaja nende hulgas..Toppisin jalga vanad ja mugavad saapad ja asusin teele. Olin tantsuringi totaalselt hiljaks jäämas. Läbi tuisu võttis mind peale vanem mees ja ma sain temaga Sõmerule. Ta väitis, et keegi mind peale ei võta, sest teeolud on tõeliselt halvad ja väljas on libe, Edasi kõndisin natuke rohkem kui 1 kilomeeter ja hakkasin hääletama Tallinn-Narva maanteel. Üks põsesarn oli külmunud ning kohati tekkis lootusetu tunne. Kõikide nende lollakate eestlaste seat ei võtnud mind keegi peale. Mind korjasid peale narva inimesed, Naine istus taha ja lubas mul ees istuda. Kuna nad rääkisid suht ainult vene keeles, vaikisime me terve tee ja ma sain Sämi risti. Olin nendele väga tänulik. Öelge veel, et venelased ei ole inimesed. Nad on rohkem inimesed, kui eestlased, mulle tundub vahest nii.

Ma ei julgenud enam riskida, oma lollakate "sõprade" peale olin ma tige, aga helistasin mammule. Tema oli haige, aga ta ütles oma vennale, et too mulle järgi tuleks ja S*nda tooks. Mul ei lubatud enam näppu tõsta ja ma kõndisin oma kaks kilomeetrit läbi lume ja külma. Õnneks oli tuisk üle läinud, aga siiski kippusin kõva häälega ropendama, sest lootusetult paha tunne valdas tervet mu keha. Ma ju olin lubanud endale ja Riiale, et jõuan tantsutrenni... Lõpuks tuli Marko... enne oli mul jõudnud mobiili aku tühjaks saada ning ma vahetasin kaardid ära. Vahetasime mõned sõnad a'la kuidas läheb ja millega tegeled. Mul on ta üle hea meel, tal on toredad unistused ja ta on hea poiss ja ta oleks hea sõber ka, aga põhimõtteliselt ei saa meie vahel sõprust eksisteerida mineviku pärast. Vähemalt ta tõi mu ära ja ma lippasin rahvamajja, kus istusid tantsutsikid ja Riia, kes oli mu peale pisut solvunud või pahane, ma ei saanudki aru. Rääkisin kogu loo talle ära ja ta mõistis mind, pakkus oma oleks variante mulle ja rääkis endast, kui hääletajast, aga tegelikult oli kõik ju vahva ja tore. Ma sain isegi tantsu enam-vähem selgeks, püüdsin hästi süveneda. M.-i huvitas minu Tallinnas käik ja ma ütlesin talle seda, mida ta kuulda tahtis. Riia andis mulle laksu vastu tagumikku ja tegi pai. Selle peale sõnasin: "Riia, ma tean, et sa armastad mind!" Nii hea oli talle seda öelda, ma polnud nii ammu nendega seal nii lähedane olnud. Meie naljad ja naerud, rõõm ja mured. Kõige suurem mure on muidugi "Koolitants 2012", mis toimub juba vähem kui kolme nädala pärast.

Tantsutrenni lõppedes tõi M. mind koju oma suure autoga, ta sõitis läbi suurte vallide mulle täpselt värava taha. Meil oli tee lahti lükkamata. Koju oli nii hea tagasi tulla. Kõigepealt saadeti mind sauna, enne seda lobisesin emaga pikalt ja laialt kõigest. Isegi hääletamisest ja ööst Tallinnast, kõige rohkem muidugi oma uuest töökohast. Muide, tööd on mul vähemalt aastaks, kui kõik hästi läheb. Suvel muidugi puhkan, tahan Soome maasikale. Käisin saunas, sõin kana, kartulit ja mingit salatit, jõin piima ja tundsin end oivaliselt. Reporiterit vaadates jäin korraks magama ja siin ma nüüd olen. Olen hetkel oma eluga väga-väga rahul, loodame et kõik sujub sama mõnusalt edasi. Mõeldes tagasi, tuleb naeratus näole. Elu on tõepoolest ilus, kui seda ilusaks elada, kui vähegi vaeva näha, läheb kõik hästi!

Keio nägi eile mu desktopi display pilti, mis talle väga meeldis ja see meeldib mulle ka väga-väga. Avastasin, tänu temale, et on olemas teatud pildid, mis annavad energiat, hoiavad rõõmsana, tekitavad mõnus tunde, motivatsiooni!!! Ma jumaldan sind, kallis mees! Ma armastan teid, sõbrad! Love ya all!

Tänan tähelepanu eest! Meow!

Ma kardan iseend ja mõtteid, mis keerlevad peas

2012-01-12T13:05:00.001+02:00

Minu hommiku tegi ilusaks üks kõne Kuperjanovist, millest ma mitte midagi ei mäleta, sest ma olin täitsa une sees veel omadega. Vähemalt ta helistas, see on nii äge ja armas temast. Kuna ma olin täna hommikul ärgates peast täiesti lammas, ärkasin ma varem ja hakkasin juukseid korda tegema. Sellega läks oma viisteist minutit. Kell 10.00 pidi eksam hakkama. Getteril tuli meelde, et tal on täna inglise keel ja ta hakkas lehti täitma. Ma kuulasin Laura 2020 laulu ja tundsin ennast oivaliselt. Tegelikult oli väike lollakas eksaminärv ka sees. Üritasin oma printimiseks mõeldud dokumendid ühelt gmaililt teisele saata, sellega oli tükk tegu. Väga kaua läks riiete otsimisele ja kohvi oli täiesti lurr. Kuna võileivagrilli saiade vahele juustu panna ei olnud, siis olid need saiad väga lahjad ikka, ühe jätsin alles ja ma olin valmis astuma päevale vastu. Tegelikult oli meil täna hommikul väga-väga-väga kiire... Mõtlesime, et jääme hiljaks. Ja kurat, RAKVERE linna tänavad on nii libedad. Hea, et Getteril kiired reaktsioonid on. Ma oleks praegu invaliid valmis. Ma ei julge oma läpakat isegi kuhugi kaasa võtta, äkki kukun. Vihastasin ja karjusin siis keset tänavaid. Mulle ei meeldi see Eesti talv ikka üldse. Iga päev mõtlen suvest, ei jõua enam ära oodata. Kell 10.00 olime koolis lasteaia laste juures. Ma ei taha seda enam korrata, aga JÄLLE MA TUNDSIN ENNAST NENDE LÄHEDAL SUUREPÄRASELT, PISAR TULI SILMA! Ma jumaldan neid kõiki, ma tahan neid õpetada, ma tahan juba praktikale... Nemad seal meie vanas koolimajas ongi igapäevased päikesekiired.
Peale vaatlust suundusime arvutiklassi(muud klassi meile ei antud) seda arutama. Andsime oma õpimapid õppejõule ja rääkisime temaga juttu, visaksime mõned naljad. Käisin läbi veel kooli raamatukogus ja üle libedate Rakvere teede kõndisin ma Maxima poole koos Getteri ja Kristiinaga. Sain teada, et Kristiina kolib ühikast välja oma kuti juurde. Väga julge temast, samas kahju, et ta läheb. Ostsin jälle ühe Nutella. Minu heade tulemuste saladuseks ongi Nutella saiad ja Saaremaa vesi. Kui muidugi tulevad ikka head tulemused.
Ajaa, eile tegin kõhulihaseid ka. Esimesed 20 tuli nagu niuhti, aga edasi läks aina vaevalisemaks. Kui olin jõudnud kolmekümneni, siis ma pidin lihtsalt ära surema. Ma ei jõudnud oma keha üles tõsta. Lootusetult raske oli. Läbi suure vaeva sain isegi oma esimesed 48 kõhulihast tehtud. Olen nii uhke! Täna annab natuke tunda isegi, aga mitte palju, ei häiri üldse. Nii rahul olen. Üldse olen oma eluga rahul, sest mul on Katrin(musi ema), kes hoolib ja küsib kogu aeg, kuidas mul läheb ning aitab vajadusel. Mul on Getter, rohkem sõnu pole vaja, ta on mu fortuuna siin rõvedas Rohuaia peldikus. Mul on kaaskannataja mammu, kellega me iga päev hästi palju kaitseväest räägime. Mul on mu kursakaaslased ja tsikk, liisu, isegi M. Mul on mu kauged sõbrad Kertu, Maaria, Saskia. Mul on ema, kes mulle üldse eksamiteks edu ei ole soovinud, aga ma saan aru, tal on tööasjad. Mul on mu sugulased, ülihea onu, kes mulle suure kotitäie hoidiseid ühikasse tõi ja küsis, et kas ma hakkan abielluma... Ja loomulikult on mul Keio, kes on minu kõige suurem tunne.

Kuulasin täna vastikuid laule nagu Laura-Südasuve rohtunud teed, T.I- Hell of a Life jne... ja mõtlesin minevikule. Mõtlesin minevikule ja naeratasin, sest ma ei kahetse midagi, mida ma teinud olen.
Kõik hea on suurepärane ja kõik halb on uus kogemus.

Õues on seletamatult sitt (vabandust väljenduse eest) ilm. Ma pole kunagi seda tundnud, et mingid räitsakad mulle prillide vahelt silma sajavad. Jube, jube, jube. Tahan suve!

Saatsin oma sugulase ka rongijaama, et ta ikka ilusti õigele rongile roniks ja nägin rongis Katat( hihihihi ) , jooksin ja hüppasin inimeste vahelt Kata akna alla idiooti mängima, sest vahest just nii ongi hea!

Getter: Meestel on täiega imelikud varbad. :D

Tänan tähelepanu eest!

Mõttevälgatused

2012-01-11T18:23:00.001+02:00

Uskumatu, kui pisikesed mõttesähvatused võivad tuju meeletutesse kõrgustesse hüpitada inimeste poolt, kes tegelikult ei tohiks meid naerma ajada. Päev läks kohe ilusamaks ja pingevõbinad langesid maha. Ma ei tahtnud seda tegelikult siin mainida, aga miski minu sees nagu sundis.

Tegelikult oli mul täna eksam ja see eksam oli kõige raskem eksam üldse selle eelmise õppsemestri põhjal. Nüüd läheb iga päevaga aina lihtsamaks ja ma saan hakkama. Mul on hea tunne sees, kuigi ma ei ole kindel, kas mul läks hästi või halvasti. C on minu jaoks halb juba.

Eksam "Lapse areng ja tundmaõppimine" oli hästi üles ehitatud. Küsimusi oli kolme liiki: avatud küsimused, valikvastustega küsimused ja õige/vale/paranda väär küsimused. Kogu aja jooksul võis kaks korda viis minutit materjale lapata. Naljakas oli see, et kui ma küsisin, et kas tohib vaadata materjale ja olin oma nõusoleku saanud, siis võttis terve mu kursus oma materjalid ja nad hakkasid lappama. Teise korraga ma enam ei küsinud, aga samamoodi võtsid paljud oma materjalid uuesti kätte. Ma tundsin end tähtsana täna!

Veel üks hea uudis on see, et Kätlin on nüüd ema ja Henri on nüüd isa ja nad on nüüd perekond. See tekitab minus sooja tunde. Mul on nii hea meel nende üle. Nüüd on E. kord. Elagu lapsed!

Ega mul rohkem midagi öelda ei olegi, hakkan õppima ja kordama uueks eksamiks, mis toimub homme. "Emakeel ja lastekirjandus"... mmmõnus. Õnneks on meil mapieksam ja õnneks on meil väga-väga hea ja mõistev õppejõud. Kell kümme läheme oma kooli lasteaiarühma lapsi vaatama. Olen põnevil või jaa...

Kõigest 6 eksamit veel, seda pole ju palju. Ajud isegi ei kärssa veel. See kõik on pingutamist väärt. Stipp ei ole mägede kaugusel. Natuke pingutamist ja olemas!

Meow.

Kõiges on süüdi Kalle!

2012-01-09T22:51:00.000+02:00

Getteril on munamaitse suus, minul vaatavad hammaste vahelt vastu shokolaaditükid ning meil on külm, kuigi tuba on soe. Lubasime endale nänni ehk siis magusat ehk siis Vau jäätist. See on kõige parem jäätis siin Eestimaa pääl. Huh, millest ma alustan? Mida te kuulda tahate? Räägin elust ja endast ja kõigest, mis mu sees toimub.

Öösiti magada ei saa, sest õues on täiskuu. Tegelt on see lihtsalt üks lollakas kinnisidee või arvamus. Olen lihtsalt totakas, magan päeval ja lähen hilja magama, tõusen alles hilishommikul ja nii need päevad möödusid. Laupäeval käisin Kifkas ja veetsin viimaseid tunde kodus. Mind valdasid kahepoolsed tunded. Ma üldiselt tahtsin juba siia tarvaselinna tagasi tulla, samas oli kahju lahkuda või nii. Ema vaaritas palju toite kokku, mina tegin kõike muud peale õppimise. Pakkisin juba varakult asjad kokku ja reisikott oli õudsalt raske lihtsalt. Öösel nägin väga kentsakat unenägu. Mul on uued parasiitsõnad ka: õudne, juba, noh, ma ei talu seda valu.

Pühapäeva hommikul viis isa mu rongijaama ja ma läksin oma kolme suure ja väga raske kotiga rongi peale. Ainus positiivne asi sel hommikul oli see, et piletitädi ei tulnudki kunagi. 1 euro jäi taskusse, see on ka raha. Tatsusin läbi külma hommiku ühikasse, piinlesin oma kotte tassides, nii kuradi raske oli. Esimese asjana tuppa jõudes hakkasin asju lahti pakkima ja tegin meie elamist elamisväärsemaks. Kell pool kümme viskasin pikali ja jäin magama. Tuba oli nii külm, et ma olin tervenisti (nägu ka) oma väikese flanellteki all. Panin mobiili hääletu peale, aga unes paratsesin, et keegi helistab nii kui nii. Kuulasin "Omni triot" ja mida sügavamale unne ma vajusin, seda rohkem hakkas see mind häirima. Lõpuks ärkasin kell 12 ja vaatasin, et Getter on tahtnud minuga ühendust saada. Täpsustasime selle, et mina olen juba siin ja tema tuleb ka õhtul.

Edasi pesin nõud ära, häbi öelda, aga need olid eelmisest aastast mitu nädalat pesemata. Meil on ühikas õnneks nii tulikuum vesi, et see peseb kõik puhtaks. Tegin kõike muud peale õppimise. Ma lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda. Kõik kasvas just kui üle pea. Nüüd vaatan oma "to do listi" ja naeratan, sest suur töö on juba tehtud ja kõigest natuke veel. Kaks nädalat piina ja siis saavad eksamid läbi. Loodan, et mul läheb hästi, sest ma tahan hakata stippi saama, tahan oma raha. Kui ma peaks sellest toetusest ilma jääma, siis tuleb endale töö otsida ja siis langevad õpitulemused veelgi, nii et olukord on veel rohkem, kui keeruline. Vastik hakkab, kui mõelda, et olen 19 ja elan vanemate(põhiliselt ema) rahade eest.

Te ju kõik teate vist juba, et ma kirjutan oma lugejatele seda, mida nad näha ja lugeda tahavad. Ma pole mingi eriline kritiseerija, ma ei taha halvasti öelda, ma hoian negatiivset endas. Nüüd aga on aeg öelda mõned asjad, mis mind väga-väga vihaseks ajavad.

Minu ühiselamu internetiühendus on liiga aeglane. See ei ole enam normaalne, me ei ela ju kiviajas.
Tuba on endiselt külm. Ilma minu radiaatorita oleks ma eskimo valmis.
Miks ma pean 40 eurot maksma selle eest, et mu nimi kusagil nimekirjas on. Ma pole detsembris kümmet päevagi ühiselamus elanud.
Ühiselamu köök on peldik, tualettruumid ajavad mind oksele ja pesemisruumid hallitavad ja segistid on umbes. Ma ei taha siin niimodi elada! Värdjad.
Mind häirivad need rõvedad pildid facebookis loomadest, keda on piinatud ja lastest, kes on raskelt haiged vms. Ma muidugi hoolin neist, aga ei leia, et piltide levitamine seda paremaks teeb. Samas mind häirivad ka need samad jutud, mida ma ise ka kirjutan siia praegu. Pole neid pilte, ei levitaks neid keegi ja ei saaks keegi iriseda, karjuda ja möliseda ka nende pihta. Elu oleks ilusam.
Kalle! Ära hoia spagette, saia, leiba, tomateid külmkapis. Kõik toiduained ei käi külmkapis. Kas su ema ei ole sulle seda õpetanud? Hallitanud tomatid lähevad haisema ja tekitavad õõvastust. Oi, kui see tõesti SINA olid, kes need sinna toppis, siis sa saad jalaga mult järgmine kord, kui minust mööduda julged oma lollaka irvitusega.
Ma ei taha omale suhtlusportaali sõbraks selliseid inimesi, kellega vaid paar korda aastas käib viisakusvestlus: "Kuidas läheb" ja "Mis teinud oled? ... see on nõme.
See on ka väga nõme, kui facebookis ja kõrtsis ollakse suur semu, aga reaalselt ei tunta ega suhelda. Oi kui närvi see mind ajab.
Ma tunnen end nüüd palju paremini. Aitäh.

Eile ärkasin siis üles lõunal ja koostasin "to do listi"! ja "I need listi", jäin väga rahule. Käisin pesemas, alati kui ma pessu lähen, tuleb keegi veel ja see tähendab mulle nõrgemat vee survet ning ma olin väga kuri selle tädi peale, kes pidi täpselt samal ajal minuga pesema tulema. Sõin home-made makaronisalatit ja otsustasin poodi minna, sest mul oli puudus mõndadest asjadest, mida mul oli ülikähku vaja. ( Olen kindel, et keegi ei saanud pihta sellele lausele) Peale shopingutuuri jõin kohvi, et hiljem õppida hakata. Peale kofeiinilaksu tuli aga uni ja ma jäin kümneks minutiks tuttu. Õnneks läks aeg nii ruttu, et õigepea astus toakaaslane uksest sisse ja ma pistsin kiljuma suurest rõõmust. Tema tõi mulle tagasi õppimispisiku. Me tegime koos võileivagrilli saiu ja hiljem oli meil paha olla nendest. Jagasin talle enda musikiisu soovitatud filmi "The Change-Up" ja nautisin seda, kui Getter kõva häälega naeris. Ise ma aga õppisin. Ühe korra ma isegi ehmatasin, kui ta naerma puhkes. Läksime kella ühe aeg voodisse, aga me rääkisime kella neljani. Meil oli nii palju rääkida. Jutud ei tahtnud üldse lõppeda. Ma jumaldan neid öid. Ma olen nii õnnelik, et mul on Getter. Ma ei suudaks üldse ilma temata olla. Minus poleks seda head energiat, minu näol poleks naeratust, minu sees poleks siis väikest last, kes teeb kõike, et lähedane naerma saada. Oh jah, elagu Getter.

Keiost ma pole ühtegi sõna rääkinud täna. Jumaldan ja igatsen teda endiselt. Keset õppimist tuleb vahepeal isu vinguda, kui väga tahaks teda siia, enda kõrvale. Ma igatsen isegi seda, kuidas ta mind reaalselt hammustab, pureb. Raske on eemale olla, raske on koos olla. Ma pole ühegi teise kuti külge nii kõvasti klammerdunud, kui tema külge. Ma tahan, et ta oleks ainult minu oma, minu jagu. Ma ei taha teda jagada teiste naistega. Ma olen tuliselt armukade kõigi ta sõbrannade peale, ma vaatan ta ekside pilte ja ajan ennast närvi. Enne eilset mõtlesin, et ma olen päris vaimselt haige kohe, aga Getteril on suht sama teema ja mammul ka. Ma usun, et ma ei pea muretsema. Tegetlikult ma ju usaldan teda, ilgelt palju, aga siiski, see on nii raske.

Getter rääkis eile öösel minuga hästi palju. Me rääkisime korda mööda meestest, meeste peredest, enda peredest ja minu eksidest ning muudest parasiitidest, suhetest ja tülidest. Mitte sellest ma ei tahtnud teile rääkida, kuigi teemad olid väga põnevad... Getter just ütles, et ma jutustaks teile tema unenäost. Ma jutustan sellest hektest, kui mina ka sisse tulin. Ta tuli auto peale ja mina istusin tagaistmel juba. Me olime Tallinnas ja mingi mees ajas meid taga. Ta sai pagassist kinni ja sõitis siis kaasa ning me naersime. Mina või keegi karjusin veel, et "Pea alla". Lõpuks see mees kukkus sealt ära ja Getter ärkas üles. Igatahes ta hakkab oma unenägusid üles kirjutama, kuna need on nii vägevad. Ma peaks ka, aga enamus unenäod on hommikuks meelest näinud ja on perioode, kus ma neid üldse ei näe.

Täna ärkasime kell 12.00. Getter hakkas rahvaloendust tegema oma leibkondade kohta ja mul tuli õppimispisik. Enne seda sain ülimalt head Nescafe 3in1 kohvi. Kirjutasin mõisteid ja nende seletusi oma A3 paberile üles. Tulemus on vägev ja meelde jääb ka rohkem. Ma olen eufoorias, aga siiski kardan natuke seda jubedat eksamit. Kella kolme aeg läksime Kebabi sööma. Tellisime liiga palju toitu ja sealt läks päris palju raisku- nii toitu kui ka raha. Pole hullu, vahest harva ikka võib. Edasi viis tee meid raamatukokku. Lähen teemast kõrvale... õues on kohutav talv. See on kestnud vaid mõne päeva, aga mul on juba kõrini. Ootan juba sooja suve. Me oleme Getteriga vastikud külmavaresed. Raamatukogus tabas mind õnn- ma ei pidanud viivist maksma. Õppisime tund ja pool ning suundusime siis ühikasse tagasi. Õppisin edasi, tegelesin ka niisama istumisega, aga enamasti ikka võtsin asja tõsiselt ja õppisin. Kui aeg oli küps, läksime süüa tegema. Tegin ema saadetud ahjukartulid ja kotletid pannil soojaks. Vihastasime , kuna mingit rõvedat vedelikku oli jälle meie riiulile tilkunud. Uurisime asja ja saime aru, et need on mädanevad tomatid seal. Puhastasime kõik ära ja tegime kapi korda, aga tõsiselt tigedaks ajas selline vahejuhtum. Niikuinii olid need Kalle tomatid. Kõiges on süüdi Kalle! Alati.

Söök oli jälle liiga hea ja me paratamatult tundsime ennast lehmadena, sest me sööme liiga palju. Eilne limonaad sai joodud, ema saadetud kringlit näksisin. Mul on vist stress. Käisime telekatoas, otsisin uut tattood, mida teha, kuna süda ja tiivad ei lähe käiku. (See on ju igal tüdrukul alaselja peal) See läheb käiku siis, kui ma tõepoolest kavatsen elada sellega ja mitte üle saada sellest. ;)
Leidsin palju ägedaid pilte Moggydest ja läksin äksi täis. Täiendasin oma meaningful stuff folderit ja tegin endale rõõmu. Muusikast kuulan kõige rohkem dnb-d ja liquid dnb-d, see aitab mul keskenduda paremini. Hetkel olen kõigega rahul ja teen endale pika pai. Võtsin pea ka ahjust välja ja otsustasin, et ei tasu teha kõike, mida tsikk ütleb. Ei tasu endale haiget teha, tuleb eemale hoida kõigest, mis on paha ja valus ning nutune. Leppisin oma sõbraga ära enne, kui ta kaitseväkke läks ja sain sellega juurde palju head energiat. Andsin Maariakesele hüva nõu ja analüüsisin tema unistuste meest. Naeratasin poemüüjale ja ta vastas samaga, ütlesin Rannole üle pika aja "tere" vastu ega pööranud pead ära, kui ta minuga suhelda üritas. Kuulasin oma kaja, kui seisin Selveri ees, seal, kust autod alla sõidavad ja naersin kogu südamest, ostsin shokolaaditükkidega jäätise ja Fizz siidri, otsustasin, et ei tarbi enam Keio juuresolekul liigselt alkoholi, et suudaks kaine peaga mõelda ja olla hea tema vastu. Hoian enda lähedal kõik inimesed, kes on tohutult kallid, isegi, kui me ei pruugi iga päev, nädal, kuu näha... püüan ma siiski olemas olla. Ma olen oma eluga rahul, ma olen Rakveres õnnelik. ( See ei tähenda muidugi seda, et ma siia eluks ajaks jään) Isegi, kui ma ei julge enam tulevikust unistada, olen ma siiski õnnelik just tänases päevas. Üritan mineviku unustada, tulevikust vähem mõelda ja olla siin ja praegu.

Aitäh tähelepanu eest!

Meow.

I belive I can fly...

2012-01-06T19:18:00.001+02:00

Mina väsin ka mõnikord ära. Väsin ära teiste muredest ja nendele lahenduse otsismisest. Väsin ära kodus istumisest ja õppimisest. Väsin ära inimestest oma ümber. Väsin ära igatsusest, mis on minu sees. Väsin ära valedest ja lubadustest, mida ei täideta. Väsin ära inimestest, keda pole mu ellu vaja. Väsin ära inimestest, kes suhtlevad minuga vaid siis, kui midagi vaja on. Väsin ära tervislikust toidust ja eluviisist. Ma olen väsinud. Ma olen terve päeva maganud ja nüüd tuli kass peale. Lisaks sellele kõigele, ei tulnud Keio kaitseväest koju, kuna ma ütlesin talle mõni aeg tagasi, et mul pole ta jaoks aega jaanuaris-veebruaris.

Ma ei valetanud, aga kõige olulisemad on need hetked, mida sa ei saa kunagi tagasi. Mõnda hetke lihtsalt ei tulegi kunagi ja süümepiinad mu sees tekitavad põletavat viha. Tahaks vahest, et mu suust purskaks tuld ja ma saaks seda sülitada inimeste peale, kes mulle vastu hakkavad, kes mind tüütavad, kes mulle haiget teevad. Tahaks, et kõik mured ja probleemid, mis mind sel aastal juba ümbritsevad(täna on alles 06.01) saaks iseenesest ilusa lahenduse. Ma ei jaksa oma pead vaevata, ma ei jaksa head nägu halva juures teha. Ma ei mõista, mida ma tegema pean ja kuidas käituma? Iga kord, kui olen mina ise, siis on see vale. Kui olen õnnelik, siis on see võlts, kui olen kurb, siis sügavalt, depressiivselt kurb. Tuim õppimine on ka mu viimse mõistuse ära viinud, ma ei näe sellel mõtet, aga tahan tulemusi ja seepärast tegutsen tuimalt edasi. Ma vist ootan juba, et saaks Rakvere koju taas end sisse seada ja seal ainult endale elada. Ma olen väsinud muretsemast isa-ema pärast. Nende tervis, nende tujud, nende heaolu ja isegi tulevik oleks just kui minu kätes. See teeb haiget, mu õlgadel on liiga suur koorem.

Jõllitan ekraani, televiisor mängib, seal käib mingi labane komöödiasari. Pea on paks, stress on peal ja kõigest hingest tahaks tantsida või lihtsalt mõne sõbrannaga maha istuda ja rääkida kõigest ja kõigist, muredest-rõõmudest, suhetest-inimestest, söökidest-jookidest. Ühte ma tean- tuleb üks jube ühekülgne nädalavahetus. Ainult tantsimine on see, mis mind meeletuks teeb. Mul on nii hea meel, et Riia meid jälle Koolitantsule sokutas. Saab natukenegi rõõmu halli argipäeva. Eelmine lause oli ikka ülidramaatiline. Tegelt pole mu elul viga midagi. Õppimine kasvab pisut üle pea, sõpru pole ammu näinud ja pidudel pole ammu käinud, aga sellegipoolest on mul oma elu, oma tegemised ja päike igas päevas. Keio, kes lihtsalt teeb päeva ilusamaks oma kolme sõnaga või hommikul ühe ilusa kelmika sms-iga.

Tänane päev on nii ja naa päev. Hommikul ärkasin väsinuna, ma ei maganud üldse hästi, nägin mingeid lollakaid unenägusid. Viimasel ajal näen igal öösel mingit und. See võtab viimasegi magamiseisu ära. Hommik algas kohviga ja soojade saiadega. Püüdsin end siis õppimislainele lülitada, aga ei saanud hakkama kuidagi. Istusin arvutis ja mõtlesin omi mõtteid, tukastasin korraks isegi ja läksin siis koertele putru keetma. Täna oli imeline talveilm. Kõik puud said lumekatte endile peale..
Sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuusk oli vaja välja viia ja ma võtsin sellelt ehted ära, mis ma ise mõne nädala eest külge pannud olid. Koristasin okkad kõik ära ja tegin isale ja endale lõunasöögi. Mu tuju oli nii kass, et isa isegi hoidis minust eemale ega närinud mu kaela. Mingi aeg jäin jälle magama, ärkasin, söötsin koerad ja jäin uuesti magama. Käisin emaga lobisemas ja ajasin ta vihale, sest toitusin maasikamoosi saiadest. Ma ei saanud midagi teha, sest mul polnud täna tatraisu. Mul on plaan.

Iga päev laulan ma paratamatult ühte ja sama laulu, see kummitab mind. Selle nimi on "I belive I can fly". See on nagu haigus, hea haigus. Igatsen laulutüdrukuid ja Kolledžit, õppejõudusid ja kohvikutädi, suure, vana maja lõhna ja oma kursakaaslasi. Laura tõelisus, Hanna intelligentsus, Getteri väärikus, Kristiina naljakad näoilmed ja emotsioon, Anu juhiomadused, Kersti tagasihoidlikkus, Heili elutarkus, Liisi küpsus, Erika seikluslikkus, Dagmari headus. Oh jah.. mu imelised inimesed. Mu suurepärane linn. Mammu mees läheb kaitseväkke ja mammu kolib Sõmmile. See tähendab rohkem kvaliteetaega meil koos, üksteise toetamist ja palju nalja! Ma ootan juba järgmisi nädalaid. Ma ootan pühapäeva õhtut, kui Getter uksest sisse sajab ja juttu jätkub kauemaks. Ma ootan...

Olge terved!

2012-01-05T23:12:00.000+02:00

Ma arvan, et kui tsikk soovitaks mul pea ahju pista, siis ma teeks ka seda.

Tänased ülesanded, kui ma kunagi ärkan

2012-01-05T00:38:00.000+02:00

Emakeeles ja lastekirjanduses ära teha 2 maikuu tähtpäeva
Pikem ülevaade ja võrdlus kahest keelemehest nagu Piaget ja veel keegi
Saadan emale printimiseks igasugu materjali
Inglise keelsed artiklid läbi töötada
"Emilé kokkuvõte lõpuni teha
"Ainuke laps" presentatsioon lõpetada
Mare Tuisk ja tema materjalid üle vaadata
Korrata "Lapse areng ja tundmaõppimine" eksamiks...
Ajurünnak sõnade linna kohta
Ära vaadata üks hea film...

Oeh...

Olen siiski veel omadega päris mäel, sest sõbrad ja musikallistibu on mõtetes minuga. 4 päeva on möödunud ja ma olen hullumas, ma igatsen Sind meeletult. Andragoogika eksamiks olen täiesti valmis nüüd tänu oma onunaisele, ma imetlen teda, vaatan talle alt üles. Minu suurim soov on ka elukestev õpe.

Kell on 00.37 ja ma olen surmväsinud, täna oli tõeline õppimise päev. Homme on ka ja nii kuni 21. jaanuarini välja.

Päikest!

Tänane list

2012-01-04T11:24:00.000+02:00

Saadan onunaisele intervjuu küsimused meilile
Otsin üles "Lapse areng ja tema tundmaõppimine" eksamiküsimused ja vastan neile
Teen lõpuni miniuuringu ja saadan selle oma iidolõppejõule
Mõtlen "emakeele ja lastekirjanduse" sõnadelinna jaoks välja kõiksugu erinevaid sõnu.
Teen Powerpoint esitluse oma referaadist "Ainuke laps"
Teen Skinnerist pikema ülevaate

Head õppimist mulle! :)

Leave out all the rest

2012-01-04T00:23:00.000+02:00

Uuel aastal uue hooga alustan ma vana looga. Mul on karvane tunne, et postitusi hakkab sel aastal aina vähemaks jääma, aga loodame siiski parimat. See ei ole ju maailma lõpp, kui ma nädalas/kuus korra kirjutan. Ma ei andnud sel aastal endale erilisi lubadusi, ma ei usu lubadustesse. Lihtsalt hoian halvast eemale ja kasvatan head enda ümber. Hetkel ma naeratan ja olen päris õnnelik, sest kõik on rahulik, ilus ja stabiilne mu elus. Isegi unenäod on imelised!

Täna hommikul kell 07.07, kui äratuskell helises, saatsin ema kodust välja ja panin ukse ketti. Süda oli kuidagi väga halb ja haiguse tunne segas mind. Vaatasin "Simpsoneid", enne seda panin ahju küdema ja lõpuks uinusin taas. Üles ärkasin alles kella üheteist aeg. Kallis Getter tuletas mulle meelde, et buss Rakvere väljab mul 12.00. Käisin pesemas, tegin endale kiire hommikusöögi ja sättisin ennast niivõrd-kuivõrd valmis. Ma ei olnud ajaga absoluutselt arvestanud ja enne kodust lahkumist tekkis paanika- riided lendasid, meigiasjad olid laiali, vajalik stuff oli teadmata kadunud. Otsustasin riskida ja kõndida Metsamajandi bussijaama, mis mu kodule lähedal on. Lõpuks tuli välja, et ma olin siiski vales bussipeatuses. Õnneks onu juht nägi seda ja näitas, et ma liiguks suurele maanteele. Kodus mõtlesin, et peaks bussis õppima, aga bussis ma lihtsalt vahtisin tuimalt aknast välja. Keioigatsus tuli peale ja ma mõtlesin nii palju ja nii sügavalt kõigest ja kõigist.

Rakveres oli esimene reaksioon- külm. Lisaks sellele suri mu vasak jalg ära ja kõndida oli puhtvõimatu. Jalutasin ühikasse oma vaikses tempos, seal ootas mind Getter. Meie jutud olid lõputud ja ei saanudki otsa. Miks ma üldse oma kodulinna tagasi läksin? Meil oli täna Getteriga doonoripäev. Tahtsime verd minna andma, aga tarvaselinna inimesed on nii head ja järjekord oli nii pikk, et me lihtsalt ei saanudki oma heategu teha. Meel ei olnudki väga mõru, sest aega oli õppimiseks. Käisime ühikas, mu isa helistas mulle ja rääkis peaaegu 30 minutit. -.- Pakkisin oma kodinad kokku ja suundusime raamatukokku õppima. Seal oli imeline! Selline pisik tuli sisse ja kõik sujus suurepäraselt. Me saime oma andragoogika mõisted tehtud. Kodus pole mul kunagi sellist pisikut. Kell 15.15 jalutasin ma bussile. Mõne päeva pärast pakin oma SUUURE reisikoti kokku ja asun eksamisessi ajaks taas ühiselamusse elama. Hetkel naudin kodutunnet, kodusoojust, oma tuba, oma pesa. Tahaks Rakveresse ka oma pesa.. oeh.

Kodus tuli mul hull tuhin peale: tegin emmele ja endale õhtusöögi ja pesin kõik nõud ära, toitsin koerad, kassid ja olin niisama kasulik. Empsi nägu oli imestust täis, kui ta koju jõudis. Nii hea on head teha. Õhtu jooksul me rohkem temaga ei suhelnud. Ma tulin oma pessa leiba luusse laskma, mul hakkas halb, tekkisid külmavärinad ja ma katsusin olla kuidagimoodi. Mingi aeg uinusin ja tõusin alles enne üheksat õhtul. Nüüd istun jälle pool ööd üleval. Pole hullu, telekas on olemas, läpakas on olemas, elu on ilus.

Ma arvan, et armastus on sõltuvus. Armastus on klammerdumine inimese külge. Armastus on ahistamine. Armastus on vabadus. Armastus on seiklus. Armastus on kõikvõimas. Armastus on elu osa, eluks vajalik.

Ma olen imelik inimene. Räägitakse, et kojutulek on alati kiirem, kui kodust lahkumine kuhugi. Mul kestab kojutulek terve igaviku, aga kui ma sõidan siit ära, siis on see just kui üks hetk.

Musikallistibu, ma nii igatsen Sind. Eile vaatasin wrestlingut isegi, kuidas Rey Mysterio möllas. Ma jäin suu ammuli jälgima, nii põnev oli. Kuulan muusikat ja õpin pilte tuunima. Täna oli täiesti selline päev, kus ma ei kuulnud sinust mitte midagi ja see teeb natuke murelikuks mind. Ehk homme siis... <3

Naise süda on sügavate saladuste meri

2012-01-02T19:04:00.000+02:00

LUCTOR ET EMERGO!

Sinu ette oma kaardid välja laon, sinu silmadesse ajataju kaob...

Ma ei oskagi mitte kusagilt alustada, blogi on lahti olnud juba terve ööpäeva, aga ei ühtegi normaalset lauset. Mõtlesin tunded ja emotsioonid suures plaanis välja jätta ja rääkida jupiti oma aasta lõpust ja algusest. Mõni kirevam koht, mõni ilusam elamus ja mõni "ahhaa" hetk. Siiski tuli pisidetailides jutt ja palju ülevoolalavaid tundmusi. Eks te otsustage ise, kas soovite sellest osa saada.

Tallinnasse sõitsin 29.12 hommikul rongiga. Istusin terve tee mingi imeliku tüdruku kõrval, kes omaette irvitas. Mu kõrval oli Reelika ja ta vaatas mind kogu aeg uudihimulikult nii, et mul tekkis närv sisse või midagi. Ma ei teinud terve tee põhiliselt mitte midagi. Jäin isegi magama pooleks tunniks ja vaatasin niisama aknast välja. Tuju oli selline neutraalselt hea. Suures linnas hakkasin otsima Süda tänavat kaardi järgi. See oli päris põnev, paar korda eksisin ära, sest orienteerumine on mul puhast 0. Lõpuks leidsin üles ja viisin oma prillid silmaarstile ja liikusin ise poolpimedana Viru keskuse Hesburgerisse. Sõin seal varajast lõunasööki ja istusin netis, rääkisin mammuga. Lõpuks läksin prillidele järgi ja ohhoo... ma pole kunagi nii hästi näinud objekte, tänava nimesilte, reklaame jms.

Edasi viis tee mind kalli An4 juurde, viisin talle ema saadetised ja shokolaadi ning lahkusin, kuna nad läksid F-hoonesse sööma ja mul oli ilge vajadus Keiot juba näha. Ma ei pidanudki busse kaua ootama, kuidagi nii hästi läks nendega ja jõudsin Nõmmele. Helistasin musile ja ütlesin talle, et olen kunagi varsti kohal, kuigi olin tal aia taga. Edasi läks õhtu nagu ta läks nagu ta alati läheb. Käisime uuesti Hessis söömas õhtul. Keio on nii hea inimene. Liiga hea. Üks juustuburger tuli lisaks, selle sai väikevend Keimo endale. Ta oleks võinud Keimo burgeri ära süüa, aga pakkus seda sõbrale.(Ma ei mäleta nime) Endal jäi tal kõht tühjaks, ostis juurde kaks juustuburgerit ja üks pool ühest burgerist läks Keimole. Ta ostis mulle KÕIGE suurema jäätisekokteili, ma olin päris pahane, aga see oli nii hea, et ma jõin suure enamuse sellest lihtsalt ära. Mia tuli tol õhtul mulle sülle magama, ma armastan seda kassi. Christopher magam mu jalgade juures terve öö, loomulikult tundsin ma end hästi.

Järgmine päev oli 30.12 ning see päev oli vapustav. Hommikusöögiks olid imelised pelmeenid ja Katrin tsillis majas ringi. Me hakkasime natuke enne õhtut maasika Kissi jooma ja juttu rääkima. Ta on nii imeline inimene. Samal ajal jutstasin ka Kertukesega ja tundsin end ülihästi. Tunnid möödusid ja Kissiklaasid tühjenesid, aga meil oli lõbus. Ta kinkis mulle valge jaki ja ma muutusin veel õnnelikumaks. Keio oli teemaks, mehed olid teemaks ja ma sain temaga absoluutselt kõigest rääkida, ta on nii tark ja äge. Ma usaldan teda 101%, paha seda öelda, aga rohkem, kui oma emmet. Üks hetk ütles ta mulle, et mu mobiiltelefonid sakivad ja andis mulle uue. Esimene vaimustus on möödunud, aga ma olen ikka tohutult õnnelik selle üle. Nad on seal majas ülihead inimesed. Pisar tuleb silma siin sellest rääkides. Edasi kulges õhtu nii, et läksime Katrini sõbranna Kristi juurde. Nautisime Kissi seal samuti edasi, kuni tuli minu piir. Vahepeal käisime La*lu tänavale puuvilja kooki tegema, muusika oli põhjas ja me ainult naersime enamus ajast, meil oli vahva.

Tagasi läksime unistena, aega võttis, aga asja sai ja ma läksin musi kaissu diivani peale. Need minutid olid seal imelised, ma olin armastust täis ja üliõnnelik, et ta mul olemas on ja üliõnnelikust veel õnnelikum, et ta ei anna alla minuga. Mõni aeg hiljem jalutasime koju ja hommikul ärgates oli lumi maha sadanud ning tuli aina juurde vaikselt. Millegipärast ma teadsin südames, et lumi tuleb maha ja valgeks läheb maa. Ärgata oli nii vaevaline, selline tunne, et pole öösel üldse maganud. Salajane sõber on see, kellega mängid ainult pimedas. Mängisin hommikul kaarte ja võitsin!!! See tekitas nii hea tunde, sest tavaliselt ma ei võida kunagi. Väga hea päev oli tegelikult. Õhtul tuli Keio sõber Taimar külla ja ta oli hästi sõbralik ja tore, wannabe Keio või midagi sellist. Ta oli täpselt nagu Keio, tema suhtumise ja iseloomuga+ veel natuke päris tõelist Taimarit ka ja kokku tegi see ideaalvõltsi mehe. Ei, mul pole midagi ta vastu, sest ta oli sõbralik ja hea minuga. Mulle meeldivad senini peaaegu kõik musi sõbrad.

Keio rikkus mu õhtut ka, kui ta oma eksidega nagu seinaga rääkis. Seinaga või mitte, aga mul oli kuradi valus. Teadsin, et see värk ei ole mu pisaraid väärt ja hoidsin end siis kuni keskööni vaos. Kui me väljas pattu tegime, siis ta rääkis G-st sellise vaimustusega, et viskasin oma patu tervenisti minema ja ruttasin vannituppa end tulivihasena sättima. Õnneks on mul mammu ja liisu, kes mind rahustavad ja on mõtetes minuga ka siis ,kui me üksteisest eemal oleme. Mul on seda isegi praegu valus kirjutada, aga üritame tooni rõõmsamana hoida. Läksime täiesti täis bussiga kesklinna, ma ei saanud hingata, mul hakkas halb ja kui musi maha jäi ja mina järgmises peatuses maha tahtsin koos ta sõbraga, siis nad hoidsid mind kinni ja Taimar sai väga kurjaks mu peale, aga väljas ma sain hingata ja kõik läks paremaks ja ilusamaks jälle mõneks ajaks. Kell 00.00 vaatasin ma ilutulestikku võõraste inimeste keskel ja nad märkasid, et mul on silmad märjad ja tulid mind lohutama. Sain nendega ülikiiresti jutule ja Kaido 30+ märkas ja hoolis lihtsalt minust kui võõrast, rääkis täpselt seda juttu, mida ma tol hetkel kuulda tahtsin ja soovis head uut aastat. Kallistasin võõraid inimesi, nad olid vanemad, minu vanemate vanused. Nad olid nii head ja kutsusid mind Liivalaia tänavale afterpartyle kaasa.

Ma lõpuks saatsin neid ja otsustasin, et ei lähe. Sain põsele musi ja liikusin Vabaduse risti poole. Telefoni aku oli peaaegu tühi. Kedagi peale Getteri ma kätte ei saanud. Rääkisin temaga kaua, mu hääl oli nutune. Jõudsin mingi samba alla ja karjusin: KUS MU MEES ON? Üks kutt karjus vastu: KUS MU NAINE ON?!? Jätsin telefoniraamatust kiiresti paar numbrit meelde, sest teadsin, et aku saab tühjaks. Läksin risti alla ja nägin trepi juures vasakul ääres "prükkarit". Soovisin talle head uut aastat ja ma olevat esimene inimene, kes seda teeb. Kell oli 1 läbi ja ilutulestikud hakkasid lõppema. Me rääkisime pikalt Eesti riigist, sain teada, et ta on Riho Raig ja tänasin teda, et ta olemas on. Aku sai tühjaks ja ta aitas mul SIM-kaardid ära vahetada.Mälukaart kukkus maha ja tema märkas seda, ma oleks sellest peaaegu ilma jäänud, kui teda poleks olnud. Tal oli endal puutetundlik telefon muide. Ta saatis mulle liikuva pildi tulest ja ütles, et las see tuli põleb kurbadel hetkedel su südames ja teeb sooja. Riho ainus soov sellel aastal on see, et Eesti riik talle tööd annaks. Loodan südamest, et tema soov läheb täide, sest ta on kuradi hea inimene. Ta soovis kõike paremat ja läks siis oma teed. Unustasin öelda, et läksin ta juurde, sest Keio ütles, et nemad ei ole süüdi, et Eesti riik nii pe*ses omadega on. Riho ütles mulle alguses, et ta tahaks oma mobiiltelefoni mulle anda, et mind rõõmsamaks teha. Ütlesin talle, et asjad ei tee mind õnnelikuks. Inimesed teevad, aga tol hetkel ei teinud inimesed ka.

Leidsin oma Keio üles, aga mõne aja pärast läks ta ära. Veel üks löök mulle südamesse. Rääkisin Keviniga juttu ja terve öö vedas ta mind igale poole kaasa, ka teise telefoni aku sai mul tühjaks. Damn! Käisime Shamrockis ja mul jäi nii vähe puudu, et Karaoket laulma minna. Palju aega veetsin üksi. Ütlesin hispaanlasele, et nad on oma tüdrukuga nii armsad koos, et ma olen hästi kade. Ta küsis, kas ma olen vallaline. Ütlesin, et ei ning seejärel kutsus mind Hispaaniasse ja ütles oma nime ja facebooki, mis mul nüüdseks ammu meelest läinud on .Üks vanem eestlane imestas, et ma seal baaris olen, et seal ei pidavat väga eestlasi käima ja ta jälgis mind terve aja. Sõime kellegi pähklid ära Keio muusikakooli sõbraga(oli vist). Lõpuks Kevin ilmus välja kusagilt ja ütles, et lähme. Liikusime edasi ja lund sadas meile näkku, tundsin end nii turvaliselt. Kallistasin jälle võõraid ja soovisin head uut, venelastele: s novõm godom ja teistele: happy new year. Inimesi oli nii palju. Käisin Patrickus ja ütlesin endale, et jäängi sinna, Taimarile ütlesin ka, sest mul oli nii külm ja tuju oli -10000000000000. Aga jälle tuli Kefka ja ütles mulle, et lähme ära ja nii me läksimegi.

Olime bussijaamas ja ootsime bussi, mis ei tulnudki kunagi. Mul oli külm ja mingi narkarinäoga kutt jõllitas mind. Irvitasin ta üle korraks, sest ta oli nii mu sugulase Marko moodi ja juba mõne minuti pärast oli ta mu kõrval ja küsis, et mida ma naeran. Ta ajas mu endast välja ning ma hirmusin ja tõmbusin eemale. Mõned minutid edasi rääkisid mu kallid mehed(Mees, mehevend ja Taimar) temaga juttu. Need hetked oli seal rasked ja mul oli kuradi külm. Lõpuks kutsus musi takso. Enne seda kohtas ta oma sõpra Pruulit ja kui ta minust möödus lõpuks, siis tegi mulle pika pai ja patsutas õlale. Pisarad hakkasid voolama. Lõpuks saime takso peale. Mul hakkas Kevini ja Taimari vahel soe ja järgmisel hetkel kõndisin läbi paksu lume juba kodu poole. Hea Keio juttu võin ka ajada. Ta rääkis, et takso maksis 6 eurot, aga taksijuht polnud nõus sõitma, kui 10 eurot ei saa. Keio ütles: "Ei, ma ei anna sulle 10 eurot, ma annan sulle 15 eurot" ja nii ta tegigi.

Esimese öö oli selline .. hämmastav. Magasin rahulikult nagu väike laps kella 11-ni ja peale seda oli mul terve päev väga hea tuju. Sättisin ennast kojuminekuks valmis, pakkisin asju ja Keio oli kurb, et peab kaitseväkke naasema. Ma ei tahtnud üldse, et ta kurb oleks. Ma ei talunud ta kurbust. See oli nii valus jällegi. Käisime veel la*lu tänval, kus meid täis söödeti ja kus ma väga palju naerda sain. Autoga saime bussijaama ja seal jätsin ma hüvasti selleks korraks oma musikallitibuga. Tol hetkel tuli nõrkushetk küll sisse ja üks pisar ka, aga see oli ka kõik. Istusin ilmatu kaua aega trammis ja seisin täiega kaua Balti jaamas ning lõpuks tuli rong, kus oli megakülm. Jõin oma vett ja sõin oma shokolaadi ning peale pileti ostmist jäin põõnama. Magasin tund aega, vaatasin kella ja jäin uuesti magama. Tahtsin nii väga juba koju jõuda. Rong oli pikem, kui tavaliselt, oleksin peaaegu vale ukse juures seisnud. Hetkel on S*ndas väike perroon, see tähendab, et väljumine on vaid esimese vaguni teisest uksest. Nägin läbi õhtuse külma ka uut rongipeatust. See on nii ilus. Loodan, et kaagid seda ära ei lõhu ega lägasta.

Kodus oli nii hea, jagasin muljeid, olin emme-issiga, vaatasime koos Titanicut ja pidin oma kolmele kallile sõbrannale rääkima kõike, mida Tallinnas tegin ja kuidas oli. Üldpildis jäin rahule. See, et ma haiget sain, on mulle paras, sest ma ise tegin ka väga palju haiget ja alateadlikult ning pooltahtlikult. Nüüd parastan ennast, et paras mulle kõige eest. Ühte ma sellel aastal ei tee, ma ei käitu kättemaksuks samamoodi nagu inimene, kes on minuga halvasti käitunud. Ma ei kavatse suitsetada ühtegi suitsu ning joon mõistuse piirides ja vähe. No drugs, no alco, no shit. Eilsest veel siis nii palju, et "Titanicu" ajal nutsin, peale seda tuli Keioigatsus ja ma nägin televiisoris ja igal pool teda, unes nägin ka. Magasin kodus nii hästi ja kell 10.00 äratas isa mu üles.

Tänane päev oli hea, sest kõik mu ümber on tore. Tegime rahvaloenduse ära, suhtlesin mammuga, lugesin uudiseid, tegin kasulikku tööd, rääkisin ema-isaga juttu ja lõõgastusin täielikult. Tegelikult ma olen seda juba päris palju päevi teinud, kui stress ja halb energia mu ümbert maha lugeda, kui seda mitte arvestada. Homsest hakkan ausõna õppima, sest eksamisess on täies hoos ja mul on nii väike maa stipini...

Olgu teie uus aasta imeline!

Maassetambitud õnnetusehunnik = Moggy, kui talle halvasti öeldakse.

Viimane

2011-12-31T11:01:00.000+02:00

Uue aasta tähesäras
avanegu õnnevärav,
et te väiksed salasoovid,
igatsuste tagahoovid
leiaks läbi õnnekaare

teie unistuste saare.

Kaunist vana-aasta lõppu, särtsakat aastavahetust ja rõõmsat uut aastat kõigile!

S: Teie ustav ja õnnelik Moggy Tallinnast

Selline oli minu 2011

2011-12-28T23:56:00.000+02:00

Kõigepealt ütlen ma seda, et tänane päev oli täpselt minule mõeldud. Tänane päev tegi mind päris rõõmsaks kohe. Aasta 2011 hakkab lõppema ja ma ütlen PÄRIS AUSALT, et see oli parim aasta minu elus: nii värviline, positiivne, teguderohke, tore. Ja kolmandaks räägin ma oma isast, kes mind täna nii-nii õnnelikuks tegi. Jah, te lugesite õigesti. Ma imetlen teda. Ta ei ole enam see ahv, kes minu mehi maha teeb ja mind neist eemale hoiab. Ta usaldab mind! Ma usun, et uuel aastal ei ole mul selle asja pärast vaja enam väga põdeda.

Piilusin oma blogisse ka...

Jaanuar algas imeliselt. Trillallaa-trullallaa... Ma arvan, et ma olin jaanuaris täiesti kindel, et enam paremaks mu elu minna ei saa. Mul ei lähe iial meelest abituriendi elu kaheteiskümnenda klassi teises pooles. Ma muutusin julgemaks ja paremaks inimeseks. Ma sulandusin täielikult sisse. Mammu, Kertu, Eily ja Anu, kuid ka Janeli, Marek ja teised said mulle hindamatuteks sõpradeks. Ma käisin Koolitantsul ja vamistusin tantsupeoks. Trummitunnid muutusid minevikuks. Ma kartsin eksameid, aga siiski ei suhtunud neisse ülitõsiselt. Eriline õppija ma keskkoolis niikuinii polnud. Imestan oma küllalt kõrgete punktide üle inglise keele eksamis. Nendes tundides viskasime me üksteist kommipaberite ja pastakatega, karjusime ja mölisesime Marekuga, jutustasime omavahel ja mõnikord ma lihtsalt magasin. Üleüldse chattisin ma mobiilses msnis iga päev kooli ajal nii, et aku oli päeva lõpuks tühi.

Veebruaris tegime klassiga väga omanäolise Vabariigi sünnipäeva tantsu ja hiljem istusime koos klassiga Kadri pool. Ma ei unusta seda õhtut mitte kunagi. Selles kuus muutus mu elu täielikult, kui me tantsuproovist koju jalutasime ja Rasmuse karjumist kuulsime. Seejärel tulid nutused matused ja tuli ka Keio the Amazing Iceman. Kas me üldse oleksime praegu koos, kui seda sündmust poleks juhtunud? I don't think so. Koolis oli hea ja iga päev sai palju krõpsu söödud. Vahepeal närisime ka beebiporgandeid ja elagu need päevad, mil jalutasime kehalisse kasvatusse. Lumme lükkamised ja palju naeru. Siis kohtusin üldjuhul ka oma teise klassi pätakatega(loe: päikesekiired).

Nagu näha, siis märtsis ma olin üliõnnelik ja armunud. Kui ma ei eksi, siis naistepäev ja vastlapäev olid samal ajal. Poisid tõid meile igaühele lille ja Klaus tuli koogiga. Oeh, milline naistepäev. Ja ma ei eksinud... sööklas sai sel aastal isegi täiesti normaalset vastlakuklit. 2010 topiti meile mingi wannabe kukkel, mille vahel vaid moos oli, lauale. M. oli koos totaalse tatikaga, kes mulle väga meeldis tegelikult ja tsikk on persona non grata, me ei suhelnud üldse. Käisime oma rahvatantsuga ülevaatusel ja saime edasi. Mina jaoks oli kõige suurem elamus see, et sain M.-i isa Toyota Land Cruiseriga sõita.
Märtsis olime Kertuga koos esimest korda doonorid! Usun, et siis sain ma ka selle selgeks, et hakkan lasteaia õpetajaks.

Aprillis käisime Maarja sünnipäeva puhul teatris ja ma sain jälle palju pisaraid valada. Monika tuli ka kaugelt maalt tagasi ja me kallistasime ja nutsime, kallistasime veel ja nutsime veel rohkem. See oli kõige parem üllatus mu elus üldse. Hämmastavad inimesed... Imede ime, aga aprilli lõpus oli tutipidu, mida ma täiel rinnal nautisin ja peale seda valasin ma jälle suure kausitäie pisaraid. Tutipeo afterparty läks ka korda. Käisin veel töövestlusel Tiskre eralasteaias ja kohe ka proovipäeval, jäin haledalt töökohast ilma, aga ma sain aru, et see on õige koht minu jaoks. Mind viidi kinno, Narva... niimodi, et ma ei teadnud. Jälle üks vahva üllatus. Tsikiga läksid suhted paremaks ja ma sain edukalt tehtud oma kirjandi. Vähemalt ma jäin ise suhteliselt rahule.

Kõik mu eksamid said maikuus tehtud ja kahjuks sain ma ka aasta vanemaks. 19 pole tegelt väga hullu, aga 20... oeh. Mu tibud korraldasid mulle Mammu juures väga ilusa sünnipäeva peo 06. mail. Mu "issi" kinkis mulle puust söögilabida, mida ma siiani väga edukalt kasutanud olen oma ühikas. Ma muidu ei plaaninudki väga pidada, aga nii ta läks. Lõppes Sonda kõrtsus ja puha. Sugulased käisid ka külas ning sünnipäev lõppes IMELISELT lihtsalt. Mais oli juba nii soe, et ma sain vabalt päevitada ja M.-ga bioloogia eksamiks õppida. Üldiselt olin fucked-up...Kuu lõpus oli 4 ilusat päeva vms, aga siiski omadega läbi.

Ooo suvi... sisimas ma teadsin, et ei tahagi sel suvel tööle minna. Tahan niisama armas olla. Nublu läks minema, ma käisin Naiste tantsupeol ja kohtasin seal imelisi inimesi. Vaikselt hakkasid ka eksamitulemused mu telefonile punktide näol ilmuma ja ma olin endaga päris rahul. Lõpetamine oli väga emotsionaalne, reaalne sündmus, mis jääb kogu eluks meelde. Juunis käisin juba esimest korda ujumas, mis on väga ime selle kohta, mis varasematel aastatel oli. Üldiselt käisin Tallinnas tööd otsimas, olin oma kõige parema muusja Sassuga ja nautisin Mammu sünnipäeva. Jaanipäev oli üli chill ja hoolimata mõnest tagasilöögist läksin julgelt tulevikule vastu.

Meri, järv, vesi, rand ja päike. Muud ma ei tahtnudki juulikuus. Ilm oli koguaeg tuline ja hea. Käisime emaga Pärnu tripil: ma hakkasin empsu sõbrannasid väärtustama. Mu emal on maailma kõige paremad sõbrannad siin maamuna peal, seepärast on ta ise ka nii hea ja tore inimene. Käisin emmega metsmaasikal ja vaarikal, veetsin aega tädi ja täditütrega. Me käisime laulupeol- üritus oli SUPER AMAZING! Vahepeal käisin ülikoolide sisseastumiskatsetel Tallinnas ja Rakveres. Oma kinoelamuse sain ka Narva kinos kätte ja sel hetkel ma ei teadnud, et see jääb ka nende inimestega minu viimaseks elamuseks. 22.07 tuli Keio S*nda ja ma sain ühtlasi ka teada, et sain tasuta kohale Rakvere Kolledžisse. Mis muutus? Kõik muutus. Mina muutusin, mu tunded muutusid ja ... ohjah, kõik muutus. Emal käis veel kaks sõbrantsi külas, keda ma jumaldama hakkasin- Eiri ja Merle. Hakkasin iga päev või õhtu väljas käima, mis ei ole üldse minulik. Suhtlesin s*ndakatega, mis pole samuti minulik. Tegin seda kõike oma kalli Keio pärast, sest ta tegi mind nii õnnelikuks, pani mind elama, näitas mulle oma maailma, andis killukese endast ja meil oli koos nii hea. Nii-nii hea. Endalegi märkamatult armusin temasse kohe. Sugulastega sai ka Tartus käidud teisi sugulasi vaatamas ja juulikuu oli üleüldse kõige ägedam kuu minu aastas. Ma särasin! Tegin valikuid ja ma usun, et need on parimad valikud mu elus, no matter what...Millal ma taipasin, et see mees on eriline, et Keio on minu mees? Kui me 22.07 õhtul baarist välja tulime...Keio ees ja mina tema järel. Ta oli solvunud, pettunud ja tige, kui sai teada, et ma pole arvatavasti T.-st üle saanud. Ta ütles midagi eriti krõbedat selle kohta, mis mind liimist lahti viis, pisarad hakkasid voolama ja ma vihastasin ning hakkasin auto poole kõndima. Keio ütles: Sa võid minna.. ega ma järgi ei jookse sulle nagu teised. Mul hakkas veel rohkem pisaraid voolama ja olin valmis jätma kõik, kui ta lausus: "aga ma ei taha, et sa lähed." See on see imeline hetk, kui ma teadsin, et Keio on minu ja mina olen tema.

Nothing, from nowhere I'm no one at all... ja algas august. Hakkasin jooksmas käima ja olin väga palju Keioga koos. Tema lõhn oli nii joovastav, et ma enamus ajas olin purjus sellest. Teadsin sisimas, et see päev pole kaugel, mil ta ära oma Tallinna koju läheb ja üritasin võtta kõik sellest ajast. Korraldasin kodus klassipeo, aga sellest kukkus välja I love you Keio pidu ja minu juures oli palju inimesi ja nad kõik tegid mu õnnelikuks. See öö oli üks igavene sitt öö, sest ma tegin tahtmatult haiget oma kallile tähele. Peale seda ööd aga teadsin, et ei lase teda käest. Ma võiks seda siiani uskuda. Kui Keio ära läks S*ndast hommikul rongiga, siis ma nutsin. Ma ei oska inimestega üldse hüvasti jätta, hakkan kohe ulguma. Aga ffs ta läks ju kõigest Tallinna ja ma läksin paari nädala pärast sinna, et teda näha ja temaga koos olla ja oi.. meil oli vahva. Suurest linnast lahkumine oli jälle nutune. Iga kord kui läksin, kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Igatahes pärast edukat Tallinna tripi käisime ema, tema sõbranna ja Maarjaga Rakveret avastamas. Linnus ja Aqva spa- oli see alles hea päev. TERMINAATORI kontserdit ei tohi ka unustada, sest et see oli lihtsalt unustamatu! Kuu lõpus asusin elama Rohuaia tänavale ja mu elu muutus totaalselt.

Kool algas vaikselt, aga toredasti. Sain endale toreda toakaaslase ühikas- mu kallis Getter. Esimesel nädalavahetusel lippasin uuesti suurde linna, süda ei andnud rahu. Nädalavahetus või need kaks päeva... hämmastavad. 02. september või pigem 03. september jäävad mulle alatiseks meelde. Mõtlen siiani nendest päevadest ja mind läbivad külmavärinad. Mingi aeg käisin kõrtsus, tegin Getteriga erinevaid hõrgutisi, suhtlesin muskaga Skypes ja sain puugi. Ema arvab siiani, et mul võib borrelioos olla. :( Juhtusin veel Tallinnasse ühe nädalavahetuse ja koolis oli nii hea, et mine või lolliks. Kuu lõpus käisime emaga teatris ja mul oli ülikoolis sel ajal juba välja kujunenud oma lemmik õppejõud. Sügis oli vahva!

Oktoober oli selles mõttes kurb, et musikallistibu läks kaitseväkke ära kuhugi Võrumaa metsade vahele. Sisimas oli tunne, et ma ei suuda teda ära oodata. Ma jälle nutsin nagu cry-baby. Hellad Velled esinesid kõrtsus ning see oli päris selline vastik pidu. Koolis olin endselt tubli ja võtsin loengutest osa. Kõik läks oma rada. Tegelt mul hakkavad sõnad otsa saama. Musi hakkas mulle iga päev helistama ja ma muretsesin endale Tele2 Like kõnekaardi, et ta saaks seda täiesti tasuta teha ja rõõmu jätkus kauemaks. Mõne nädala pärast läksin talle külla ka koos M.i ja tema mehega. See oli üks vägev reis Lõuna-Eestisse. Keiot näha üle pika aja oli lihtsalt suurepärane ja kui ma sealt väravate vahelt auto poole liikusin, tulid silmanurgast vaid mõned pisarad. Ma hakkasin harjuma. Ajaa, ma ületasin ennast ja olin üheks korraldajaks Halloweeni peol. Lapsed ja noored jäid väga rahule ning ma oleks nõus järgmine kordki eestvedaja olema.

Hingedekuu oli üks suur ootamine. Püüdsin kannatlik olla ja samas ka tubli ja ma ootasin, ootasin, ootasin. Väljas käies tundsin end üksikuna, aga mind see ei morjendanud. Suudlesin Keio õnnekivi ja teadsin, et südames on ta minuga.

Ja jõulukuust ma ei räägi enam, sest see ju hetkel täies hoos olema. Andke andeks, sõbrad, et ma nii palju kirjutasin. Ma lihtsalt ei saa sellega leppida, et sel aastal enam ühtegi kirjutust siia ei tule.

Küsite, kuidas mul käsi käib? Ta käib ikka varrukast läbi, ma saan hakkama. Valu neelan alla ja kui alla ei lähe, siis jagan sõpradega. Ma saan hakkama, mul ei ole valikut. Ma püüan. Olgu, tegelt ei püüa, vaid lihtsalt üritan. Vähemalt sedagi. Mul pole mitte kunagi nii valusaid jõule olnud, ma pole kunagi jõuludel haige olnud suurest murest, aga siiski.. ma astun maailmale naeratades vastu ja varjan oma valu. Vihastan ja muutun siis jälle vahvaks Moggyks tagasi.

Tegin fb-s ja msnis suurpuhastust jälle oma "sõpradest" ja jätsin julmalt hüvasti ka mõne sõbraga, keda ma ei saa uude aastasse endaga kaasa võtta oma õnne nimel.

Moggy läheb homme suurt linna avastama- otsib üles SÜDAme tänava, saab endale uued nägemisallikad ja suundub siis Nõmmele. Sees põleb suurest ärevusest, pakkisin oma väikest kotti üle tunni aja, käed värisevad ja hing kardab midagi, aga liblikad on kõhus ja youtubes't tulevad ainult kõige ilusamad armastuslaulud. Tunne petab eks? Eelaimdus on halb.

Ilusat vana-aasta lõppu ja imelist uut aastat teile kõigile, mu kallid blogisõbrad!

AASTA

2011-12-28T00:01:00.000+02:00

AASTA SAAVUTUS - Keskkooli lõpetamine

Aasta parim muusikalugu- Miseria Cantare- The Beginning

Aasta õnnelikem sündmus- Keio tuli S*ndasse

Aasta kurvem sündmus- Keio läks sõtta

Aasta parim uudis- Kätlini ja Egle titad

Aasta nukraim sündmus- Rasmuse matused

Aasta sõber- Marek!

Aasta sõbranna- Maris

Aasta päike- Maaria

Aasta kinoelamus- Harry Potter 3D

Aasta teatrielamus- "Tuulte pöörises"

Aasta kontserdielamus- Terminaator Live Toilas

Aasta kuupäev - 22.07

Aasta sugulane- Tüüp

Aasta toit- kana!!!!! Ma armastan kana! Endiselt!

Aasta jook- Vesi

Aasta come-back- Keio tuli S*nda

Aasta masekas- Jõulud

Aasta raamat- "Koidukuma"

Aasta tähtsündmus- Aastavahetus!? Lõpetamine oli

Aasta kleit- Leopardokleit

Aasta riideese- helesinised teksapüksid

Aasta auto- Audi

Aasta telesari- Seks ja linn

Aasta seiklus- seiklus mere äärde juuni kuus

Aasta pidu- Jaanipäev

Aasta sünnipäev- Danveri sünna

Aasta baar- Karaokebaar

Aasta film- "The Marine"

Aasta akssessuaar- Keio õnnekivi või südamevõtme kaelakee

Aasta ema- Silja Vask

Aasta come-back - Marko

Aasta mudilane- Doris

Aasta muusja- Sassu

Aasta apsakas- Bioloogia eksami halvad tulemused

Aasta pilt- trammis tehtud pilt musikallitibuga...

Aasta eeskuju- Keio

Aasta uustulnuk- Getter

Aasta BFF- Getter

Aasta koht - Rakvere

Aasta heategu- Toidupank, heategevuskontsert ja muud värgid

Aasta pahategu- Neid on palju

Aasta näitleja(Eesti)- Mari Pokinen äkki

Aasta näitleja(Välismaa)- Ryan Reynolds

Aasta portaal- Buduaar.ee

Aasta portaalide portaal- FACEBOOK!

Aasta kadunud portaal- Rate

Aasta üllatus- Merka

Aasta teine üllatus- Shanon

Aasta DJ- Jorma

Aasta lauljatar- Skylar Grey

Aasta ilm- rannailm

Aasta torm- Patrick

Aasta reis- Pärnu!

Aasta afterpary- Pärast jõulupidu kursakaaslastega Liisi pool...

Aasta lahedaim päev- 02.09

Aasta kõige ägedam nädalavahetus- 16.09-18.09

Aasta saapad- Mu uued saapad

Aasta pood- New yorker

Aasta kingitus- Mu kallis DELL

Aasta naine- tsikk.

Aasta mürk- alkohol

Aasta bänd- Terminaator

Aasta kodu- Rakvere Rohuaia 12

Aasta töökoht- lasteaiaõpetaja

Aasta jubedaim mäng- Sims3

Aasta tsitaat- Ab imo pectore

Aasta repliik- RAWR

Aasta parm- Mello

Aasta kiisu- Mia

Aasta kutsu- Mu kallis Kuta

Aasta haigus- ei olegi nagu

Aasta soeng- Lõpusoeng

Aasta sündmus, millest ma ilma jäin- Kristiina sünna

Aasta jubedaim pidu- Marko sünna (No Offence)

Aasta pikim pidu- Naiste tantsupidu !

Aasta kõige põnevam pidu- Naiste tantsupidu!

Aasta kõige uhkem pidu- Laulupidu

Aasta tädi- Marika

Aasta tibu- Brita-Mirell

Aasta katastroof- Mina

Aasta hüüdnimi- Moggy

Around the Galaxy

2011-12-27T16:59:00.000+02:00

Elekter oli ära umbes 29 tundi. Ma arvan, et igal inimesel peaks kord aastas elekter ära minema. See õrn vaikus on järelemõtlemise aeg, endas selgusele jõudmise aeg, omamoodi väga eriline aeg.

Aga kui kõik ausalt ära rääkida, siis rõõm oli kadunud ja vahepeal hakkas ikka päris igav. Mäletan, et 25 oli isa tööl 24 tundi ja meil oli emaga täiesti tavaline "lebo" päev. Me olime puht-suht niisama ja mina valmistasin terve suure kandikutäie piparkooke. Mind äratas tol hommikul Feliz Navidad laul ja see tegi ka mu ülejäänud päeva suhteliselt toredaks. Õhtul helistas Maris ja kutsus välja. Otsisin küll vabandusi, et ma olen nagu elav vaip, inimvare, kole, kasimata, pesemata, aga teda ei ei huvitanud ja kümme minutit hiljem olin ma nende Marise ja Maku autos tagaistmel ja nad tõstsid mu tuju oma naljakate küsimustega. Me sõitsime Sõmerule Liisule järgi ja kui tema ka auto peale tuli, läks meeleolu veel vahvamaks.

Nad ei hoiatanud mind ette, aga me sajasime neile koju sisse. Ma pole kunagi nii nõmedas olekus neile külla läinud. Nende ema sai kohe aru, et midagi on minuga lahti, aga enne kui ma jõudsin midagi öelda ja nutma puhkeda, tuli seltskonda veel külalisi, kus olid pisikesed lapsed ja nii ma siis lõin käega- jõin teed, sõin kaeraküpsist, kuulasin tarkade inimeste juttu, küsisin oma auto rehvide kohta ja nad üritasid analüüsida, mis mu autol viga on. Mõne aja pärast läksin teisse tuppa lastega sõbrunema. Iga minutiga said nad mulle 100 x kallimaks ja ma lihtsalt ei tahtnud enam sealt ära minna, aga pidin. Maris ja Maku sõidutasid mu koju, tänasin neid toreda õhtu eest ja astusin tuppa. Emps pakkus mulle kartulisalatit ja me veetsime natuke aega koos. Tundsin, kuidas haigusevimm tahab kallale tulla ja tundsin, et ma ei jaksa võidelda, samas teadsin, et mul ei ole aega selleks.

Õhtu oli nagu viimased õhtud viimastel nädalatel. Nii, kui teki alla sain, hakkas pihta üks lõputu pisarate mäng ja vastikud mõtted. Ma juba kirjutasin Wordi igasugu vastikuid lauseid. Olen õnnelik, et suutsin need ära kustutada. Mello küsis, et mis ma teen. Ma valetasin talle. Panin arvuti suurest vihast kinni ja ajasin end hulluks oma mõtetega. Väänlesin voodis ühelt küljelt teisele ja palusin mõttes, et elekter ära läheks ja mängisin telefonidega, et akud hästi ruttu tühjaks saaksid, sest tahtsin olla isoleeritud keskkonnas. Tahtsin, et ta minust midagi ei teaks, et mitte keegi minust mitte midagi ei teaks. Õues oli õudne tuul, vihma peksis vastu akent ja lumest ei olnud enam midagi järgi. Kirjutasin sõnumi, olin juba mitu tundi mõelnud, mis ma sinna kirjutan, tulemus oli ideaalne. Saatsin selle ära ja mind tabas tühjuse tunne. Ma ei lasku oma teemaga sügavale. Rääkisin täna sellest kallile mammule ja naersin enda üle. Tema muidugi seda ei teinud, aga totakas oleks siin kõigest kirjutada.

Hommikul vara sain magama ja plaanisin ärgata ka vara, aga silmad ei tahtnud kuidagi lahti tulla. Peale seda tundsin haigusevimma oma sees. Teadsin, et sugulased tulevad ja ma pean tugev olema. Kell 10.00 kadus elekter just nagu ma olin öösel soovinud. Mu soov täideti, aga liiga hilja ja elekter jäi liiga kauaks ära. Hommikul sain veel päris kaua magada, sest midagi muud ilma elektrita teha ei osanud. Meele tegi heaks Kertu, kes tuli siiralt mulle värava taha ja ütles, et tahtis mind näha, kallistas ja andis mulle kingituse- aroomiküünla, mis põles eile terve õhtu. Ma olin pärast seda üliõnnelik, naeratus kõrvuni ja läksin vastu elektrita päevale. Meile tulid sugulased Tallinnast ja nad aitasid mul meie aega veeta terve ülejäänud valge aja päevas. Märkasin tol päeval küünalde soojendavat leeki, jõulurahu ja vaikust oma hinges. Ma olin seda viimast nii kaua oodanud. Kui sugulased lahkusid, siis suundusin ma otsejoones magama. Magasin nagu väike beebi rahulikult kella kuuest kuni üheksani õhtul. Ärkasin tigedalt ülesse ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd tegema hakkan. Õnneks oli läpakal natuke akut, vaatasin filmi ja mängisin kaarte. Järsku sai aku poole filmi pealt tühjaks ja ma tegin voodi ära ning läksin pikali und ootama. Päris mitu head tundi pidin ootama. Vahelduseks kraadisin end ja avastasin, et iga tunniga läheb asi ainult hullemaks. Palavik tuli, hääl läks ära, kurk hakkas valutama ja nohu piinas mind. Ütlen ausalt- ei olnud eriti vahva öö. Nägin unes, et käisime Maariaga kusagil rongijaama Mc Donaldsis söömas. Me ei olnud Eestis. Kõige masendavam oli see, et ma raiskasin meie peale 21 eurot. Selle peale ärkasin üles ja mõtlesin, et Maariaga ma sööma ei lähe.

Hommikul ärkasin kell 10.00 päris haigena. Mõtetes sundisin ennast terveks ja kuulasin, kuidas isa ütles, et ta pesi nõusid. Ta ütles seda sellise õõvastava tooniga nagu oleks see maailma kõige tähtsam töö. Oma halva tujuga tegi ta ka minu tuju halvemaks, aga ma jäin rahulikuks ja oma mulli, mõttetesse. Tegin esimest korda elus täna gaasipliidil pimedas saunas süüa. See oli jälle üks "ahhaa" elamus mu elus. Peale selle soojendasin teevett vilisevas teekannus. Kõik oli teistmoodi, elektri häält ei olnud. Elekter oli kadunud. Ma olin pingetest vaba. Tegin teed ja mõtlesin ennast terveks. Siiski olen vist natukene tõbine. Ühtegi rohtu ma ka ei tunnista ja ma katsun olla omaette, inimestest eemal. Neile pole vaja haigust. Tegelikult ma arvan, et see ei olegi nakkushaigus, sest et ma jäin haigeks tänu oma probleemidele ja suurtele muredele, masendusele. Ma ju ei maganud kooralikult ega söönud korralikult- ma lihtsalt eksisteerisin. Ajataju oli kadunud ja õppimisisu pole siiani tagasi tulnud.

Vähemalt tuli rõõm tagasi koos elektriga. Hüppasin üle kogu maja ja lülitasin ruuteri sisse ning seejärel läpaka. Ma nii igatsesin blogi kirjutamist ja muusika kuulamist, piltide vaatamist jne...
Ma igatsesin seda kuulata, kuidas külmkapp töötab. Igatsesin lambi sisse ja välja lülitamist. Igatsesin mikrolaineahju kella, pesumasina huugamist, vee sorina häält... oeh, see on võrratu. Muidugi ilma elektrita oli ka hea, sest ma sain oma raamatuga ("Minu armsad luud") ühele poole..või tähendab ühe poole sai ühele poole... pool raamatut on loetud. Moggy pakib varsti kodinad kokku ja läheb suurde linna ka, et oma musukukliga kvaliteetaega veeta.

Rahu maa peal, inimestest hea meel.

2011-12-24T21:52:00.000+02:00

Ma ei ole enam mina ise. Ma ei kuulu enam iseendale. Kas teadsite, et õnnetu tüdruk võib siiski jõuluõhtul väga-väga-väga-väga-väga-väga-väga-väga rõõmus olla?

Ema-isa istuvad minust eemal diivani peal, nad on põhimõtteliselt üksteise kaisus ja mina naeratan. Nii hea on probleemivaba kerge õhkkond ja soe tuba. Jõulusöök on ammu nahka pistetud ning kirikus samuti käidud. Alustan jälle algusest nagu alati...

Eile õhtul ütles ema, et täna magame küll välja, siiski kuulsin juba enne kümmet kolistamist ja ärkasin üles, tegin ühe arvutiringi ja asusin sööma. JÄLLE mulle kohvi ei jäetud. Jõin mürgist limonaadi siirupit, mis mu näonahale väga pahasti mõjub.

Minu hommik möödus küüsi värvides ja just hetkel, kui ma seda kirjutan, tuli mul meelde, et ma unustasin ostmata musta küünelaki täna.

Jutustasime isaga, ütlesime talle, et tahame kirikusse ja surnuaeda. Pika palumise peale lubas ta meid viia igale poole, aga mõne aja pärast otsustas mulle autovõtmed ja enda usalduse anda. Olin kaks tundi enne minekut valmis omadega. Sirgendamisele aega ei kulunud, sest need olid eilsest veel ilusad sirged. Riideid vahetasin sada korda ja näkku oli vaja palju kreeme panna, et ma natukenegi inimlikum välja näeksin. Lõpuks olingi oma elava laiba ilme kaotanud.

Isa hirmutas veel mõned korrad kiilasjääga, aga ma mainisin talle, et ema on ka peal, ma sõidan tänu sellele eriti korralikult, kui pean kellegi teise elu eest(ema eriti) vastutama. Ta jäi vastusega rahule ja ma istusin ta autosse. Klaasid on nii kangekaelsed, lähevad uduseks kogu aeg. Metsavahelisel Padaoru teel ma ainult liuglesin, hoidsin roolist tugevasti kinni, et kraavi poole ei vajuks. Kõige hullem oli mäest üles saada, aga ma sain hakkama ja jumalateenistus Viru-Nigula kirikus võis alata. Surnuaiast möödudes tuli mulle meelde Rasmus ja me ostsime talle küünla.

Jumalateenistus oli mulle täielik "ahhaa" elamus. Ma vaatasin suu lahti teisi inimesi, kirikuõpetajat ja ema nimetas mind lapsemagnetiks, kui ma väikese kristlasega miimika ja naeru teel suhtlema hakkasin. Hämmastavalt kaunis laps istus mu läheduses. Kohati muutusin väga emotsionaalseks, kohati haigutasin ja kohati puhhusin suust õhku välja, et saada veeauru. Jumalateenistus oli hea, tegi hingele pai ja tõi tagasi killuke jõulurõõmu/tunnet. Jäin väga rahule, see oli mu esmakordne kogemus. Ema käis ka viimati kirikus, kui ma alles kõhubeebi olin. See tegi meie tänase külastuse kirikusse veel ilusamaks, tähendusrikkamaks. Sellest võiks saada traditsioon....

Edasi käisime surnuaedades. Seal valitses rahu, küünlad põlesid haudadel ja ma andsin vanaemale paar uut lubadust uueks aastaks ja ütlesin talle, kui väga teda armastan. Pisarad said kuivaks pühitud ja meie viimane sihtpaik oli Grossi pood Kivi*lis. Nägin täiesti tavalisi Kifka kaake ja mölakaid. Tundsin ära A., kes on kaugelt maalt tagasi, ta säras nagu juudi jõulupuu, aga millegipärast pöörasin ma ennast ümber, langetasin pea ja hakkasin asju kotti toppima. Ei mingit tervitust, rõõmu kallit ega midagi muud. Ma ei tahtnud. Ema ostis mulle jõulurõõmuks siidrit ja võib-olla tegi just see mul tuju veelgi paremaks.

Televiisorist tuli Andrea Bocelli jõulukontsert ning mu jõulutunne tuli 101% tagasi. Katsin laua, sõin koos perega, vaatasin neid, vaatasin telekat, vastasin mõnele ilusale jõulusõnumile, suhtlesin paari inimesega ja rohkem polnudki nagu õnneks vaja. Siis aga tuli teade, et olen võitnud priipääsme kahele Mjau öökluppi. Olin täiesti kindel, et minu võidud on juba võidetud, aga kus sa sellega. Mõttelend läks tööle ja välja mõtlesin selle, et ma naudin täna kodus jõulurahu ja ei lähe siiski pidutsema. See oleks vale. See oleks võlts. Puhas raha raiskamine. Kas Tallinn või pidu? Esimene variant on parem.

Seoses Tallinnaga sain täna häid uudiseid, et meile on esmaspäeval külalisi oodata. Juhhei!

2011-12-23T23:04:00.000+02:00

Täna oli tegelikult omamoodi imeline päev. Kui öö kätte jõuab, tuleb aga kurbus minu sisse tagasi. Ma ei saa enam endast aru. Ma ei mõista enam teda. Kas ma mõtlen üle? Kas ma olen kõik pea peale keeranud?

Jõulud on hämmastav aeg, ma armastan jõule. Hommikul ärkasin päris tigedana, sest isa kolistas nagu meelega. Hiljem ta lausus, et ei teinud seda siiski meelega. Ärkasin ja vaatasin, et jälle mulle süüa pole jäetud. Valasin kohvi tassi ja tegin selle mikrolaineahjus soojaks, kui järsku tuli isa ja ütles, et ma teeks talle kohvi. Panin uue kohvi käima tema jaoks. Pärast ta inises, et kohvi peab ikka vähem jooma ja nii edasi. Nüüdsest on kohvi siis ainult temale joomiseks. Palju õnne!

Püüdsin õppida, olen seda iga päev püüdnud teha, kuid tulutult. Järjest rohkem näen ennast kõige sügavamas augus ja ma ei suuda sealt välja ronida. Tõusen natuke ja kukun jälle. Õpikud ja raamatud, töölehed on mööda tuba laiali, aga mina vaatan aknast välja ja ei mõtlegi enam mitte millestki. Kuulan maailma kõige ilusamat laulu- KAYLA ja olen endasse tõmbunud. Ei kuule, kui isa mind hüüab. Selle peale saab ta aga vihaseks ja ütleb mulle midagi, mida ta tegelikult ei mõtle. Silmanurgast voolab üks pisar ja ma allun ta käsule.

Koristan tube ja teen tööd, hingledan, ei jaksa, ei ole harjunud tegema. Otsin meeleheitlikult oma telefoni, märkan lõpuks, et see on mul taskus. Võtan lahti telefonikataloogi ja mõtlen, et pean lihtsalt Getteriga rääkima. Kui tema nimeni jõuab, siis löön käega ja asun kuuske ehtima. Magamata ööd ja uss mu sees on teinud minuga imesid. Kasutan kujutlusvõimet üllatavalt hästi ja kuusk saab kaunis. Isegi isa kiidab. Olen endaga veel rohkem rahul, kui leian kuusele alla topsi, millest ta vett jooma hakkab. Isa jääb teleka ette. Istun natuke tema juures tugitoolis. Mul on tahtmine rääkida, aga ma ei tee seda. Kaon oma toa kindlate seinte vahele peitu.

Tunnen, kuidas kõht nutab, ta tahab süüa. Piinan end edasi, sest mul pole tahtmist omale seda rõõmu pakkuda. Kirjutan paar lauset kokkuvõtet ühest iidsest raamatust. Panen palju tühikuid ja kirjutan: TÜHJUS. Edasi avastan end magamast, arvuti on lahti ja peaaegu maha kukkumas. Oli vist päris sügav kahekümne minutiline uni. Nägin unes eelmise aasta jõule- kui õõvastavad need olid ja siis järsku... tehti need minu jaoks ilusaks, ilusamaks kui iialgi varem. "Suure kala jahil" motiveeris mind taevani ja sugulased Tallinnast teatasid nii imelise uudise, et emmel läksid silmad märjaks. Kas tõesti on aasta juba möödas?

Ema saabus koju, läksin teda tervitama. Aitasin tal teha kõike, mis ta palus mul teha. Isa tegi sauna ja mul tekkis tõeline perekonna tunne. Meeleolu läks paremaks. Tegin verivorste ja sõin isegi kaks tükki ära. Pakkusin välja, et me võiks koduveini juua ning ema-isa kuuletusid mulle. Kui vabam hetk tuli, võtsin kätte raamatu "Minu armsad luud" ja tõepoolest, see oli hea. Noh, see on veel pooleli, aga ma olen vaimustuses. Samas tuleb lugedes uni. Samas kui ma pikali heidan, kaob uni ära.

Veel natuke tunde, hästi palju facebookis passimist, mõttetuid mõtteid, dialooge Mello ja Fredoga. Terve päev rääkisin Mammuga msnis, ta on nii hea. Samas ma kardan, et temalt ma võtangi lollid mõtted, unetuse ja drama queeni staatuse.

Üksinduses tuleb igatsus, suur igatsus. Läksin Kittyt otsima ja ma leidsin ta. Esimese asjana jooksis ta mu tuppa, ta ei tahtnud süüa ega juua, lihtsalt mulle pugeda. Ta nagu teaks ja mõistaks, et midagi on valesti. Ma olen katki.

Ema hüüab, et ma pean kähku sauna minema, muidu jahtub maha. Ütlesin TALLE, et olgu viisakam ja läksin siis sauna. Enne seda tuli armastus peale muidugi, aga see selleks. Saunas läks aeg nii kähku Hanz Zimmeri-Time loo järgi. Ma ei teagi, kui mitu korda seda kordas. Tulin tuppa, käis vaidlus selle teemal, kas isa vaatab filmi ära ja siis läheb sauna või jätab filmi pooleli. Lõpuks ta valis teise variandi. Ma panin oma päkapikumütsi pähe ja kreemitasin ennast üle pika aja. Keha nuttis suurest rõõmust. Terve klaviatuur oli täis seda kreemi. Läksin ema juurde seltskonda otsima. Küsisin talt küünelakieemaldajat ja vatti, rääkisin, kui hea oli saun.

Peale seda, kui isa tuli, hakkasime me pidusööki sööma ja tegime shampuse lahti. Imelik oli nendega seal istuda ja süüa. Lõpetasin esimesena ja lootsin, et isa valab shampust juurde. Seda ta ka tegi ja ma läksin sellega suurde tuppa, mis ei olegi nii suur. Vaatasime üheskoos natuke telekat ja tegime kingitused lahti. Loomulikult ma teadsin, mis mu pakis on. Sõime shokolaadi ära ja ma kadusin oma tuppa juukseid sirgendama. Tulemus tuli veetlev, nii hea. Sirgendaja ei kiskunud ühtegi karva mu peast. Vaatasin peeglisse ja olin juustega rahul. Nägu on aga siiani kahvatu, silma alused tumesinised, huuled on liiga heledad ja ma olen muserdatud. Vahepeal küsis facebookist väikevend mult täiesti tavalise küsimuse ja ma puhkesin nuuksuma.

Väsisin ära, hakkasin "Walk the Line" filmi vaatama uuesti, aga uni tikkus peale. Panin playlistist kõige erilisema loo korduse peale ja jäin kümneks minutiks magama. Ehmatasin end ülesse, kuulatasin.. ja ei midagi. Mõtlesin, et mis seal ikka, tuduaeg. Tegin voodi ära ja suundusin teki alla, soovisin inimestele head ööd ja jäin pikali lamama, silmad avatud. Poole tunni pärast mõtlesin, et nii ei ole hea. Käisin köögis, tõin ühe vorstijupi kassile, teise endale ja panin arvuti taas tööle ja siin ma nüüd olen. Kirjutan isiklikku teksti, mida kirjutada ei tohiks, aga samas ei suuda seda endas ka hoida.

R
õ
õ
m
s
a
m
a
t
e teemade juurde minnes võin öelda seda, et vaatasin eile üle pika aja telekast vene selgeltnägijaid ja mul jäi suu lahti. Mul on nende vastu väga suur respect. Imelised inimesed. Kanal 2 näitas mulle ka head filmi- Just Friends.

Muidu jah, kui ma õpitut ei saa kuidagi neid asju aasta lõpuks, siis olen omadega veel sügavamas augus, kui praegu. Mure hakkab tekkima juba. Ma ainult virisen ja ei suuda asuda asja kallale. Veel mõned magamata ööd ja äkki siis tuleb hoog peale. Ajee.

Vihkan ennast, ma olen nii kergesti mõjutatav. Olen terved päevad mänginud Paxconi, kui nägin Keimot seda mängimas. Kui keegi ütleb mulle rumal, siis mulle jääbki see silt külga ja ma olengi rumal. Praegu ajas see mind ennast ka naerma.

Palusin Fredolt veel ühe doosi kurbasid laule ja ta ei vedanud mind alt. Aitab alati või nii. Rääkisin Melloga väga varjatud teemadel ja siin ma nüüd jällegi olen. Ootasin tsikki eile terve päeva, aga ta ei tulnudki. Mul oleks nii lihtne minna kõrtsu, tunda ennast hästi ja kurta igale teisele inimesele oma pseudoprobleeme, kuid miski hoiab tagasi. Mul oleks nii lihtne minna poodi, osta pudel ginni ja pakk LD-d mentooliga, kuid see pole ka minu teema. Kui ma neid asju teeks, langeks vist täitsa põhja ära.

Homme teen küll piparkooke!

Happy Christmas!

So this is christmas

2011-12-23T11:52:00.000+02:00

Eile õhtul leidsin kõiksugust meaningful stuffi, jagan seda heameelega kõiki oma jälitajatega.

Kauneid jõule!

Feliz Navidad!

2011-12-22T21:58:00.001+02:00

Meil on päkapikud käinud,

aga mina neid ei näinud,

nägin ainult kingipakke.

Nüüd ma hüppan rõõmust lakke,

tänama peab jõulutaati,

tema ju need kingid saatis!

(Erika Esop)

Ma unustasin enne mainida tõsiasja, et olen nüüd paberitega hull. Ärge ehmuge, ei ole põhjust. Mu kallis mama tahtis mulle üllatust teha ja pani lõpuks aja silmaaarstile(optometrist) kirja. Ta tahtis mulle need läätsed jõuludeks boonusena kinkida. Loomulikult olin ärevuses ja õnnelik. Täisväärtuslikult ja teravalt näha ja seda kõike ilma prillideta- paradiis. Silmaarst oli muidu väga vahva ja tore, aga tuli välja, et ma olen pime. Minu miinus on juba 2,25, mu prillidele on uusi klaase vaja ja läätsed on tulevik. See tõsiasi rikkus mu eilse õhtu ära. Mingi 62 eurot mingitele lollakatele klaasidele... ma isegi ei kanna prille kogu aeg, mahavisatud raha ja läätsed jäävad jaanuarisse. Mille eest mind nüüd karistati? :D

Homme toome kuuse tuppa, see on paras närakas, aga vähemalt meie aias kasvanud juba päris palju aastaid. Mäletan seda kuuske juba pisikesest saati, ta kasvas alati kase all, aga suur kask võttis kõik vajalikku kuusekeselt ära ja nüüd on see kuusk paras väärakas. Äkki homme tuleb jõulutunne südamesse ja sära silmadesse tagasi?

Kõik jõulutundetud kohtuvad homme ja ülehomme kõrtsus, kui tunnet ei peaks peale tulema.

Vaatan "Üksinda kodus" filmi, esimest osa. Mul ei saa sellest kunagi kõrini. Olen aastaid vaadanud ja vaatan veel palju aastaid. Iga kord on seal minu jaoks mingid uued väärtused, mida ma avastan.

Ilusat jõuluaega teile kõigile!

2011-12-22T18:10:00.000+02:00

Vii mind endaga, kui näed, et päike on libisemas käest.

Kõik on korras, kõik on hästi... korrutan ma endale. See on kõigest üks väikene jõulumasendus. Elu on ilus ja lumi tuli eile maha, see on ju lausa imeline.

Eile käisin Kolmainu kirikus Birgiteid kuulamas. Ma pole kunagi jõulude ajal kirikus käinud, see oli esmakordne ja puhas tunne. Ema ja tädi jäid teisele rõdule istuma, mina pidin iseloomu näitama ja kolmandale ronima nagu kiuste. Seisin seal ja vaatasin inimesi. Neid oli tõepoolest väga palju. Järsku tegi telefon "atsihh" ja sõnumi saatis M., kes küsis, et kas ma olen üksi ja miks nii morn....Otsisin teda rahva seast, aga ei leidnud, lõpuks nägin roosas jopes tüdrukut mulle teiselt poolt rõdu lehvitamas. Lehvitasin ja särasin vastu ja hakkasin siis kontserdit kuulama. Miks ainult kuulama? Sest ma ei näinud eriti midagi. Mingi lollakas suur post oli täpselt ees.

Eile õhtul mässisin enda halva energia sisse ega tahtnud mitte kuidagi rahuneda, piinasin ennast meelega. Kõigepealt lamasin voodis, silitasin kassi ja vaatasin jõulutulukesi oma pool tundi järjest ja siis tegin asja veel dramaatilisemaks kurbade lugudega. Mul on tunne, et täna tuleb täpselt samasugune õhtu. Ainult see on erinev, et täna on mul uni, tohutu uni. Ma pole siiani korralikult end välja maganud.

Üleeile õhtul olin ma üliõnnelik millegipärast. Istusin laua taga ja tegin raamatust kokkuvõtet, kui järsku jäi silma soolaküünla alus. Mõtlesin, et kas see päriselt ka soolane on ja lakkusin seda. Hiljem naersin terve õhtu enda üle. Jah, oli küll soolane.

Kass on mul ka iga päev kaisus, ma jumaldan teda. Toppisin talle täna oma uue päkapikumütsi pähe ja tegin pilti. Kahju, et mu mobiil katki on ja ma seda pilti ei näe nii lihtsalt.

Eile ostsime Rakverest jõulukingid ka ära. Homme paneme need kuuse alla ja avades teeme üllatunud ilme... "Oi, kuidas sa teadsid, et ma just seda tahtsin, sa teed mu nii õnnelikuks, aitäh sulle" jne... Oh need imelised jõulud. Ma ei jõua ära oodata, et saaks oma kingitust juba enda peal katsetada. Ma nutan vist rõõmust, kui sellele elektri sisse panen vms.

Kodus on tõepoolest nii hea olla, palju kodusem kui ühikas. Ma lihtsalt armastan oma uut toa kujundust ja ei tahagi siit kusagile välja.

Ja see on vist praeguseks kõik.

Päikest!

Kolmapäev

2011-12-21T14:03:00.001+02:00

Mul oli täna üks väga raske öö. Magasin halvasti, ärkasin iga tunni tagant. Algul ei tulnud und ja kui ma kell 02.00 voodisse läksin, siis ei tahtnud kiisu õue minna ja susises mu peale ning tuli mu jalgade juurde magama. Ma teadsin väga hästi, et paari tunni pärast hakkab ta protesteerima ja ringi nuusima ja seda ta ka tegi. Hommikul hleises kell juba 07.28, aga ma muudkui lükkasin seda edasi, sest sees oli suur unetuse stress ja ma tundsin, et kui ma end välja ei maga, siis tuleb väga-väga halb päev.

Ärkasin enne kümmet ikkagi halva tujuga. Roomasin alla korrusele. Kohvi mulle keegi ei jätnud. Isa tuli õuest ja ütles, et pani auto käima. Hallo, ma ärkasin alles, see ei tähenda, et ma kohe raamatukokku jooksen. Iss nägi mu kurja nägu ja hakkas mulle kohvi tegema, mina panin talle makaronisalatit ja juttu jätkus kauemaks- temal. Võtsin ennast pärast pikka mõttepausi kokku ja sättisin valmis, et minna raamatuokku. Isa otsis oma autole vahtralehed ja ma panin kõik raamatud ühte kotti ning istusin autosse ja sõitsin raamatukokku.

Ma armastan S*nda raamatukogu, nii hea ja kodune. Jäin sinna raamatute keskele liuhtsalt unelema, ajataju kadus, elu tundus vähekenegi ilusam. Otsisin vastutustundlikult isale ajakirju ja ema sai ka paar head raamatut. Rääkisin mõne sõna juttu ja istusin siis jälle autosse, et kodupoole sõita. Kodus tegin endale vahlilokid ja õppisin "Sissejuhatust kasvatusteadustesse"...

Täna on see päev, kui musikallistibu sealt puurist vabaks saab. See vabaduse tunne võib olla kirjeldamatult hea. See muidugi hea ei ole, kui tema tüdruk ka ajusid keberdab ja teda hulluks ajab. Ma oleks ise ka juba paras hull, kui mul poleks toetavaid sõpru ümber nagu Maris, Kätsa, Fredo, Kertu ja Mello. Või uusi tuttavaid nagu Joker... Igatahes mina loodan parimat nagu alati! Loodan ka siis edasi, kui kõik halvasti peaks minema.

Mõne tunni pärast annan koertele süüa, suudlen oma kassi ja panen selga oma kõige tavalisemad piduriided. Minek on Rakvere Kolmainu kirikusse heategevuslikule kontserdile, kus esinevad Birgit Õigemeel, Birgit Varjun ja VTK ! Meil empsiga eile tuli see mõte täitsa lampi, kui kuulutust vaatasime ja ma arvan, et see teeb meile head.

Päikest! Homme hakkan piparkooke küpsetama ! ;)

Keegi, kes on alati olemas..

2011-12-20T23:51:00.000+02:00

Kas teadsite, et mul on keegi, kes mind alati koju ootab. Ta ei ole nõus minu tuppa tulema, kui mind siin pole. Ta ei astu üldse majja sisse, kui mind pole. Vahest harva ainult siis, kui õues väga külm on. Ta väljendab oma rõõmu nii, et torgib mind oma teravate küüntega, teeb mingit massaži. Ta on armas, kui ta tõesti midagi tahab. Ta nõuab valjusti süüa ja veel valjemini piima. Ta on siia maailma toonud meeletustes kogustes lapsi. Ta saab aru, kui ma temast välja ei tee, sageli tuleb mulle kättemaksuks kallale. Mõnikord öösel, kui ma talle kogemata jalga või käega virutan, haarab ta küünte ja hammastega mu õrnast nahast ja teeb mulle tagasi. Talle meeldivad mu silitused, need rahustavad teda. Ta usaldab mind meie peres kõige rohkem. Ta on kõige uhkem kiisu maailmas. Meie iseloomud sobivad. Kui ma olen kurb, siis ta ronib mulle sülle. Hommikuti kui keegi ta tuppa minu juurde laseb, ronib ta mulle kaissu. Me oleme koos nii palju läbi elanud. Tema parema tagumise jala varbaid on järel vaid kaks. Kunagi käis ta opil ja elas selle üle. Ta on olnud nädalaid kadunud, kuid siis ikka tagasi tulnud. Kui ma hüüan : "Kala, kala, kala" jookseb ta automaatselt kohale ja ta teab, et saab midagi head süüa. Kui ta näeb halba und, siis ma jälgin teda, seejärel teen pika pai ja ta ärkab ning hakkab taas nurruma. Kui mina näen halba und, siis ajab ta mu kolinaga ülesse. ma olen kuratlikult õnnelik, et ma aastaid tagasi selle kassi omale salaja koju tõin. Mina armastan teda ja tema armastab mind. Tean, et tema ei jäta mind. Täna laususin talle: Kitty kallis, ära kunagi palun ära sure. Miks loomad nii vähe elavad? God Bless You Kitty! Ma jumaldan sind!

Kui ma homme rikkaks saan...

2011-12-20T12:06:00.002+02:00

... ostan ma isale ATV, millega ta saab talvel lund lükata ja suvel, kevadel, sügisel niisama sõita. Ostan emale ma tuttuue läpaka, milles ta saab igal ajal oma tööd ka kodus teha. Ostan Keiole ma pileti USA-sse ja lähen ise temaga kaasa. Ostan endale ma sirgendaja-koolutaja 2in1. Ostan isale ma uue auto, emale samuti uue auto. Lasen ehitada meile täisväärtusliku sauna ja ilusa aia ümber hoovi. Ostan koertele ma suuremad kuudid ja teen nii, et nad ei peaks kunagi enam ketis olema. Lähen lastekodusse jõuluvana mängima keset suve ja viin lastele kingitusi. Pean kodutuid meeles igal aastaajal, mitte ainult jõuludel. Ostan Keiole kõik toidulisandid, millest ta eales unistanud on. Ostan endale pisikese hubase korteri, kuhu saab vajadusel mitmeks päevaks ära kaduda ja peitu pugeda. Ostan emale ja endale kõik teatripiletid etendustele, kuhu ta minna soovib. Ostan endale ja emale soojamaareisi piletid. Ostan koju külmkappi sügavkülma palju-palju jäätiseid. Ostan uueks aastaks nii palju rakette, et minu kodu juures oleks kõige ilusam ilutulestik selle aasta lõpul. Ostan terve sahtlitäis magusat, mida halva tujuga näksida saaks. Ostan terve uue riidegarderoobi. Ostan endale erinevat sorti läätsed: ühepäevased, kahepäevased, kahenädalased, ühe kuused...Ostan endale kaks suure sabaga rotti, kuldkalad ja neile kõik vajaliku. Ostan endale maailma kõige paremad parfüümid. Ostan emale ka maailma kõige paremad parfüümid. Ostan omale uue voodi ja kott-tooli. Ostan omale uue auto ja suveks rolleri. Ostan paadi... Ostan Fredile lõhnakuuse, mis näeb välja nagu loom(pehme)... :D, ostan Marisele sure shokolaadi ainult sellepärast, et ta mul olemas alati on. Ostan Kätlinile ja Markole reisi kuhugi kaugele, imelisse paika. Ostan endale kõik Terminaatori cd-plaadid läbi aegade. Loomulikult ostan endale uue puutetundliku telefoni... ja nii edasi.... kuni raha saab otsa...

... Me kõik teame, et rõõm uutest asjadest on lühiajaline. Armastus, aega, vikerkaart, päikest osta ei saa. Unistused võiksid olla seotud siiski tunnete, emotsioonide, eneseületustega, kui raha ja asjadega. Kodutunne, kodu, head inimesed ja lootusrikas uus aasta on väärt seda, et ma neist unistan. :)

Päikest!

Mõni hetk on elus ilusam kui teine...

2011-12-20T09:37:00.000+02:00

Miks lund ikka veel maas ei ole?
Kuidas aeg just sügiskuudel nii kiiresti liigub?
Kust pisarad tulevad?
Miks inimesed nutavad?
Miks maailmas nii palju ebaõiglust ja halba on?
Miks ARMASTUS otsa lõppeb?
Miks inimesed teevad järeldusi juba siis, kui nad sind näinudki pole?
Miks inimesed valetavad/varjavad?
Miks sära silmadest kaob?
Miks liblikad enam ühel hetkel kõhus ei lenda?
Miks unenäod piinavad?
Miks me vajame oma ellu muusikat?
Miks inimesed sõdivad?
Miks inimesed nälgivad?
Kas jalgpall ikkagi on parem kui seks?
Miks oma elu peale saamine nii raske on?
Miks noored Eestist ära tahavad minna?
Miks inimesed surevad?
Miks on olemas sellised haigused nagu AIDS, vähk, kollatõbi?
Miks ma neid küsimusi siia kirjutan?

Ma ei osanud kusagilt otsast alustada oma blogiga. Olen mitmeid kordi selle akna avanud, aga ei ühtegi sõna. Mõnikord kirjutan mõned laused, aga panen siis akna uuesti kinni ja mõtlen, et keda see ikka huvitab. Samas tean ja kuulen kogu aeg tagasisidet ja uudishimu, et millal tuleb uus kirje. Nädal ja kaks päeva on möödunud mu postitusest. Ütlen ausalt: mul pole ammu nii rasket nädalat olnud. Õppida, õppida, õppida nagu onu Lenin ütles. Lehte ütles esimesel koolipäeval, et iga päev tuleb natuke õppida. Keskkoolis rääkisid juba mõned õpetajad aja planeerimisest. Alles nüüd ma saan reaalselt selle tähendusest aru. Aega võttis, aga asja sai.

Raske on meelde tuletada tegemisi, mis ulatuvad kaugemale, kui 24 tundi. Ma alustan algusest ja väiksema mahuga, eks ole näha, kuhu ma jõuan. Esmaspäev oli omamoodi eriline päev. Ma ei mäleta, millal niisama pilte võis värvida. Katsetasime õlipastelle, mõtlesime jutukesi välja, sirvisime iidseid ja väga vanu "Tähkesi". See päev oli nii kerglaselt loov ja mõnus. Panime seinatahvli kokku: Getter joonistas suure jõuluvana, mina kirjutasin meie endi mõeldud luuletused arvutisse, Kristiina aitas mind, teised tegid lumehelbekesi ja muid kaunistusi. Atmosfäär klassis oli soe ja ühtne, hea. Tõesti oli tore jälle midagi koos ette võtta Amino juhendamisel. Seekordne esmaspäev ei olnudki üldse sinine nagu tavaliselt. Hiljem saime kiita ja tagasisidet seinatahvli kohta. Oli küll hea tunne jah!

Peale kooli käisime raamatupoes. Getter ostis mõne raamatu. Peale seda käisime Grossi poes ja ostsime pelmeene. Järsku algas action, nägime reaalselt, kuidas vargus käib. Helesinises jopes poiss kõndis meile vastu ja ütles: "Musiiiiiiiii" ning mõned hetked hiljem oli ta juba siidripudeliga väljas. Poemüüjad said siidripudeli kätte, aga ei jaksanud poissi kaua kinni hoida, too rabeles lahti ja pääses puhtalt. See oli minujaoks tõeline ahhaa elamus, me ei suutnud lihtsalt oma silmi uskuda. Getter ei uskunud näiteks seda, et miks kolm kutti niisama pealt vaatasid ja irvitasid ning uste vahelt sisse pressisid. Miks nad müüjatädidele appi ei läinud? Mina vastasin nii nagu ma nüüd alati vastan tänu Keiole: eestlased, mis teha...Õhtul vaatasin filmi "Remember me" ja hoidsin pisaraid tagasi. Hingel oli valus. Sõime häid pelmeene ja Getter oli õppimisega hoos. Mina läksin varakult magama.

Teisipäeva hommikul oli väga külm ärgata, üldse ei tahtnud voodist tõusta. Peale selle oli mul tunne, et ma pole öö jooksul üldse maganud. Rondid silme all ja unise eksituse tunne sees. Vaatamata kõigele otsustasin kooli minna. ... üritasin loengust aktiivselt osa võtta, aga mul olid külmavärinad ja süda läks pahaks. Minu kindel idee oli koolist lahkuda, kuid tasapisi aegamööda läks mul tervis paremaks. Suhtlesin msnis oma kõige kallimate sõpradega, kuulasin Tuisu loengut "laps ja tema arengukeskkond" ja olin omaette. Sõin nagu tavaliselt Kismeti shokolaadi ja jõin vurtsuta vett. Kandsin terve päeva jopet seljas ja 15 minutit enne loengu lõppu võtsin selle ära. Laural oli nalja kui palju. Loengust nii palju, et päris huvitav oli kuulata. Eluline, igapäevane keskkond ja kuidas see last mõjutab... kiusajad ja selle all kannatajad, virtuaalmaailm ja kõik muu. Getter oli hoopis see, kes koolist lahkus poole päeva pealt.

Õhtul tegime head makaronirooga ning valmistasime ettekande PIAGET kohta. Saatsin oma kallile mehele ellujäämissõnumi ja ta helistas mulle varahommikul. Oo, milline rõõm. Kolmapäev koolis oli nagu üks kolmapäev olema peab. Tegelikult tikkus juba väikene eksaminärv sisse, aga ma varjasin seda iga hinna eest. Mul oli tuju oma arvamust avadlada ja kaasa rääkida, kuid ilmselgelt ei lastud mul üldse rääkida. Kuulasime praktikaettekandeid ja mina õppisin samal ajal tuimalt teooriat. Veidi hiljem oli laulmine. Ma pean ennast kordama: SEE OLI IMELINE! HÄMMASTAV ÕPETAJA JA VEEL HÄMMASTAVAMAD LAULUNEIUD, tundsin ennast nii kodus seal, naeratus kippus vägisi suule ja ülemeelik tunne läbistas tervet keha. Üldiselt ma kolmapäeva rohkem ei mäleta. Õhtut aga küll. Tegin endale kostüümikese valmis. Kirjutasin teoreetilist materjali käsitsi paberile konspektina üles. See on väga hea õpimeetod muide. Rääkisin Getteriga ja näitasin talle, kuidas ma käte peal seisan nagu konn, tema tegi pilte ja oli niisama hea nagu alati. Eksami pärast ma väga ei põdenudki, küll aga oli meeldiv ärevus sees, sest teadsin, et kohe-kohe tuleb kallim tagasi. Jätsin mainimata selle, et me tegime sel aastal üksteisele jõulupakid ka. Mina kinkisin kellegile Magnetofoni ja ostsin sinna eile patareid sisse. Enne öörahu ma katsetasin seda ja me naersime Getteriga end herneks.

Neljapäeval oli eksam. Usun, et saime kõik tehtud ja see polnudki väga raske, sest oma arvamust pidi palju avaldama ja valesid arvamusi ei eksisteerigi põhimõtteliselt ju. Jäin väga rahule oma tööga, teadsin sisimas, et kõik läheb hästi. Meil oli veel emakeele ja lasekirjanduse loeng, aga keegi ei süvenenud eriti sügavalt sellesse. Tahtsime kõik koju ära, et end valmis sättida õhtuseks jõulupeoks. Ja me saimegi varem lahti. Suundusime ühikasse, mina hakkasin endal pead värvima ja Getter lõõgastus mõneks ajaks. Tulemus oli äge nagu alati, läks mulle hästi peale. Sain pestud ja kammitud. Järsku läksid aga Getteril sukad katki ja mul jäid plaani pooleli. Mõtlesin, et ei tasu hakata torisema ja jätsin juuksed märjaks, küüned lakkimata. Jalutasime Maximasse, raamatukokku ja pangaautomaadi juurde. Kooli jõudsime tagasi õigeks ajaks- natuke enne poolt viite. Hakkasin juukseid sirgendama... kuulasin oma kursakaaslasi, nad olid kõik ülieufoorilised, mina ainult naeratasin ja vaatasin kella, sest 17.15 pidi algama laulu peaproov. Närvipinge oli suur ja pea valutas. Vaatamata kõigele oli see mu elu kõige toredam jõulupidu. Teemaks oli moeshow ja kõik alushariduse pedagoogid olid teinud prügikoti teemat. Õppejõud võtsid teemaks akadeemilise kalendri ja tegid sellest luuletuse. See oli tõeliselt vahva, kui hingega sees nad olid. Võistluse panime kinni meie, arvatavasti sellepärast, et me võtsime kogu kursusega osa. 12 pidi hea grupi arv olema ja me kõik sobime omavahel väga hästi. Vahepeal tegime ajalehe tantsu, jälle võtsid kõik meie omad osa. Loodan, et jäämegi nii ühtehoidvateks. Helena moeshow ja tantsunumbrid olid põnevad ja viktoriin oli huvitav, selles meil nii hästi ei läinud. Me ei teinud vahet Indrek Tarandil ja Teet Margnal. Mõne aja pärast, kui pildid olid tehtud ja kostüümid vahetatud, toidud laualt söödud....(Meie olime kõige suuremad söödikud) ... läksime Liisi juurde vallatut aliast mängima ja meil oli väga vahva koos olla peaaegu, et terve koosseisuga. Nalja sai nabani ja seal väikeses toakeses valitses kerge õhkkond.

Veel mäletan seda, kuidas me koju kõndisime. Getter sai oma ginipurgist jagu, minu Kiss oli ikka veel joomata mul käes, ainult mekkisin pealt natuke. Pea ikka valutas, seest oli kuum. Jube uni tuli ühikas ja hommikul ärgates oli jälle selline tunne, et poleks nagu maganud. Reede hommik oli ärev, sest ma teadsin, mis õhtul toimuma hakkab ja otseloomulikult mõtlesin ma üle. Jäin kooli peaaegu hiljaks, sest käisin Selveris minipitsat ostmas. Istusin terve aeg Rakvere Kolledži lehel ja sirvisin jõulupilte, naersime koos! Jätsime oma mehe Piaget peaaegu, et lõppu. Kuulasime teiste esitlusi ja likvideerisime oma vigu. Kõige ägedam tunne on see, kui sa hakkad esimesena plaksutama ja kõik aplodeerivad järgi. Kõik inimesed peaksid seda saama tunda... aga failida ei tohi. Kokkuvõtteks võin öelda, et ülilahe Andragoogika loeng oli. Õppejõud lasi meid lausa tund aega varem koju.

Edasi oli nii, et käisin poest läbi, läksin ühikasse, jätsin hüvasti selleks aastaks Getteriga ning kepsutasin pesema. Meil on nii, et kui kaks inimest samal ajal pesevad, siis on vee surve väiksem, mõnikord peaaegu olematu. Sattusin siis mingi tädiga samal ajal pesema ja keerasin meelega kogu aeg vett kinni ja lahti. Lõpuks läks ta nii närvi, et virutas küünarnukiga? vastu seina ja läks välja. Ta seisis mu ukse taga mõne minuti, kuid lõpuks läks ära, sest ei jaksanud enam oodata. Peale meeldivat pesu helistas Maarja, et tuleb mulle külla. See on äge, kuidas ta kartmatult ise viiendale korrusele vantsib ja alati sisse saab mu korrusele kellegi abiga. Ta koputas mu toa uksele ja meil jagus juttu kauemaks. Pakkisin viimased asjad ära, tegin soengu enam vähem korda ja me liikusime üheskoos bussijaama poole. Ta aitas mul kotte tassida nagu alati.

Kui kahekorruseline buss ette tuli, me kallistasime ja läksime lahku. Bussis ootas mind teisel korrusel aga kallis Maaria. Kõigepealt rääkisime me olevikust, siis tulevikust ja lõpuks minevikust ka veel. Sõime krõpsu nagu abiturientidena iga päev tegime, suur nostalgia ja igatsus tuli peale. Jutustasime terve tee, see aeg läks nii ruttu. Me ei vaikinud minutitki. Tallinnas saime veel koos seigelda. Kõigepealt bussijaamast trammi peale ja siis bussiterminalist bussi peale. Bussijaamas tuli kurb tuju peale, sest Keio on alati mulle tavaliselt vastu tulnud. Otsisin teda silmadega, kuigi teadsin, et mees alles sõidab autoga Tallinna poole. Nägin nii palju sõjaväelasi ja muutusin veel kurvemaks. R-Kioskist ostsin maheda shokolaadi ja bussis tellisin endale mobiiliga id pileti. Sõitsin kallite sugulaste juurde, elevus tuli automaatselt sisse. Nägin pisikest Tüüpi, kes ei olegi enam nii pisike. Ta lausa käputab maas juba ja mängib omaette. Ta tahab kõike katsuda ja maitsta, häälitseb ja naeratab. Oi kuidas naeratab kogu aeg! :)

Mingi aeg helistati mulle ja ma pidin hakkama liikuma Nõmmele. See teekond sinna oli meeletult pikk ja ärev, aga kohale ma jõudsin ja mäletasin isegi seda, kus mu sõjaväelane elab. See hetk, kui ma uksele koputasin, see oli nii ilus. Edasi tabas mind hämming või miski. Peas kummitasid sõnad: See, mis meie vahel oli, seda tegelikult polnud. Säde tema silmas oli kadunud ja liblikad mu kõhus olid samuti kadunud. Lihtsalt armastus...Või midagi... Igatahes, Keimo tuli mind kallistama ja mul tuli pisar silmanurka, ta on nii vahva väikevend. Nägin lõpuks Mia ära ja loomulikult läks süda soojaks, kui K. mind naeratades tervitas. Plaanid olid tehtud, ma panin soojemalt riidesse ja me läksime linna. Mul oli endiselt külm muidugi. Mõtisklesin endamisi, et miks see taaskohtumine ei ole üldse nii eriline enam, aga ma ei leidnud vastust. Nägin lõpuks selle kõige lahedama Timo ära. Õhtu möödus linnahalli katusel. Ilusad vaatepildid ja kaks ilutulestikku, Enigma maja, meeletu tuul , aga minul olid seal hoopis teistsugused mälestused, mis mind nukraks tegid. Päike, suviselt soe päev, pitsa... jah. Veel käisime Jokerit vaatamas... Edasi kõndisime Karaoke pubisse. Ma ei leidnud oma kohta senikaua, kuni tulid Keio sõjaväelastest sõbrad minuga jutustama. Nad olid tõeliselt vahvad ja arvasid kohe, et ma olen ta tüdruk, viskasid käppa. Vahepeal käisime McDonaldsis söömas ja ma sain jutule Keio muusikakooli sõpradega. Nende intelligentsus tundus laes olevat ja mul oli nendega põnev rääkida ja veel põnevam neid kuulata. Tõeliselt ägedad inimesed. Tagasi Karaoke pubisse minnes hakkasin jalgpalli vaatama ja olin omaette. Peale seda läksime uuesti Jokeri juurde, ta vaatas mind kogu aeg nii kavalalt ja lõpuks otsustas mulle jõulukingi teha. Ma sattusin eufooriasse, tuju läks paremaks. Kella viie aeg jõudsime koju magama.

Laupäev oli täpselt selline "me ei tee täna midagi" päev. Unetus näris mind, sest ma ei saanud ju ometi kell 5 magama jääda, hiljem ka mitte, kuna pidin lihtsalt Keiot vaatama või siis lage jõllitama. Pühapäeva hommikul oli aeg mul lahkuda. Läksin oma teed. Pühapäeva õhtul jõudsin juba Rakveresse ja palusin saata Fredil endale kurbasid lugusid, mida ta ka tegi. Käisin Maximas, ostsin limonaadi, Somersby-d ja Milka shokolaadi. Päeva jooksul ma rohkem ei söönudki. Magama sain 02.30 aeg, sest tahtsin ära vaadata mõned filmid veel.

Esmaspäeva hommikul ärkasin kell 12.00 või midagi sellist. Olemine oli mõnusam, kui eelneval päeval, aga laiskus näris hinge. Lõpuks ajasin end poole kahe aeg voodist välja ja hakkasin pannkooke tegema. Kokku tuli 7 suurt ülepannikooki, ära sõin 2. Moos jäi ka kõik alles. Seejärel läksin mütsi pesema, see kukkus karaokepubis maha ja sai poriseks. Nüüd on ta jälle nagu uus. Panin paika õpiplaani, õppimist on mul tohutult palju enne eksameid. Lõpuks käisin Selveris, vaatasin omale jõulukingi välja, aga mõtlesin siis, et suur laps küll, aga endale ma jõulukinki ei osta, et emps saaks selle kuuse alla panen. Tegime kompromissi, et EI jõulukinkidele, aga olen jumala kindel, et need siiski tulevad. Need kingid sinna kuuse alla. Jõulutunnet mul sees ei ole, niisama hea tunne on. Aga kui ma nüüd edasi pean jutustama, siis räägin sellest, et tulin rongiga koju. Kotid olid väga rasked, täisvarustusena seljas... :D Aga koju ma jõudsin. Emps oli valmistanud kartuliputru hakklihakastmega ja kodus tagasi olla üle pika aja oli nii-nii hea. Siiamaani on meeldiv. Mind trööstib ainult see, et telekapult on kadunud ja ma ei saa tänu sellele telekat vaadata. Pole hullu- see ei ole veel maailmalõpp.

Lõigud on nagu nad on, kindlasti leidub ka mõni kirjaviga, aga kui ma kohe seda ära ei postita, siis ei juhtu seda kunagi, nii et ma loodan, et mu lugejad annavad mulle andeks. Mis edasi ? Nüüd on nii, et ma naudin veel paar päeva rahu ja vaikust, kodutunnet. Järgmistel päevadel püüan midagi ära õppida ja edasi tulevad imelised jõulud koos verivorstide ja kartulisalatitega. (Verivorstid hakkasid mulle alles sellel aastal maitsema, inimesed on võimelised muutuma.) Peale jõule tegelen õppimisega nii palju kui võimalik ja aastavahetuses ma veel väga kindel ei ole. Eks siis ole näha!

Arutasime Marisega eile, et uus aasta tuleb vist väga halb aasta, sest kõik laguneb praegu laiali. Mina aga hakkasin siis kohe mõtlema, et aasta 2011 oli üks väga hea aasta tegelikult. Ma jäin küll väga rahule. Aeg näitab, mis tulevik toob...

Veel tuli meelde see, kuidas Isa vahetpidamata helistas ja rääkis, et Delfi leht on muutunud teistsuguseks. Alguseks ma arvasin, et ta on lolliks läinud, pärast vaatasin, et jah, ongi muutunud. Lõpuks sain aru, et ta on ise selle pisikeseks oma lollusega muutnud. Asi sai lahendatud. Getter sai palju naerda selle jama üle. Siit aga moraal- kuulake alati teine inimene lõpuni, enne kui järeldusi tegema hakkate.

Päikest!

Minu pühapäev

2011-12-11T22:56:00.001+02:00

See hetk, kui ma kõnnin bürookaupluse poole ise teades, et see on kinni ja mõtisklen Getterist. Teen oma peas nalja, et niikuinii tuli ta selle GO BUSiga, mis minust just möödus. Eemalt näen ühte mantliga naist ja naersin enda üle täpselt senikaua kuni märkasingi Getterit ja juttu jätkus kauemaks. Peale ebaedukat shopatuuri Selveris tulin ma siis ühikasse ja kohtusin eemal ka oma toakaaslasega. Muljetasime ja lobisesime niisama tühjast-tähjast ning hakkasime tasapisi valmistuma kolmeks töötunniks vabatahtlikuna Põhjakeskuses. Elagu toidupank!

Tavalised toimetused, nagu duši all käimine ja juuste kuivatamine vehkides pead üles-alla, juustE sirgendamine ja näo korrigeerimine meigiga said tehtud ja me suundusime bussipeatuse poole. Natuke totataka olemisega, kuid lõbus bussijuht ütles, et tal ei ole mulle raha tagasi anda ja purskas siis naerma ning andis raha tagasi. Ma jõudsin juba teha oma kuulsat niu niu nägu... piletit ja raha saades tabas mind kergendustunne ja me läksime bussis kõige taha otsa seisma ning muudkui lobisesime, jutustasime. ILMSELGELT jõudsime me Põhjakasse liiga vara ja käisime seal ringi nagu peata kanad. Üks tiir Rimis, teine tiir Novaluxis. Getteril oli närv sees ja minulgi väga superrahulik olla polnud. Kell hakas ka juba 14.45 liikuma, aga mitte kedagi polnud Rimi infoleti juures. Silmasin LHV kutte ja hoidsin neist eemale. Laususin veel Getterile, et ma ei tee seda lepingut täna ära, aga hiljem sõin oma sõnu.

Hanna tuli ja tädid tulid ka ning me suundusime jälle sinna huvitavasse suurde laoruumi. See oli omamoodi nii põnev ning tõdesime, et iga inimene sinna iga päev ei lähe. Seal kehtib karm kord ka, kõik suitsulkäijad peavad end sisse-välja registreerima. Panime kotid ja joped ära ja saime natuke informaatsiooni, mida täna täpsemalt inimestele rääkida Toidupangast. Eelnevalt olime juba kokku leppinud, et läheme kolmekesi peaukse juurde seisma ja flaiereid jagama(Mina, Getter ja Hanna). Palusin jumalat, et need eilsed tsikid jälle meie kohta ära ei võtaks ja ma nende peale vihastama ei peaks. Õnneks läks kõik hästi ja mõne aja pärast olime me juba peaukse juures. Sel hetkel tuligi mu juurde nägus LHV Kaspar ja määris pähe oma pensionifondi. Rääkisin talle, et Euroopa liit laguneb ja Eesti laguneb ja Euro laguneb. Teda ei morjendanud miski ja peale selle oli ta nii mõnus pähemäärija, et tegin selle asja ära. Ainus mure oli selles, et mu dokument jäi taha turvaruumidesse ning lõplik vormistus jäi tegemata.

Särasin üleni nagu jõulukuusk, samas siunasin, et ennatliku otsuse teinud olin. Jagasin ära mõned flaierid ja tuju oli ülihea, sest inimesed mu ümber olid ilusad ja head. Vabadel hetkel suhtlesin LHV Kaspari ja Keremega. Suhtlesin nendega nii palju, et lõpuks ei kahetsenud oma otsust enam üldse. Kaspar rääkis mulle Southwesternist ning mul tekkis pisike äratundmisrõõm ja juttu jätkus veel kauemaks. Esimene aasta Texases, teine Floridas- oi, kui kadedaks ma sain. Mees teab, mis mees teeb ja mees teab, et jõuab tippu. Mul oli selle üle ainult hea meel. Andsin neile isegi andeks selle, et nad meie potensiaalsed kliendid ja annetajad ära krapsasid eest. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma ei jää presentatsioonist siiski ilma ja varsti lähen saan LHV Kaspariga Olümpia hotellis kokku ja räägin Ameerikast. Tema tegigi meie õhtu täna toredaks. Peale selle võin öelda, et jagasin kõik flaierid oma käest inimestele laiali. Valimatult said kõik flaieri, kellele naeratasin. Vaid 5 ei-d, üks neist eriti kuri Ei. Aga minul olid emotsioonid laes, ma naeratasin, ma suhtlesin ja tundsin end ülihästi.

Jalavalu, alaseljavalu ja huulte kipitus olid muidugi pinnuks mu tegemistel, aga ütlen siiski, et täitsin oma eesmärgi. Nii mõnegi inimesega sai toidupanka täna rohkem arutatud ja loodan, et tänu minule sündisid ka mõned annetused. Edaspidi läheksin hea meelega jälle sinna vabatahtlikuks. Muide, järgmisel nädalavahetusel ongi uus aktsioon, kuid siis on mul kvaliteetaeg Keioga, nii et jääb vist ära. Ta lööks mu totaalselt maha, kui saaks teada, et olen Toidupanga valinud tema asemel. Paljud imestasid, et miks ma teen tasuta tööd, kuid õnneks sain ilusti ära seletatud, et mul on kõva missioonitunne ja ma tahan ennast arendada nii suhtlemises kui ka meeskonnatöös. Täna oli palju rohkem tuttavaid poes, kui eile. Mu kallis Liisu, kes on samuti tubliks hakanud, Keio R., Külmh_llikud, endine inglise keele õpetaja, kes minust absoluutselt mööda vaatas. Kohati jääb tunne, et.. ma parem ei ütle, mis tunne mul jääb.

Peale toidupanga aktsiooni käisin turvaruumis, võtsin oma asjad ning olin LHV kuttide pärast nõus jääma autost maha ning viisin neile oma isikut tõendava dokumendi. Kaspar ütles, et arvas, et ma olin teda juba alt vedanud ja nad tõepoolest ootasid vaid minu juhiluba veel nagu ennist öelnud olid, sest peale selle koopia tegemist pakkisid nad asjad kokku ja läksid ära. Minusse tuli soe tunne sisse ja ma läksin aplalt uurima infoletist, et millal läheb järgmine buss kesklinna. Saime teada, et meil on veel pool tundi aega ja käisime paaris poes ning istusime seejärel kivi peale maha.Oo, kui hea oli istuda! Suur õnn tabas meid aga siis, kui nägime, et buss on täitsa TASUTA. Me ei suutnud oma silmi uskuda, lihtsalt imeline, et mõni asi siin maailmas veel täiesti tasuta ka on. Pärast mõnda minutit külmetamist tuli bussijuht ja lasi meid istuma, maha saime ühika vastas ja me tegime ka ühe poetiiru. Parim ost täna oli loomulikult võrgutäis mandariine. Hetkel just mugin ühte oma kahe suu poolega.

Tulime ühikasse, ma ronisin kohe arvutisse ja puhkasin natuke jalgu. Tegin voodipealse korda, see oli mul paksult riideid ja meiki ning muud kila-kola täis. Mõne hetke pärast otsustasime, et teeme õhtusöögiks kana ja kartulit ning hakkasime toimetama. No täna tuli toit küll ülimaitsev ja hea, aga pildistama ma siiski seda ei hakanud. Sõin kõhu täis, jõin peale apelsini nektarit ja hakkasin seda blogi kirjutama. Vahepeal helistas musi ja tegi mu tuju hästi heaks. Olen aus, mul on meeletult palju õppida homseks, aga millegipärast ei ole ma sellega veel alustanud.

Päikest! Lund!

Vivir sin ti es no vivir

2011-12-11T11:26:00.000+02:00

Üks tark mees ütles kord, et kaotatud on aeg, mida oleks võinud kasutada paremini. Rousseau lausus seda siis. Mina üritan viimasel ajal oma elu niimodi planeerida, et poleks mingit aja raiskamist ja tühja passimist. Ma käin, teen ja olen kasulik. Olen ju kõigest üks kord elus 19. aastane ja usun, et aega peab mõistlikult ära kasutama ja muidugi nautima!

Nädal on möödunud nii kiiresti, et ma ei ole jõudnud blogiga absoluutselt tegeleda. Samas ma ei kahetse midagi. Kõik, mis on olnud, on ülitore ja kohe-kohe saate te kõigest ülevaate, nii et lühijutu armastajad võivad akna kinni panna ja pika jutu kannatajad: HEAD LUGEMIST!

Esmaspäeval mul kooli ei olnud, magasin poole kümneni, veetsin omamoodi mingisugust aega isaga ja tegin talle lõunasööki kahele. Õhtupoole sõitsin Kohtla-Järvele emale järgi ja me tegime ühe Maxima ringi, mina käisin juustuburgerit söömas ja emps sai omale uued talvesaapad. Edasi viis tee meid Jõhvi. Mul oli eesmärk saada endale läätsed, aga kuna prillipoodides olid müüjad valdavalt vene tädid, siis nad ei osanud mind aidata. Vihastasin küll alguses, kuid suure pettumuse trumpas üle viisakas vene noormees, kes minuga omamoodi flirtis ning uus kleidike ja soojad talvesaapad.

Vaatan ennast ja imestan- olen õudne külmavares. Käin hetkel juba kampsunite ja talveriietega, kuigi õues on valdavalt plusskraadid. Kunagi ma selline ei olnud, natuke naljakas ja kahtlane isegi, kuidas inimene võib muutuda. Jõhvist tagasitulles käisime toidupoodides ja koju jõudsime päris hilja. Loomulikult istusin ma pool õhtut arvutis ja seejärel jäin põõnutama, sest teisipäeval pidin kell 06.25 ennast üles ajama. Hommik oli ilge ja unine, läksin pesema ja tegin oma väljanägemise korda, et siis oma raskete kottidega rongijaama tatsata. Oskan nüüd aega paremini planeerida ja jõudsin jaama täpselt mõned minutid enne rongi. Tavaliselt ootan külmetades kümneid minuteid või siis jään peaaegu hiljaks. Nüüd on ajataju parem, sest ma mõtlen ja planeerin rohkem. Ei ole enam peata kana või kalkun.

Olen täiesti kindel, et see raskete kottide kandmine teeb mind füüsiliselt tugevamaks. Niimodi ma mõtlesin, kui tippisin rongijaamast ühikasse, kus mind ootas kallis toakaaslane, kes alles voodis põõnutas. Tervitasin teda ja hakkasin asju lahti pakkima. Õues sadas laia, paksu lörtsi ja ma naeratasin. Tuju oli meeletult hea ja ma nakatasin sellega ka Getterit. Muidugi oli meil ka väike ärevus sees, kuna uus lektor ja uus loeng tundusid pisut hirmutavad. Koolis aga rahunesime, sest õppejõud Tuisk oli väga tolerantne ja armas. Kahjuks ma rohkem midagi eriti ei mäleta. Loengu teema „Laps ja tema arengukeskkond“ on väga enesestmõistetav. Mäletan seda, et teemade käigus tuli mul jälle lapsepõlv meelde ja mõned seigad ka pubekaeast. Armastan alushariduse pedagoogikat, ma ei tunne üldse, et ma oma minevikust ja mälestustest kaugenen. Need tulevad just kui tagasi. Mulle tuli meelde, kuidas teismeliseeas armastasin muusikat kõrvades hoida ja täiesti eneses suletud olla. Me arutasime tühja teooria õppimist ja meilt küsiti mingit puhtteoreetilist lauset. Kõik rääkisid matemaatikast, aga mul on millegipärast eesti keele reeglid meelde jäänud. Kaashäälikuühendis märgitakse iga häälik ühekordselt.

Peale kooli oli meil palju asju ajada. Käisin kahes prillipoes ja ütlesin müüjatele, et mul on mure, suur probleem. Optikast sain rohkem informatsiooni, aga seal määriti mulle rohkem neid läätsi pähe ka. Instrumentaarium oli mõnus neutraalne. Igatahes hetkel jätan asja sinnapaika, mul muid asju ajada, ehk jaanuar on läätsekuu. Saan prillidega ka hakkama, kuigi ma vihkan omamoodi neid. Külastasime veel TEA kirjastuse poodi, no minge metsa kui head inimesed ja kui palju allahindlusi. Pidin nutma hakkama lihtsalt. Õhtul „kodus“ tegime makarone pihvidega, mind kimbutas haigus ja väike palavik ning peavalu, aga ma võitlesin. Viimasel ajal on labajalad jääkülmad, see vist halva vereringe viga. Tegin teed meega ja panin jalga villased sokid ning selga soojemad riided ja olin positiivne nagu alati. Vaatasin mutandifilmi, lugesin raamatut ja siis jäin õndsasse unne.

Kolmapäev oli isemoodi päev. Hommikuti on väga raske end äratada, meeletu uni ja õues alles pilkane pimedus- kiusatus ühe pika magusa une järele on nii suur, et lihtsalt tahaks alla anda. Sunnime end Getteriga siiski alati üles ja kooli. Esimene loeng oli „Õppimine täiskasvanueas“. Saime palju toredat materjali, aga jube uni näris mind seestpoolt ja ma ei suutnud keskenduda. Tänasin õnne ja jumalat, kui see loeng lõppes, sest seadsin siis sammud Rohuaeda. Teistel algas inglise keel, aga mina magasin õndsat und kella kümnest üheteistkümneni. See oli nii hea ja värskendav iluuni, et mul oli pärast maksimaalselt hea tuju. Käisin Selveris minipitsat ostmas. Lubasin endale ühe kuuma shokolaadi ja särasin nagu jõulupuu meie keskväljakul. Jäin peaaegu loengusse hiljaks ja muide meil algas jälle see õppimine täiskasvanueas. Teeme Getteriga kahepeale Piaget kohta järgmiseks loenguks esitluse ja arvatavasti reedel puudume koolist kodustel ja väga isiklikel põhjustel.

Peale ahvatlevaid loenguid seadsime oma sammukesed KUMAsse. Astusin uksest sisse ja ütlesin kõva häälega: „Tere, tulin pilte LAENUTAMA!“. Tädi vaatas mind väga imelikult ja Getter purskas naerma ja parandas mind. Lõpuks sain ise ka aru, et pilte käiakse ilmutamas, mitte laenutamas. Tegime diili ära ja veetsime kvaliteetaega Selveris. Lõpuks läksid meie teed lahku. Tema läks ühikasse ja mina laulma. Enne laulmist oli mul põnev vestlus teise kursuse tsikkidega ja tol hetkel otsustasin siiski RÜNi ehk Rakvere Üliõpilasnõukokku kandideerida. Nad kõik on nii vahvad ja toredad, ühikas tulevad ka vastu ja naeratavad, tervitavad. Teevad mu päeva ilusaks. Elagu teine kursus! Lõpuks oli kell laulmise peal ja kallis lauluõpetaja tuli meile hääleharjutusi tegema. Valisime kolm laulu välja, mida jõuludel esitame. Pakkusin välja, et võiksime seista püsti hoopis seekord lauldes ja kõik olid minuga päri. Loomulikult olin ma naerukrampides, sest meie lauluõpetaja on lihtsalt nii äge ja naljakas. Tol korral ma soovisin mõtteis, et laulutund ei lõppekski mitte kunagi enam ära.

Kahjuks sai see siiski läbi ja ma jalutasin koos Lauraga meie ühikasse. Ta oli meie numpsik külaline. Andsime talle ühikatoitu ja tegime nalja. Käisin pesemas ja pärast nad said toriseda mu üle, et ma sätin nii kaua. Meil oli minek Reaalgümnaasiumisse Salongiõhtule. Saime Kondivalu teeristis veel M.-ga kokku ja koos olime ideaalne nelik. See õhtu jääb kauaks meelde, sest lauluõpetaja Kadri Kask esitas väga suurepäraseid laule ja loomingut. Ta tegi meie hingele pai. Have I Told You Lately that I Love You ja pisarad voolasid, sest meelde tuli imeline õhtu koos Keioga Leili juures. Vaatasime Wrestlingut ja olime niisama mõnusad. See oli nii hea õhtu. Boonuseks suurepärasele kontserdile, mis muide oli täiesti tasuta, saime hõõgveini seitsmekümne sendi eest ning tasuta piparkooke. Ma mugisin mõnuga. Ja jook ajas mu pea valutama.

Kodus taipasime, et midagi nagu ei olegi õppida ja hakkasime filme vaatama. Mina vaatasin viimase mutandifilmi ära, lugesin raamatut ja jäin magama. Neljapäev algas jälle uniselt. Üldse ei tahtnud sinna psühholoogia loengusse minna. Lõpuks aga arvasin teisiti... Mängisime viimase Kaja psühholoogia loengu ajal ühte filosoofilist mängu. Vastasime paarilistega korda mööda küsimustele, mis meile ette anti. Need olid sellised, et millisena näen end tulevikus ja mida ma ei salli siin maailmas üldse. Peale selle veel paluti meil esitada küsimus, millele ei olegi vastust. Küsisin, et miks armastus otsa lõppeb.. See mäng oli nii hea ja tegi meie prioriteedid veel selgemaks ja nähatavamaks. Sain rääkida oma tulevikust, unistustest ning peale selle kõige sain teada, et meile kursusel õpivad väga head inimesed, kes soovivad kõik paremat maailma.

Hästi palju sain sellel nädalal rääkida loengutes oma kallist mehest ja igatsusest. Psühholoogias mainisin seda, kuidas ma ümber asju tõstan ja rahutu olen. Kaja sai kohe aru, et siin on mees mängus. Andragoogikas kirjutasin soovide võtmele esmaseks vajaduseks KEIO MASING KOJU. Kõik muu ei ole ammugi nii oluline. Tegelikult on ainult 5 päeva jäänud ja seda on ikka väga vähe. Viimane nädal tuleb hullumaja ka, üks eksam ja jõulupeoks valmistumine. Kindlasti palju närvitsemist, lahkhelisid, karjumist ja negatiivsust, aga ma olen sellest kõigest üle ja võtAn vabalt. Pauside ajal sain maitsta kõige paremat glasuurikooki ja ma endiselt armastan vett! Amino loengud on kõige paremad. Veel parem on see, et ta tõepoolest hoolib meist, kuulab meie endi arvamust ja teeb kõik, et meil hea ja jõukohane õppida oleks. Saime teada, et emakeel ja lastekirjandus lõpeb siiski sel semestril ja meil läheb väga-väga kiireks. Õnneks aga leidsime kompromissid ja elu tundus jälle kui lill. Ühesõnaga ma jumaldan Aminot. Muide, ma jumaldan tema tütart ka! Sellest hiljem...

Peale kooli jalutasime Anu ja Getteriga Viru tänavale(teised tulid autoga), meil algas seal loeng Toidupangast. Meile pakuti kõike head ja paremat ning räägiti tähtsat juttu. Otsustasime kursusega osaleda Toidupanga aktsioonis ja eile sain ma kinnitust, et see tõepoolest oli seda 101 % väärt. See tädi rääkis seal nii südamest oma teemat, kuidas inimesed tulevad ja saavad oma toidumoona kätte ning lihtsalt koha peal hammustavad suure tüki saia. Poisikesed käivad leiba küsimas ja tädil voolasid pisarad. Ta oli nii hingega asja juures, mulgi läks süda hellaks ja küsisin endale lisaks pühapäeva õhtule veel laupäevasegi õhtuse aja. Tädi tekitas minus kõva missioonitunde, ta on mulle eeskujuks. Ta on tõeline INGEL! Kavatsesin tol õhtul veel Kauri kooli minna kontsertit kuulama, aga puhtfüüsiliselt ei jõudnud, sest pitsanälg oli suurem ja nii palju asju oli vaja veel teha ja korda saata. Kauri kooli kontserdit ma siiski kahetsesin. Oleks ju võinud siiski olla enesekesksem.

Tegime pitsa, millel puudus põhi. See oli üsna rõve. Peale seda, kui G. nimetas facebookis avalikult meie ühikatoite oksenduseks, siis lähevadki kõik toidud viimasel ajal nässu. Lihtsalt see läks väga hinge ja tegi haiget vist. Meie, kui tavalised mittekokkajad inimesed olime muidugi uhked esimeste koostehtud „hõrgutiste“ üle, aga nüüd on see kõik kadunud, minema pühitud. Süüa ta siiski kõlbas ja pärlsibulad selle peal olid imelised. Ja G. tervitas mind, kui kõrtsus nägi... Milleks?... Neljapäeva õhtu möödus tavaliselt: õppisin ja lugesin raamatut „Rikas isa, vaene isa“. Väsimus oli meeletu ja ma uinusin juba enne Getterit. Ta jälgis, kuidas ma patja kaisutan. Ta on üldse väga tugeva iseloomuga, sest kannatab ära selle, kuidas ma unes räägin ja häälitsen mõnikord.

Ja algas reedene päev veel suurema unega kui tavaliselt. Avastasime, et meil tuleb Murriku tund ja korraks tekkis sisemine paanika, et äkki jäi kodus midagi õppida/teha. Jäime kooli paar minutit hiljaks, sest me üldse isegi mitte ei pingutanud, et õigeks ajaks jõuda. Enne kooli käisime vett ostmas tanklast. Päev tuli hea. Õppisime ja saime targemaks nagu alati. Loengus „Areng ja õppimine“ oli väga iseseisev töö ja mulle meeldis see. Me saime oma ülesandeid teha meile sobivas tempos ja õhkkond klassis oli nii kerge ning hea. Igaüks ajas oma asja ja vahepeal poetasime mõne naljagi. Peale selle prinditi meile igaühele välja raamat „Arengupsühholoogia“ ning me lasime selle Andri juures kokku köita ühe euro ja kuuekümne sendi eest. Paberite eest maksame homme veel viiskümmend senti. Kujutate ette, terve raamat ja nii väikese raha eest... Oi, me olime õnnelikud. Sain rebaste ristimise pildid kätte ja süda oli rahul. Ootasin veel teise kursuse loengu lõppu, et oma avaldus ja motviatsioonikiri Triinule ära anda, aga kahjuks ma ei jõudnud ära oodata, sest asjad oli vaja pakkida ja poes oli vaja käia koos Getteriga.

Getter läks tööle ja mina jäin tunniks ajaks lebosse. Lõpuks kaotasin selle kõikvõimsa ajataju ja märkasin, et mul läheb kiireks. Pakkisin kiiruga veel mõned tähtsamad asjad ja asusin bussijaama poole teele. Jõudsin napikalt hingeldades bussi ja seadsin end kõige tagumisse pinki. Und mul ei olnud seekord, vahtisin siis niisama terve tee aknast välja ja mõtlesin imelikke mõtteid, et miks inimesed vaid kõrtsus sõbrad on ja et miks mu ümber nii palju halba juhtub kogu aeg. S*ndasse jõudes läks kiireks, tormasin läbi lumetormi koju, panin asjad koridori, võtsin autovõtmed ja sõitsin Satsu risti empsu ootama. Mu cd plaat tegi mind eufooriliselt energiliseks ja ma õõtsusin selle järgi autos. Ema jõudis ka lõpuks ja me otsustasime vaatamata jubedale ilmale sõita Kiviõlli. Tegime oma tähtsad ostud ära ja suundusime koju tagasi. Sain tee peal ABS pidureid katsetada ja libi lasta õrnalt. Olin nii õnnelik selle lume üle, mida enam kahjuks maas ei ole.

Kodus läks omamoodi kiireks, panin ahjud küdema ja olin kasulik. Emps tegi kala ja mina läksin pesema. Mõni tunnike hiljem tuli tsikk mulle külla ja meil oli üks igavesti vahva õhtu. Ta endiselt „jumaldab“ mu üleköetud tuba. Meie jutud olid igast valdkonnast ja üle pika aja oli tore teda näha. Öösel külastasime kõrtsu, seal kadus ta põhimõtteliselt ära. Mina olin lava ees ja laulsin Shanoni laule kaasa. Vahepausi ajal kurtsin vähemalt viiele inimesele, et mul on nii igav ja ühe korra hakkasin isegi jopet selga toppima juba, et ära minna. Siiski veensin end jääma, sest Shanoni parimad laulud olid laulmata. Ma ei kahetsenud pärast, sest sain jälle suhteliselt kõige ees olla ja kaasa elada, laulda. Peale live-kontserdit meeldib mulle Shanon rohkem kui varem. Emotsioonid ja pisarad pääsesid valla peale viimast laulu. Tuhat ja üks ööd siiski. Peale nende poiste esinemist võtsin oma jope ja asusin kodu poole jala teele. Otseloomulikult uinusin oma voodis kohe, kui asjad said pakitud.

Kolm tundi und ja laupäeva hommik oligi käes. Kell näitas 7.00 ja mina panin end riide, peas oli veel eilne meik kinni ja ma nägin välja enamvähem täpselt nagu peole minnes. Süda oli paha ja magamatus näris hinge. Sundisin endale ühe hommikuse kohvi sisse ja läksime siis emaga bussi peale. Ilmselgelt jõudsime me liiga vara kohale, jutustasime ja vadistasime, kuni tuli buss ja ma astusin peale. Inimesi oli meeletult palju, hea, et ma ära mahtusin nende vahele. Nägin tuttavaid ja Kabalast tuli Maarja peale ning meil jagus juttu kauemaks. Rakveresse jõudes aitas ta mul mu rasket kotti tassida ning tuli mulle ühikasse külla. Poole kümne aeg ta lahkus ja mina jäin õndsasse unne kuni kella poole üheni. Kell 13.00 läksin pesema ja hakkasin end sättima, kartsin, et ei jõua õigeks ajaks Põhjakeskusesse, aga ilmaasjata kartsin. Jalutasin mõned sammud bussipeatuseni ja vaatasin, et viie minuti pärast tuleb buss. Mul oli raha ka täpselt bussipileti jagu ja kõik sujus nii hästi! Tegin paar tiiru riietepoodides, käisin tualetis ja jäin siis Rimi infolaua juurde seisma ja teisi ootama.

Nägin, et Hanna oli samuti üksi tulnud nagu mina ja mul oli hea meel, et ei pea üksi olema kellegi võõraga neid flaiereid jagamas. Mäletad, Getter, sa ütlesid, et tahaksid Hannaga sõbranna olla? Mina ,laususin, et tahaksin ka, aga ei suuda temaga kontakti leida. Eile aga juhtus nii, et me rääkisime kõigest ja kõigist. Ta on tõepoolest meeletult tark tüdruk, ma imetlen tema laialdasi teadmisi ja silmaringi. Me arutasime vist kogu maailma mured ja rõõmud läbi. See oli imeline õhtu. Selle käigus jagasime flaiereid ja rõõmustasime, sest inimesed ei öelnud meile pahasti ja mõni üksik vaid lausus EI. Isegi väikesed poisid, kellele ma naeratasin, võtsid flaieri vastu ja hiljem nägin, kuidas nad raha toidupangale annetasid. See töö vabatahtlikuna oli hingele nii hea. Usun, et kõik teavad seda tunnet, kui on midagi annetanud kuhugi või head teinud... Mina tegin ka, tundsin, et olin kasulik ja täna olen ma seda jälle kella 15.00- 18.00i aeg.

Toidupank on mulle tõepoolest südamesse läinud, sealsed inimesed, kes seda asja ajavad on tugeva missioonitundega ja kogu südamega asja juures, täpselt õiges kohas. Ka minagi tundsin ühtekuuluvust. Peale flaierite jagamist lubasime Hannaga endale ühe Hesburgeri eine ja juttu jätkus veel kauemaks. Me ei teadnud absoluutselt, mis kell bussid tagasi liiguvad ja otsustasime siis jalgsi linna tagasi kõndida. Tegime väga suure ringi, kõndisime oma viis kilomeetrit kindlasti maha, jalad valutasid, aga meie rääkisime väga palju ja väga kaua. Ta on tõepoolest eriline tüdruk. Igaüks tahaks endale sellist sõbrannat. Ühikasse jõudes lõid jalad tuld ja väsimus oli SUUUUR. Mõne tunni pärast jäin jalavaluga magama, aga hommikul oli kõik kadunud ja olla hea, tavalisest veel parem. Välja puhkamine ei tähendagi enam seda, et ma poole lõunani põõnan, vaid hoopis seda, et pool kümme ärkan ilma kisa ja kärata ja tunnen end puhanuna.

Nüüd ma olen terve hommiku muusikat kuulanud ja tegin väikese hommikusöögi. Lähen käin shopingutuuril ära, siis pesema ja õhtupoole uuesti vabatahtlikuks, Põhjakeskusest jala koju ja elu ongi kvaliteetsem!

Hoidke üksteist! Keio, ma jumaldan sind!

Moggy.

Have I Told You Lately...

2011-12-08T13:12:00.001+02:00

Sõnn-naisele peaaegu ei õnnestu võrgutada Neitsi-meest. Kuid ta ei pea sellepärast alaväärsuskompleksi käes vaevlema: seeülesanne käib praktiliselt kõikidele üle jõu. Kuid Sõnnikesel on tunduvalt rohkem shansse, kui tema teistel päikesemärkidest õdedel.Ja seda siis juhul, kui ta annab Neitsile teada, et paneb kogu maa ta umber keerlema. Kuna mõlemad on maa märgid, siis on neil väga palju ühist, mis tuleb edaspidi suhtes kasuks. Sõnn oskab rahustada, tal on vaikne meeldiv häälekõla. Neitsi on pehme ning viisakas. Loomulikult nad ei käi teineteisele närvidele.

Kui Sõnnike teeb õige käigu, osutub Neitsi sülekutsuks ja seda ennegi kui ise aru saab.
Neitsile meeldib Sõnnist kiirgav rahu ning seegi, et naine, kes räägib ja käitub läbimõeldult, mitte kiirustades, teeb harva vigu. Kui te ise pole Neitsi, siis te lihtsalt ei mõista, kui meeldiv on olla inimese kõrval, kes ei tee igal sammul vigu, mida te ise märkate ja peate likvideerima. Kritiseerimine toob väga vähe rahuldust ja see on kurnav.

Pisiasjad ei ärrita kumbagi. Neil mõlemal on rahulikud ja maised eeldused. Kuigi Neitsi armastab närida küüsi närvi minnes. Aga kui lõpuks läheb Sõnn endast välja, mis siis, et seda juhtub harva, toimub täielik plahvatus, mis jätab Neitsi südamesse sügava jälje. Kui aga endast läheb välja neitsi, siis haavumine on pinnapealne ning läheb kiiresti mööda. Ärevus-see on aga teine asi. Neitsi hinge ja mitte ainult sinna on koondunud mitmeid erinevaid ärevusi. Kui Temake on tüüpiline Sõnn, siis ta lepib oma armastatu väikeste veidrustega, suhtudes nendesse rahulikult.

Osad Neitsid hoiavad omi ärevusi aastakümneid lukkude taga. Nad isegi ei püüa nendes selgusele jõuga kas või kordki aastas. Kujutate ette kuidas see mõjutab nende psüühikat, seedimist ja alateadvust? See on ka üheks reuma ja südamehaiguste tekitamise põhjuseks. Ja muidugi need rahutud uned, mis tulenevad emotsioonidest võivad endaga kaasa tuua ükskõik millise terviserikke. Just siin ilmubki meie Sõnn naine, mitte Neitsi järgi hoolitsemiseks, vaid tema rahustamiseks: Inimesed, kes armastavat tõeliselt on kõik- nii peaga, tervisega kui ka emotsioonidega korras. Meeldiv kuum vann ning taldrikutäis maitsvat suppi- ja kõik probleemid kaovad nagu võluväel. Sõnni huultelt tuleb see jutt nii lihtsalt ja meeldivalt ning tegelikult see ongi nii! Neitsi lõpetab oma närveerimise, sest teda tegelikult armastab naine, kes on ühtlaselt nii tark kui ka tundlik. Hirmud hülgavad ta, vähemalt selleks ajaks, kui ta maiustab kallima poolt valmistatud shokolaadiküpsistega või siis suudleb kallima kõrvakest.

Muuseas Neitsi mehele ei meeldi enamus kunstlikest lõhnadest. Talle meeldib kõik loomulik, nimelt see ,mille on loonud ise emake-loodus. Talle meeldib värske dushigeeli või lõhnaseebi aroom, eriti aga kui selle järgi lõhnab naine, kes kogu oma tähelepanu, rahulikkuse ja osavõtlikkusega kuuleb Neitsi mehe jutustust oma ärevustest ning ise ei on nendest vaba.

Sõnn naine oskab imeliselt kuulata ning veelgi paremini rääkida… Neitsi mees tavaliselt räägib tarkade fraasidega, peenelt ja huvitavalt, kuigi ilma effektideta. Voodis aga on nad mõlemad meelsamini vait. Sõnnike ei taha lasta ennast segada romantilistest sõnadest ning koketeerimisest, vaid sukeldub armastuse sügavustesse. Neitsi aga vaikib, sest tal ei tule kohe pähe siirad kirglikud sõnad, mida saaks oma armsamale kõrva sosistada. Tegelikult aga, isegi, kui ta leiaks vajalikud sõnad, häbeneks ta neid välja öelda. Kuid ta pole külm, ta ei oma mitte midagi armatsemise vastu, ta võib isegi selles saada profiks, kuid ta ei sütti armastuseleegist, mis ei vasta tema arusaamisele armastuses. Sõnnile ei tekita seegi probleeme, sest ta teab, et tema Neitsi armastab teda rohkem ja tunduvalt kauem, kui mõni juhuslik kirglik kuid lühike armusuhe.

Kuid vahetevahel on Neitsigi valmis armastust mängima. Mõnedel Neitsi meestel on korraga mitu rauda tules. Selline mees tõmbab enda poole vägagi tihti naisi, kellel pole moraaliprintsiipi: nad tunnevad end temaga kindlalt. Nad võivad kindlad olla, et ei näe Neitsilt armukadedusstseene, kuna too ei võtta nendevahelist suhet tõsiselt, lihtsalt rahuldas oma mehelikku vajadust. Isa
e aga Neitsi mees ei otsi juhuslikke suhteid, väsides nende väiklasusest ja liikudes sedasi püsisuhte poole. Kui sel hetkel sattub tema silmapiirile Sõnn-naine, on Neitsi mees vägagi tõsiselt meelestatud temaga ühistest edasistest eluplaanidest, olles sedasi vägagi kerge saak Sõnnile.

Kuid Sõnnil tuleb aru saada, et abielu- see on Neitsi mehe jaoks mitteloomulik elukeskkond. Mis siis, et ta saab isegi aru, et peaaegu ainus naine, kes teda õnnelikuks võib teha, on just Sõnn-naine. Nii kaua kuni ta ei tunne ennast Sõnni omanduses olevat, on ta temakese kätevahel nagu mänguasi . Neitsi on harjumuste inimene. Ta harjub ära kallima näo ja lõhnaga, sellega kuidas Sõnn teeb igal hommikul ta jaoks värsket apelsiinimahla ning teda ootavad ees kappi pandud värskelt triigitud särgid. Ning isegi kui Sõnnike laseb Neitsil minna, leiab too ikka ja jälle, ka läbi pimeduse, tee tema juurde tagasi.
Kas ta tahab peale seda kõike kuivatada omi sokke võõras vannitoas? Seda enam, et korrektsed parandused sokkidel meenutavad ikka ja jälle seda armsat Sõnnikest ning Neitsis võtab võimust süütunne.

Neitsi ehk ei saagi aru Sõnni püüdlusest ümbritseda ennast liigsete asjadega, ning Sõnnile teeb pahameelt Neitsi spartakiaatlikke mugavuste poole pürgimine. Kuid nad mõlemad ei armasta asjata raha kulutada, ja sellest ei saa tüliõuna. See aitab neil teineteist paremini mõista ning andestada teineteisele- Sõnnil õnnestub see peaaegu alati. Seda enam, et Sõnn võib üles sulatada Neitsi skeptilise olemuse oma erilise kuuma ja ennastsalgava truudusega. Nad on nagu loodud teineteisele.

PS: Õhtul, kui aega leian, võtan... kirjutan teile oma imelisest nädalast. :)

http://www.starzodiac.eu/index.php/et/sodiaagimaerkide-sobivus/58-2009-09-10-13-08-10/299-2009-10-01-07-51-02

Upun pisaramerre

2011-12-04T21:59:00.002+02:00

Nädalavahetus oli kentsakas. Inimesed mu ümber ütleksid, et see oli igav. Ma ei tea, kui mitu nädalavahetust ma olen oma kodus nelja seina vahel istunud lihtsalt. See on kohati nii piinav ja iga kord me läheme musiga tülli telefonis just nädalavahetustel, sest mul on siis paha tuju või närimistuju või hoopiski mandunud tuju. Pealkirjast ei tasu ka valesti aru saada, ma ei nuta midagi. Lihtsalt, Maariakene läks täna "Vali mind" saatest välja, see on kurb, samas tore.

Avastasin just, et mul ei ole erilist jututuju, kuid ma tahan, et te teaksite kõike minu laupäevast ja natuke ka pühapäevast. Laupäeva hommikul ärkasin tujutult. Ainus hea uudis oli mulle see, et oleme terve päeva emaga kahekesi. Juba reede õhtul mõlkus mul mõtteis oma toa koristamine ja ümbertõstmine. Algul oli raske seda teostama hakata, kuid ma võtsin end kokku ja olin tubli peale imelist hommikukohvi. Esimese asjana hakkasime emaga voodit lammutama. Hoidsin teist korda elus käes mutrivõtit ja mul oli põnev, sain hakkama.

Peale vandesõnu ja seljavalu, kui voodi sai imporditud isa tuppa, hakkasime mööbeldama. Mu toa koristamine võttis aega 6 tundi, uskumatu, kas pole? Tulemus oli aga imeline, jõulukardinad, -kaunistused ja puhas aken. Avastasin endas ka tehnikuoskuse, võtsin kõik juhtmed arvuti tagant lahti ja pärast panin kokku tagasi. (Kassi saba kergitamine)..Oh seda rõõmu. Kui ma aevastan, siis terve tuba kajab. Tuba on stiilsem, ägedam, mõnusam. Nüüd on tahtmine rohkem koju tagasi tulla. Toimetasime paar tunnikest all ka ja koristamine oli täies jõus. Põletasin paberit, mida põletada andis. Otsustasin inglise keele asjad tsikile anda eksami õppimiseks, et ta need Kaarlile edasi annaks ühel heal päeval. Usun, et kõik on sellega rahul.

Õhtul aevastasin oma 15 korda. Algul oli naljakas, aga siis tundsin nohu lõhna oma ninas ja haistsin haigusevimma, nõrkust. Peale selle oli kõht väga tühi. Kurtsin tervele facebookile oma muret ja seejärel otsustasin emaga rääkida. Ta pakkus välja shokolaadikoogi tegemise ja ma olin otseloomulikult nõus. Nii ta hakkas kokkama ja mina tegin sinepivanni oma päntajalgadele. Seejärel katsin varbavahed Vietnami salviga või kuidas seda kutsutakse? Emps tegi teed ja me rääkisime temaga kõigest ja kõigist ning multifunktsionaalne nagu ma olen, lohutasin samal ajal ka Marist, kelle mees samuti varsti sammud kaitseväkke veab. Otseloomulikult jõin 2 kruusitäit teed meega ja kuulasin jõululaule.

Öö oli rahulik, sest mu palavikuga võitles paratsetamool. Hommik oli aga külm ja kõle ning pisut uimane. Isa äratas mu liiga vara üles. Tegin pannkooke, tiksusin omas mullis ja alateadvus ütles, et organism on nõrk ja paha-paha. Päev möödus uimerdades. Uimerdasime Kiviõlis isegi, vihma sadas keset II adventi, aga ma ei kurda. Mind see ei morjenda! Muidugi tahaks lund, aga ma ei oleks õnnelik, kui peaksin läbi suurte hangede sumpama. Jõulud võiksid muidugi valged tulla, aga vahelduseks on päris hea, kui lumi ootab talve. Unistasin täna suvest ka, arutasime Keioga, et kas läheme telgiga metsa või pigem tema koduhoovi. Teine variant on ahvatlevam.

Mõni hetk on elus ilusam, kui teine. Tegime ägedat sõnavahetust kalli reamehega facebookis täna, kuna ta oli totaalselt valesti aru saanud mõnest asjast. Olen enda üle uhke, sest suutsin talle selgeks teha oma seisukohad ja lõpuks, kui ta mulle telefonikõne tegi, olime me mõlemad pilvedes, sest kõigest 12 päeva veel!!!

Tekst lonkab ja karjub õigekirja ning stiili järgi, aga ma tean, et te andestate mulle. Ravin ennast terveks ja vaatan "Tantsud tähtedega" finaali ning oma torisevat ema, kes mu pesu triigib. Ta väidab, et kõik asjad olid eelmisel nädalal pesus. Ta peaks õnnelik olema, sest ma arenen. Varem oli mul pidevalt hunnik musta pesu pesemata kusagil ühikatoa reisikotis ja ma julgesin väita, et mul pole piisavalt riideid. Mu mees on samasugune, ma ei tea, milline meie kooselu kunagi hakkab välja nägema. Matemaatika on meil ka nõrk. Õnneks me areneme iga sekundiga, nii et loodame parimat.

Homme läheme Jõhvi, ma saan endale läätsed. Tegelikult ma ei tea, kas ma kohe saan, sest ma ei tea läätsedest midagi. Ma ei tea isegi, kuidas neid käänata. Kannan läätsi, läätseid, läätsesid? Kas need tuleb broneerida või tellida? Pean minema silmaarstile äkki hoopis? Ma ei kujuta ette, aga ühte ma tean. Läätsed peavad mul tulema, ma ei kannata prille, aga mu nägemine on "pekkis". Elagu nägemine! Ma ei kujuta ette, kuidas ma neid silma panema hakkan? Olgu, aitab paanikast.

Tahate veel toredat uudist teada? Mul on hull motivatsioon peal, tahan uuesti klaverit minna õppima. Kirjutasin täna kirja ja kui mind, kui vanainimest sinna tahetakse, siis loodan vaid, et kuu maks on normaalne ja mu väike unistus võib tõepoolest täide minna. Elagu loovus! Olen teie tulevane Beethoven!

PS: Moggy. allkirja ma enam siia panema ei pea, avastasin, et allkirja võimalus on olemas blogis ja see on halliga märgitud siin all. Elagu Moggy! Avastasite ehk, et tegin oma blogis mõned muudatused. Miks nii palju Keiot? Sest et ta on minu kõige vägevam inspiratsioon. Miks nii imelik piltide valik? Pildid iseloomustavad suurepäraselt minu tänast mõttemaailma. Johnny Depp ja tema so true mõttetera. Mina, kui aktiivne kodanik kodanikupäeval. Meeletu lõpupidu Järnis. Mu armas Kertu ja tema tänane blogipostitus oli ülihea, külmavärinad käisid üle ja ma olen pisut kade ka. :) Kallis mees, kes mind hoiab ja armastab. Kõige lõpuks M., kes mind mõtlema paneb asjadele, millest ma tavaliselt ei mõtle. Te kõik meeldite mulle!

PÄIKEST! Tulge solaariumi!

Without you

2011-12-02T22:41:00.001+02:00

Kertu vaatas ühe mutandifilmi ära ja jäi väga rahule. Siit tuleb tõsiasi: Usu alati kõike, mida Keio soovitab. Näen ise ka mutant välja, mutant nimega Väike Müü, sest Getteri järgi meeldib mullegi nüüd juuksed pealaele üles patsi panna, pidavat kauem säilima ka. Ma ei suuda uskuda, et vaid 14 päeva veel ja see nightmare saab läbi. Ma olen ikka väga tubli ja kannatlik olnud, aga olgem ausad... See kõik oli seda ju väärt. Kuulan Smilersit ja mõtlen, kas vaadata ära veel üks film või heita hoopis magama? Täna on reede õhtu.

Reede on minu jaoks kõige õõvastavam päev, sest mul on kiusatus peole tantsima minna, kiusatus "sõprade" ja vägijoogi järgi. Ma ei talu seda piinavat üksindust reede õhtuil. Oleksin parema meelega Keioga kusagil mässamas ja meil poleks vaja alkoholi, et end fantastiliselt tunda. Kahjuks on tema seal ja mina siin. Üks meist on vales kohas, aga midagi pole parata. See on kõigest üks etapp meie elus, mis saab kevadel läbi thank god! Lugesin eile tema saadetud kirju, mu käed värisesid ja seest oli soe. Keegi pole mulle kunagi varem kirja saatnud, käsitsi kirjutatud kirja. Selles kirjas on nii palju sümboleid, minevikku, olevikku ja tulevikku.

Sa ehitasid trepi, hiljem müürid, katuse ja keti koos tabalukuga ümber minu südame + võti on sinu käes. Unlock Your Destiny! Tahan sind aina hoida ja suudelda, paitada su juukseid ja vaadata sügavale su päikeseloojangu silmadesse, mis mu hinge enda sisse lukustavad, silitada su põski, mis paitavad mu käsi ja silitada su lõuga, mis soojendab mu näppe... Hoian sind enda vastas ning hõljun purpuruniversumis, mis on kaetud lillakas-roosa keeriste ja jäiste hõbetähtedega...Hing on rahulik ja õnnelik. Tahan viia oma unistused täide ja olla sinu tulevik, ole ka sina minu tulevik.
Jah kallis mees...WE ARE THE FUTURE!

I will never be the same without you. Pange sellele postitusele kas või miljon negatiivset hinnangut, aga see ei muuda mu kiindumust tema vastu.

PS: Reede õhtuti on kiusatus kõrtsu tantsulkale minna, "sõprade" juurde minna, niisama end rumalaks juua, aga kiusatus sinu vastu on täpselt 101 korda suurem. <3

Never be alone, cause you're in my soul.

Täna hommikul ärkasin oma kodus, oma voodis. See ei olegi mulle enam nii oluline, et ma siin magada saaksin. Ma ei tunne enam seda oma päris koduna. Mu kodu on seal, kus on minu süda või nagu "Metsatöll" laulab: Kus on minu kodu, seal on minu süda.... kus on minu kodu, seal on minu hing. Ärkasin ema küsimuse peale, et teeks rahaga natuke diili. Tuld põlema pannes sai ta naerukrambid, sest mul oli jälle see sama mutandisoeng. Ma ei saanud alguses midagi aru, aga vähemalt oli mul hea meel teda naermas näha. Panin teleri käima, vaatasin Star Fm-i hommikuprogrammi ja olin voodis teki all, kuna tuba oli ikka räigelt külm.

M. helistas varem kui oli lubanud ja ütles, et me hakkame varem liikuma. Ajataju suruenes ja ma kiirustasin riidesse, jooksin mööda tube ringi, pakkisin läpaka kotti ja otsisin, mida selga panna, tegin juuksed korda. Pesin hambaid ja hakkasin öökima, sest hambapasta oli jubeda maitsega. Viimanegi heatujuraas kadus. Istusin autosse ja kuulasin muusikat. Selena Gomez- Love You Like a Love Song ja taustAks M.i ja E dialoog auto teemal. Järsku sõnas E, et Keio kiri vist ei olnud väga hea, sest ma eile õhtul olin palju rõõmsam ja energilisem. Naersin ja ütlesin, et see oli parim, aga ma olen lihtsalt väsinud. Vabandused, vabandused.

Sõit kulges rahulikult ja ma nüüd siis lõpuks tean ka seda, kus asub ametikool Rakveres. Uhke tunne on lausa! Kuna ma väga-väga soovisin M.-i tulevast maja näha, siis läks natuke aega ja me otsustasime Pihkala kohvikusse hommikust sööma minna. Pannkoogid ja kuum shokolaad- milline paleuslik duo. Rääkisime üle pika aja kõigest ja mu tuju tõusis taevani. Lõpuks nägin ka majaplatsi ära ja siis viidi mind Rakvere koju, kus ma sättisin end kooliks valmis. Kolledžisse jalutasin seekord pikalt mööda Pikka tänavat. Tol hetkel kuulasin Ojalaulu ning mõtlesin kõige parematele hetkedele mu elus.. nii muinasjutuline, samas nii reaalne.

Koolis olin enne õiget aega, käisin kohvikus, ostsin ühe vurtsuta vee ja läksin siis klassi oma kursakaaslaste kõrvale istuma. Tegelt ma lihtsalt olin seal, ei kuulanud neid ega midagi, vaatasin kõrvalt ja naeratasin. Ma jumaldan neid! Olen oma kursuse peaaegu, et pesamuna! Laura on veel pesamunam, aga mind see ei morjenda. Meil oli täna tüüpiline akadeemiline loeng "Õppimine täiskasvanueas". Need loemngud on kõige igavamd, kus mitte midagi praktiliselt läbi teha ei saa ja arutlustööd ka ei toimu. Üritasin siis parima anda ja teha nägu nagu ma kuulaks. Naeratasin õppejõule ja ta säras mulle vastu. Nii see päev möödus. Ta lasi meid 25 minutit varem koju.

Järgmisel hetkel olime ühikas, Getter valmistus oma paaritunniseks tööks ja mina lebotasin niisama voodi peal ja tegin peas plaane ja panin süsteeme paika. Kui toakaaslane ära läks, jäin ma põõnama ja ärkasin alles 1 tund ja 40 minutit hiljem, kui ta kolina ja õhinaga tuppa astus ja muljetama hakkas. Ärkasin siis isegi ja palusin tal tasa olla oma äratamise koha pealt, tal olid süümepiinad. Tegelesin natuke õppimisega ja kell 16.30 pakkisin asjad kokku ja suundusin kesklinna enda papale Ibuprofeni ostma. Selveris oli jõululaat ja lauldi Päkapiku laulu, mul käisin üle kere vaprusevärinad ja ma sulasin nähes neid pisikesi...Igatahes ostsin ühe Kismeti ja nätsu ja asusin läbi detsembrikuuvihma rongijaama poole. ÕNNEKS ma arenen ja seekord jõudsin rongijaama sellisel ajal, et ma ei pidanud kaua ootama ega passima. Rong tuli kohe.

Isal oli täna väga hea tuju, aga ma ei viitsinud sellest rõõmu tunda. Ema vajas täna emotsionaalset lähedust, aga ma ei viitsinud seda talle pakkuda ja olin enesekeskne. Tulin oma tuppa, võtsin vitamiini, panin mutandifilmi mängima ja nautisin. Eirasin oma telefonikõnesid, kuid võtsin svastu otseloomulikult Enigma kõne. Nii see õhtu möödus, ma olen väsinud.

Homme teen oma toa korda, tõstan ringi ja olen loov. Mul pole selle loovusega eriti head suhted hetkel, sest seda surutakse mulle peale ja nii ei ole hea. Halbadest asjadest ei räägi, nii et olge tublid! Homme tuleb jõulutunne ka minu tuppa. Ilusat reedet!

Moggy.

Kuidas taltsutada lohet?

2011-12-01T18:23:00.003+02:00

Mina olengi täiskasvanud inimene, kellele meeldivad multikad ja lapsikud tegevused. See on ju nii loogiline, sest minust saab lasteaia õpetaja. Eile õhtul vaatas Getter ühte multikat, mida Amino meile soovitas. "Kuidas taltsutada lohet" ..."How to Train Your Dragon". Sel ajal, kui minu naistekas "Pilvede all" ära lõppes, oli tema täielikus eufoorias, ta ütles, et pole ammu nii ägedat multifilmi näinud. Algul ma kahtlesin ja ei uskunud teda, kuid sellegipoolest otsustasin mälupulgaga filmi ka endale võtta. Tõepoolest- see oli uskumatu. Kõige pealt tahaksin muidugi tänasest imelisest päevast teile pajatada.

Hommikul helises minu Helen- Kas tead kell 07.07. Nägin unes, et naasin tagasi Kivi*li kooli ja see on remonditud ning väga moderne. Vaatasin üle oma vanad lemmikõpetajad ning suundusin siis kohvikusse. Silmanurgast nägin üleni punases naist turvahälliga. Püüdsin teha nägu, nagu ma ei näeks teda, aga tita tagi turvahällis häält ja ma sulasin ning laususin oma tuntukssaanud niu-niu häälitsuse. Naine ütles karmi ja kindlasõnaliselt küsival toonil: Mulle ei ütlegi enam keegi siin koolis tere jah? Ma pöörasin näoga tema poole, vaatasin talle sügavalt silma ja teretasin. Seejärel silmitsesin umbes kolme kuu vanust tüdrukukest hällis ja kuulasin loengut, mis ei olnud väga karmisõnaline, kuid oli siiski selline õiglane. Langetasin pea ja hakkasin just midagi ütlema, kui mu äratuskell helisema hakkas. Panin selle kinni ja jäin ruttu tagasi magama, et unenägu edasi näha, aga see kadus igavikku. Vahepeal helises 2 korda Getteri äratuskell ja 07.35 mõtlesime, et peaks endid liigutama hakkama.

Tõusin vaevaliselt voodist ülesse ja naeratasin, sest unenägu oli nii reaalne ja omanäoline. Valisin endale sobivad riided, tegin mõned röstsaiad ja jõin limonaadi. Kell liikus metsiku kiirusega edasi ja Getteril oli juba jope seljas, kui mina alles oma asju kokku pakkisin. Ei mingit närvi, ei mingit kartust- teadsin, et teen selle paganama arvutieksami ilusti ära. Kiirustasime läbi külma hommiku koolipoole ja jõudsime suht täpselt seekord. Jõudsin veel lauaarvuti tööle lülitada, sama teha ka enda omaga ja vaatasin ringi. Õpetaja tuli sisse ja me hakkasimegi eksamit tegema. See oli puhas Wordi tundmine ja me kõik saime hakkama! Olen enda ja teiste üle nii uhke. Nüüd on need loengud läbi. 2 down, many more to go! Kell 12 läbi olime juba vabad. Läksime poole kursusega Selverisse postipakile järgi. Meie raamatud- "Sissejuhatus kasvatusteadustesse" jõudsid pärale. Selle aja sees korrutasin Getterile ja teistele vähemalt 3 korda, kui rõõmus ja rahul ma olen. Tahtsin, et neile ikka kohale jõuaks minu hetkeseisund... ja siis läksid meie teed lahku...

Jalutasime preili toakaaslasega ühiselamu poole ja mõtlesime, tegime plaani, et mida kõigepealt ette võtta. Ta pakkus välja idee koristada. Kuigi see pidavat olema asendustegevus ja vabandus, et mitte õppida, otsustasime koristamise kasuks, sest külalisi küll siia lasta ei oleks julgenud- tolmurullid igal pool, tuba hullem kui sealaut, asjad kõik laiali ja nii edasi. Tõstsime täna toa ümber. Ukse poolt tulles vasakus seina juures olles on parem internetiühendus. Kui seda saab nimetada üldse heaks, siis on see just vasaku seina ääres. Niisiis tõstsime Getteri voodi vasakule seina äärde ja laua hoopiski akna juurde. Peale seda jooksis juhe kokku, sest kuhu panna väikesed kapid? Lõpuks otsustasime minu voodit ka liigutada. Leidsin ülesse oma prillitoosi, ühe lemmiku täringukõrvarõnga, teise lemmiku sinise kõrvarõnga, oma mõlemad peavõrud ja muudki manti. See rõõm oli kirjeldamatu.

Peale laamendamist ja asjade ringitõstmist ning põranda pühkimist tegime veel oma kapikesed korda ja aknalaua peale asetsevad nüüd ainult küünlad ja neist kaugel eemal suur virn raamatuid- nii kohustuslikke kui soovituslikke. Kui raamatud seal ilusti virnas on, siis kohe kutsub lugema. Mind eriti, sest mu voodist on ideaalne vaade just nende peale. Muide mu magamisase on nüüd radika kõrval akna all pikupidi. Tuba sai uue näo ja meie Getteriga oleme väga rahul. Üks voodi on endiselt vaba, nii et ootame huviga külalisi. Nädala aja jooksul, sest peale seda on siin niikuinii jälle üks tudengipesa. Hetkel aga... HÄMMASTAV! Romantilinegi pisut, rahulik õhkkond, küünlad põlevad, meie rahulikult oma voodites ja see kõik annab kokku kodutunde! Elagu kodu!

Tavaliselt ütleb Getter, et ta läheb peale kooli magab mõned tunnid. Mina olen aga see, kes seda reaalselt teeb. Tema õpib või vaatab filmi, teeb oma tegemisi, aga mina magan. Täna ütles Getter, et peaks pesema minema. 20 minutit hiljem läksin hoopis mina pesema. Ja nii see ongi. Käisin pesemas, võitlesin unega, lugesin raamatut ja otsustasingi siis selle imelise multifilmi ära vaadata. Ma keskendusin täielikult filmile, see oli tõesti üks parimaid. Pisikestele lastele seda ei näitakski, pigem suurematele. Loomulikult võiksid kõik täiskasvanud seda vaadata, sellega saab nii palju paralleele tõmmata, see on tõepoolest üks väga armas ja hea multifilm. Mina olen ka eufoorias. Soovitan tõsiselt! Ja lugege raamatuid ka- "Rikas isa, vaene isa" ja saage rikkaks!

Oleme siin jälle iga päev midagi kokku vaaritanud ja harrastame kokkuhoiupoliitikat. Tänaseks õhtusöögiks on ürdiküüslauguseguga lihapallid ja friikartulid juustuga! Mu kõht nutab juba mitmendat tundi ja ma kiusan teda mõnuga. Olengi liiga palju häid asju talle lubanud. Iga päev üks KISMETi shokolaad. No kuulge, see on ju piiri ületamine, või mis?

Kirjutasin oma essee valmis ja saatsin ära. "Mina kui täiskasvanud õppija"... jäin ise peaaegu, et rahule ja loodan häid punkte!

PILTE:

Pildid kujutavad minu praegust elu-olu. Natuke minu roosat maailma, üliägedat Rakvere linna ja tudengisegadust. Ilus jõulupuu halva kvaliteediga ja õpime tähti kirjutama on töövihik minu minevikust.. oo, milline nostalgia!

15 päeva veel ja ma sulatan su üles! Kiri jõudis ka Sondasse ja ma pidin eile end lolliks kiljuma.

Fantaasia on mul/meil hea. Mängin siin vahest Jelenat, kes on meie kolmas väljamõeldud toakaaslane. Teda häirivad kontskingadega klõbistajad, öised rahurikkujad ja muud pahad inimesed. Ja nii ongi. Ja nii jääbki.

Fred soovitas mul suss aknalauale panna ja kurja häälega toakaaslasele öelda, et MINA USUN PÄKAPIKKUDESSE. Hommikul võibki midagi sussi seest leida. Tegin küll seda, aga lõpuks kõõksusime mõlemad Getteriga naerukrampides ja mu rõve suss jäi siiski põrandale.

Moggy.

Nooruse aeg

2011-11-30T23:54:00.000+02:00

Aeg antud naerda, aeg antud nutta ,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg antud elada, aeg antud surra,
aeg musta mulla all magada.

Kuid mis on nooruse aeg?

Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda-
ja armsa kaela ümber hakata.

(Gustav Suits)

Tänane päev algas oivaliselt alles kell 09.39. Olin tõeliselt väljapuhanud ja tundsin end hästi. Jõin oma hommikukohvi ja sõin võisaiu. Tegin soengu ja panin riidesse, väike meik ja kellale pilguheit... ning punane tuli süttis põlema. Kell oli liiga palju. Olin totaalselt kooli hilinemas ning enda peale kuri. Panin jope selga, otsisin kaks minutit võtit taga, pesin ühe minuti jooksul hambad üle ja keerasin ukse lukku. Seejärel tuli meelde, et radikas jäi sisse ja tormasin tuppa tagasi ning siis tänavale.

Alati, kui mul on kiire, siis sõidavad autod spetsiaalselt nagu aeglasemalt ja inimesed on igal pool ees. Jõudsin juba päris keema minna, aga siis jälle rahunesin ja jooksin mäest ülesse ning jõudsin täpseks ajaks kooli. Sain isegi piigadega veel vestelda ning arvuti tööle panna. Asjad võtsin kotist välja ja süvenesin loengusse "Areng ja õppimine". Loengut andis meeletult hea lektor Amino. Ma jumaldan teda, tema ideid, mõtteid ja arutlusi meiega. Imelten tema elutarkust ja kogemusi, elulisi näiteid. Ta on minu inspiratsiooniallikas.

Loeng toimus enamasti meile teadatuntud teemadel, mileks olid õppimisviisid, erinevad õppimiskäsitlused ja enesekehtestamine. Amino on olnud ka ajalooõpetaja ja ta meenutab mulle nii väga minu eelmisi ajalooõpetajaid. Ma austan neid nii sügavalt, nad on minu muusad. Ma väärtustan nende tööd. Nad on ainulaadsed, hoopis teistsugused, erinevad hallist massist. Ajaloo õpetajatel on midagi, mis teistel õpetajatel puudub. Entusiasm, fantaasia? Ma ei tea. Nad on tõepoolest väga erilised.

Esimese pausi ajal jooksin kohvikusse, ostsin vurtsuta vett nagu mulle tavaks on saanud ja ühe KISMETI shokolaadi ka, millega pärast mu püksid koos olid. Võtsin välja oma uue lemmikraamatu "Rikas isa, vaene isa", et seda lugema hakata, aga järsku, niimodi märkamatult algas loeng uuesti. Mis siis ikka, süvenesin sellesse niivõrd-kuivõrd. Mul on selle nädala jooksul üks tohutult hea sõber välja ilmunud- Fred on ta nimi. Sellise inimesega suhtlemine toob päikese välja igaks päevas. Mul on siiralt hea meel, et kusagil on keegi sõber, keda huvitavad minu tujud ja tegemised.

Mis veel? Istusin siis loengus ja rääkisin kaasa nagu ma alati teha tahan. Tundsin end nagu kala vees, päike paistis õues katusesirmide peale ja ma naeratasin klassikaaslastele. Sain targemaks jälle... 21 päeva on väga tähtis päevade arv. Suitsetajale: 21 päeva ilma suitsuta ja see muutub võimalikuks, et sa jätad selle maha! Mulle ütles Anu muidugi selle peale, et 21 päeva pole meest näniud, siis ei tahagi teda enam näha. Algul tundus see küll karmi tõena, kuid siis hakkasime mõtlema, et 21 päeva ja igatsus mehe vastu muutub kergemaks kui enne, inimene harjub ära, et ta on kusagil kaugel.

Kell 14.00 algas avalik loeng "Puutetundlikud sõnad". Loengut pidas Ilmar Tomusk. Usun, et see nimi ei ole võõras haritud inimestele, kes mu blogi loevad. Võtsin siis oma lemmikraamatu kätte ja hakkasin lugema. Enne naerutasin veel Laurat natuke. Süvenesin raamatusse, kuid see loeng tundus samuti kuidagi huvitav, sest inimesed mu ümber naersid. Pika mõtlemise peale panin raamatu kotti ja võtsin konspektivihiku välja ja hakkasin hariliku pliiatsiga konspekteerima. Loeng muutus tõepoolest väga põnevaks ja kaasakiskuvaks.

Sain teada, et maailmas eksisteerib hetkel üle 7000 keele. Loomulikult on inglise keel kõige räägitavam keel. Keeled arenevad välja murretest. Oleks ju vahva, kui peale eesti keele oleks veel kunagi Võru keel ja Setu keel? Veel räägiti meile tehiskeeltest. Filmis "Avatar" kasutati Navi keelt. Nüüd saab seda internetis õppida. Prantsuse keeles on kõige parem valetada. Itaalia keeles on kõige parem naistega(daamidega) rääkida. Saksa keeles on kõige parem käsklusi jagada oma hobusele või koerale. Inglise keelega aetakse äri. Hispaania keeles on kõige parem vestelda jumalaga.

Sõnal "keel" on palju erinevaid tähendusi. Mõelgem nüüd sellele kehaosale, mis on limane ja omamoodi kujuga, ning mille abil me sööme ja räägime. Nüüd vaadakem sõnu ja sõnapaare: terane keel, keel on suus, pehme keel, libekeel, keel sügeleb, keelepaelad, keel on vesti peal, kannab keelt, hoiab keelt hammaste taga, keelt peksma, viib keele alla, keele peal olema, keeletu. Need on siis need petlikud väljendid.

HARITUD INIMENE KASUTAB PÄEVAS 10 000- 20 000 SÕNA.

Polüglot on inimene, kes oskab paljusid keeli korraga. Ehtne näide eestlaste seast on Uku Masing, kes kõneles neljakümmet keelt. Edasi läks onu Ilmar piibli tasandile rääkima ja ma võtsin uuesti raamatu kätte ja lugesin veel mõned leheküljed. Ma olen täielik ateist ja kristlansed hirmutavad mind. Kuigi neid oli täna peaaegu, et terve saalitäis ja korra lipsasid mu suust sõnad, et olen just kui nendega tervik. Sain teada, et sõna on relv või mõõk. Sõna on loov. Sõna on tähtis. Sõnadel on mõju.

Kui inimesel süda valutab enda pärast, kui ta kujutab endale ette haigusi, siis lõpuks need haigused võivadki teda tabada, ta mõtleb ennast haigeks. .(Minu isa on just selline!) Valuvaist = hirm = masendus = depressioon = ennast HAIGEKS mõtlemine. Inimesed, ärge mõelge ennast haigeks, kui te seda pole. Mõelge positiivselt, olge lootusetus optimistid nagu mina. Sõnadega saab ehitada, lammutada. Positiivsus on jällegi märksõna. Ütled inimesele halvasti- sa omamoodi hävitad teda.

Miks me ajame taga tühja juttu ja arvame, et meil on õigus? Tühjad sõnad, mõttetud laused, konkreetsed olukorrad, mis ei ole meie asi. Keele puhastamine- Püüa kaks päeva olla nii, et ei räägi ühtegi roppust, ei peksa keelt, kontrollid, mis sa ütled ja ei aja tühja loba. See pidi väga raske olema, aga tasub proovimist.

Eesti helgem tulevik võiks sündida ühise keele ja ühise meele mõjul. Me taotleme ausust, kuid kas alati peaks olema aus? Kui Rakveres Pikal tänaval jookseb üle aia mees ja natuke hiljem tema järgi mees, kel käes kirves ja ta küsib, et kuhu poole mees jooksis, kas siis peab tõtt rääkima? Vaikima? Või valetama? Äkki peaks hoopis südant valutama?

MURETSEMINE- eestlane muretseb endale auto ja maja ja pere ja mehe ja lapse. Kõige rohkem sureb inimesi südame ja veresoonkonna haigustesse. Südame valutamine on ennasthävitamine!

Eesti väikeettevõtjad ei hooli eesti keele püsimajäämisest.
Üritus on ebaõnnestunud katse, milleks me korraldame üritusi, kui need on kõik ebaõnnestunud katsed?

Roolijoodik on ka imelik sõna---> joob rooli? --->mõttetus.

Andke andeks, et ma nii palju segast peksin ja nii palju loenguteksti siia kirjutasin, aga mul tuli tahtmine ennast välja elada kuidagi, mul on kass peal. Väljas läheb ruttu pimedaks, musi ajas mind täna rivist välja ja närvi ja mõned inimesed on endiselt rumalad mu ümber. Esmaspäevast alates lähen ma Solaariumisse tööle ja üritan natuke lisaraha teenida, tähtajad hakkavad kukkuma ja elu muutub iga päevaga üha kiiremaks. Tegelikult olen ma üsna rahul, sest ülimalt vahva on õppida Kolledžis taustaks pisikeste laste naerukaja ja kilked, soe ahi klassiruumi nurgas seismas ja imelised inimesed minu ümber. See on nii ebareaalne, samas tõsi. Ma olen liigutatud ja omadega rahul.

PS: Käisin täna Amino soovitusel TEA kirjastuses raamatupoes ja sulasin raamatutega ühte. Järgmise nädala lõpuni on seal megasuured allahindlused. Inimesed, minge ja krabage! Ostsin täna endale 1.50 euro eest raamatu "Armastusega armastuses". Seal on sees kõige kaunimad värsid kõige kaunimast tundest maailmas. Lähen kindlasti sinna veel tagasi, soodustused on meeletud ja raamatud omanäolised.

Päikest!
Moggy.

See on nagu vahuvein, pole midagi vastikumat, kui see on halb.

2011-11-29T13:11:00.000+02:00

Kriitika on miski, mida saab kergesti vältida – ütlemata midagi, tegemata midagi ja olemata midagi, nii on Aristoteles öelnud.
Kui Sa aga valid olla keegi, pead valima julguse olla Sina ise, hoolimata sellest mida teised, ikka need kriitikud arvavad.
Kriitikud on Sinu unistuste röövlid ja neil pole sageli õrna aimugi, mida nad kritiseerivad.
Kriitikutest ei saa ealeski maalikunstnikke, sest neil puudub anne luua!
Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et ärge olge nii rumalad nagu mina. Nevsik ütles õigesti- ära tee välja. Mammu sõnas sama. Mina aga ei saa: mulle läheb hinge, teeb haiget ja see rikkus ilusa õhtu ära. Kolledžis õpetati ka, et teiste inimeste närvide ja mõistusega ei tohi mängida. See võib väga ohtlikuks osutuda.

Millest ma ikkagi räägin? On sel vahet? Tahan lihtsalt oma elu elada ja mind ajab tigedaks see, et inimesed mul seda teha ei lase. Mida rohkem ma inimesi oma elust ära kustutan, seda rohkem koguneb alles jäänud sõprade seast uusi idikaid. Kahju, väga kahju. Samas, inimesel on õigus oma arvamusele ja ma ei saa teha muud, kui lihtsalt ignoreerida, kustutada elust, solvuda. See on halb energia, need on tõepoolest halvad deemonid nagu õppejõud Kuurme sõnas.

Kui see intsident vahele jätta, siis võin endiselt rääkida positiivsusest ja heast atmosfäärist oma elus. Päike paistab, mind ümbritseb imeline Rakvere linn ja elu on kaunis.

Moggy.

Nothing gonna change my love for you

2011-11-27T22:40:00.001+02:00

Mõnikord ma mõtlen minevikule ja siis hakkavad ka liblikad mu sees lendama. See ei tähenda, et ma oma minevikku muuta tahaksin või midagi kahetsen, vaid hoopis seda, et mul on nii hea meel, et ma viimased 2 aastat nii õnnelikke hetki olen saanud kogeda.

Kuulan Urmas Alenderit ja olen enda peale natuke pahane, et ma õhtul paar tunnikest silma looja lasin. Nüüd enam und ei ole.

Täna toitsin ma oma vaimu. Kirjutasin Tiiu Kuurme loengut arvutisse ümber ja naeratasin- ta on nii tark, intelligentne. Kuidas küll inimesed nii targaks on saanud? Kui palju nad vaeva on näinud? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Musi tegi täna midagi, mida ta lubas juba ammu teha. Ma ei uskunud, et ta seda teeb, aga mulle jõudis jälle kohale, et ta on ju Keio the Amazing Iceman, mitte mingi eestlane. Keio kirjutas mulle käsitsi kirja, ta tegi seda kaks tundi. Kirja juurde pani ta ka vihikulehed, mis tal metsas kaasas olid ning mis samuti tema emotsioone täis kirjutatud olid. Usun, et kui see kiri peaks nüüd mingi päev kohale jõudma, siis ma tulen Rakverest S*ndasse sellele järgi ja loen ning nutan suurest õnnest.

Homme algab kahjuks jälle üks väga raske nädal. Usun endasse ja saan hakkama. Arvutitunnis tuleb eksam ja üleüldse on palju üritusi ja tähtsaid loenguid. Mida kiirem ja tegusam mu nädal on, seda kiiremini see möödub ja jõuab kätte 16. detsember.

Moggy.

I can feel you, without even seeing you.

2011-11-27T14:22:00.000+02:00

Ärkan kell 10.00 täiesti väljapuhanuna, laman voodis ja mõtlen, mida teha. Pikemat aega on juba peas keerelnud idee minna Vinni ujuma, aga see ei saa mitte kuidagi reaalseks, sest sellist aega mul võtta lihtsalt pole. Mõtlen edasi- õues on sombune, tüüpiline hilissügise ilm. Mind see ei morjenda, panen televiisori käima ja jään mingit totakat filmi vaatama, aga ma ei süvene. See tundub mõttetu. Silmitsen läpakat ja oma mobiiltelefone. Nad on minust meetri kaugusel. Ajan ennast püsti, jõllitan paar minutit aknast välja ja võtan oma armsa elektroonika enda kõrvale. Silma jääb "Lion King", mõtlen hetke, mõtlen kaks ning otsustan multika kasuks. Enne aga jään jällegi tv3-me silmitsema ning ma ei süvene.

Kell on juba 10.40, kui mu ema tuleb minu tuppa ja küsib, et kas ma sööma ka juba tulen ja et kas ma kohvi soovin. Muidugi soovin. Ajan end uuesti voodist püsti ja panen totakad koduriided selga. Liigun alla ning köögis tabab mind midagi uut. Pannkoogid liha ja seentetäidisega. See uus ei tõmba mind. Ma söön, aga suhteliselt vastumeelselt. Õnneks oli ema teinud ka tavalisi pannkooke, mille vahele toormoosi panna. Vahetame mõned laused ja peale sööki lausun "aitäh" ning kõnnin tagasi oma sooja tuppa. Laman voodis ja ei saa rahu. Jõllitan telefoni ja mõtlen, et miks see ei helise. Paratsen ja kardan halvimat, kuid siis jälle taon pea häid mõtteid täis, vaatan ühe video suvest ära ning panen käima oma lapsepõlve katastrooffilmi- "The Lion King". Miks nii? Sest see oli mäletatavasti esimene film, mis mind tõeliselt nutma ajas. Seda tegi see film ka täna, üliemotsionaalne nagu ma olen, valasin vähemalt ühe klaasi täie jagu pisaraid.

Kui film oli umbes 15 minutit käinud, läks mul seest soojaks, sest Keio helistas. Kõne oli lühike, kuid konkreetne ja armas, ma sulasin reaalselt ja hetk hiljem oli väga raske tagasi lülituda lõvikuningamaale. Mu kallis kass tegi uksed ise lahti ja tuli mu kõrvale nurruma. Ta nurrus nii kõvasti, et ma ei kuulnud enam arvutist tulevat häält. Panin kõrvaklapid pähe ja kiisu jäi magama. Peale elamust ohkasin sügavalt ja mõlgutasin mõtteid, et mis edasi? Vaatasin kella ja mõtlesin siis õue vihma kätte tantsima minna. Jah, te lugesite õigesti. Bob Dylan ütles, et osad inimesed tunnetavad vihma, teised saavad aga lihtsalt märjaks. Ma tahan esimene olla ja seepärast võtsin ma oma uue isetehtud cd kaasa, panin selle automakki ja tundsin end oivaliselt! Naeratasin, lasin koera ketist lahti, mängisin temaga ja jooksin mööda õue. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ärge kunagi öelge, et kortsud ja ööklubid on need kohad, kus saab end välja elada. Ei ole.

Olen nüüd aus. Kirjutan blogi, et ei peaks õppima. See on mu asendustegevus, naljakas eks? Olgu-olgu, tean, et te ei naernud. Räägin hoopis halbadest asjadest natuke. Eile oli üldiselt selline tavaline laupäev. Ma toimetasin, koristasin maja ja aitasin ema-isa nagu alati. Isa lausus, et me mõistame temaga teineteist. See tegi südame soojaks kõige halva keskel. Paha on see, et tsikk mu vastu paha on ja paha on see, et M. niimodi teeb ja paha on see, et mõnikord mulle tundub, e mul on teisi inimesi rohkem vaja, kui neil mind. Lõpuks suutis isa lõhkuda kõik selle ilusa, mis me mõne nädalaga ehitanud olime. See side meie vahel oli tõeliselt hea juba, aga äkiline nagu ta on, viis ma tu endast välja terveks õhtuks. Vist ongi nii, et kui inimene on õnnelik, siis lähevad tal kõik vead meelest ära, mida see või teine korda saatnud on. Mina vähemalt olen selline. Aga tänu sellele prahmakale tuli mul kõik halb järjest meelde, lamasin voodis- pisarad voolasid ja ma olin endast täiesti väljas.

Olin täis halba enerigat ja just sel hetkel, kui ma natukenegi rahunenud olin, tuli jälle mõni halb asi seoses temaga meelde ja ma lõin kaks korda küünarnukiga vastu seina ning läksin uuesti endast välja. Mitte miski ei suutnud mind rahustada. Rääkisin Liisuga ja suhtlesin sugulasega. Mitte midagi. Närviline seis jahtus ja sellest sai masenduse kõige hullem etapp. Lõpuks helistas musi tagasi ja ma ei osanud olla. Hoidsin end tagasi, ei tahtnud nutma puhkeda. Ta sõnas, et helistab tagasi, kui mul parem tuju on. Mult tuli vastu üks okei ja kõne lõppedes ronisin teki alla ja hakkasin juba uuesti. See oli vist juba viies kord ? Õnneks paelus mind "Beethoveni" film. Keio tegi poole tunni pärast teise katse helistamisega ja ma naeratasin ning ta pani mu naerma. Peale kõnet oli kõik justkui paigas ja korras tagasi. Ma ei suutnud imestada, kuidas üks inimene mu elus nii suurt rolli mängib? Kuidas ta teeb seda?

See eelnev jutt olin tõesti mina. :) Selliseid hetki on meil kõigil ja pärast on hea nende hetkede üle naerda. Ma küll ei naera, aga olen rõõmus, et mul on olemas keegi, kes mind tõeliselt armastab. Eile õhtul vegeteerisin teleka ees, rahuldasin oma söögiisu ja jõin meeletutes kogustes vett. Hilisõhtul kustutasin msnist ebavajalikud inimesed ära, teades, et neil läheb suurepäraselt. Sama tegin ka facebookis, ma ei jaksa lihtsalt taluda seda piina, mis nendega kaasneb. Kergem on olla ja tuju on ka hea, sest täna on siiski esimene advent. Mu tuba näeb välja rohkem nagu seapesa, kui esimene advent, aga õhtul panen põlema kindlalt ühe küünla. (Eile põles neid viis) Kokkuvõttes olen rahul, sest üks alkoholivaba ja piduvaba nädalavahetus on taaskord mööda saadetud.

Moggy.

2011-11-27T00:06:00.001+02:00

Lausun endale nüüd nii: "Suur IDIKAS!" ja lähen magama. Head ööd, sõbrad!

Bum bum bole!

2011-11-26T00:17:00.003+02:00

Kõige õõvastamad ajaraiskamise oponendid on reklaamid telekas. Sattusin täna ühele peale, kus tüdruk ei võtnud oma musi kõne vastu, sest sõi mingit kohukest. Ma läksin nii närvi, mõtlesin juba saapaga visata, kuid siis rahunesin ja võtsin M.-i kõne vastu. Ta kutsus mind "autoga sõitma". Algul ütlesin ei, kuid otsustasin millegipärast ümber. Ju vist sellepärast, et ma ei viitsi üksi olla reede õhtul. Kui ma sain teada, et persona non grata on ka auto peal, siis kangestusin ja ütlesin uuesti ei. Mõtetes laususin väga koledaid sõnu. Nüüd on mul uus pluus seljas ja istun televiisori ees ja vaatan filmi "Juhuslik õnn".

Praeguseks sai film läbi ja algas uus. See on nagu sõltuvus, see telekas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna teiega rääkida. Mul on idee. Arutan lahti oma kiireloomulise nädala, kus oli piisavalt naeru ja positiivsust, et ellu jääda. Õppisin veel paremini oma kursusekaaslasi tundma, tegin eneseületust, kaks õppejõudu panid mind mõtlema selle üle, kui palju ma arvutis istun. Üldiselt oli vaimselt raske nädal. Õhtuti olin pooleldi koomas, ei mõistnud mitte midagi. Ilmad olid halvad ja meel muserdatud. Üks hea uudis jõudis minuni eile ja praegu on õige hetk öelda oma kahenädalatagune saladus välja. Olin entusiasmi täis ja lootsin, et saab Rakvere Kebabi tööle koos Getteriga. Kirjutasime tööandjale ja ta vastas sõbralikult ja lootustandvalt. Saatsime siis CV-d ära ja nüüd ei mingit vastust ega lootust ka enam.

Kolmapäeval veetsime terve pika päeva koos Tiiu Kuurmega. Loengu alguses hirmutas ta meid(mind), et kui me arvutit kasutame muudel eesmärkidel, kui õppimine, siis ta läheb lihtsalt ära, sest ta peab meile loengut maksumaksja raha eest. Hmm, ma hirmusin ja panin arvuti kinni ja ära ning loeng tuli põnev. Haridus, probleemid Eesti riigis.. oeh... neid on nii palju ja neid oli nii hea lahti arutada. Probleemid kasvatuses, virtuaalmaailma mõjutused lapsele, õuemängude kaduvus ja läänelikuma lasteaedluse poole pürgimine. Ma sulasin, kuulasin ja taaskord olid mul õnnepisarad silmis. Kahjuks oli ka kurvemaid teemasid. Südamlik vestlus härra Kreizbergist, kes hiljuti meie seast lahkus ning mainimata ei jäänud ka see õnnetu lapse lämbumislugu. Mured lasteaedades- meie endi kogemustest.

Muredest nii palju, et hiljuti nägime lasteaedades imelikke olukordi- sõimerühmas olid pisikestel mähkmed põlvini ning kasvataja välja ei teinud. Lubas peale sööki kontrollida. Tagasihoidlik laps eraldati teiste seast. Kas see mitte ei tõsta tema passiivsust? Moodsad kasvatusvõtted ei käsitle selekteerimist. See on vale. Muidugi mainisin ma siin juba varem, et 3-4 aastastele põnnidele näidatakse "Kass Oggy" multikat. See on vägivaldne ja väär. Küsisin tol korral, et miks? Öeldi, et see on ainus multikas, mis neid haarab ja paigal hoiab. Selle asemel, et minna lastega õue, näidatakse neile vägivalda ja me imestame pättide, röövlite ja vägistajate üle tulevikus? Kelle süü see on? Loomulikult kasvatajate, kes lähevad kergema vastupanu teed. Olen nõus, tol korral oli õues vihmane ilm, kuid öeldakse ju ,et pole olemas halba ilma, on vaid ebasobivad riided.

Miks riigikogulased Eestis palka saavad? Saan aru, mõned minuvanused solvuvad selle peale, sest tahavad ise ka poliitikuks saada ja kõva palka teenima hakata. Šveitsis ei saa ükski riigikogu liige palka, neil on oma firmad ja töökohad ning saavad siis kokku, et arutada riigi küsimusi. Eestis ei ole midagi päris hästi, samas pole kunagi meil nii hästi läinud, kui praegu. Kuidas seda mõista? Mina naersin selle peale. Ma pole nii tark ka, et teada, mis kõigi probleemidega peale hakata, aga ma ei näe inimesi liigutamas parema tuleviku nimel. Ma ei näe aktiivseid noori. Ma ei näe kedagi, kes tahaks selle riigi eest surra. Iga kolmas noor unistab helgest tulevikus välismaal, passiivsemad kavatsevad lihtsalt läbi elu vegeteerida kohapeal, olen selles 99% kindel. Aitäh õppejõule, kes meid teistmoodi mõtlema pani ja meid julgustas oma rada jätkama.

Kolmapäeva õhtul käisin laulmas jõululaule ja ühte armastuslaulu. Ma armastan laulmist, see on mu suurim kirg, päikesekiir päevades. Ümisen nüüd alati, kui üliõnnelik olen. Õpetaja Keio on suurepärane. Ta ei ole tüüpiline eestlane, ta on parim, teeb meie kõigi meeled seal eufooriliseks. Selle peale lausun oma kunagise klassiõe ja üleüldse inimese, keda ma väga austan..Katre sõnad: Ma olen õppinud, et piisab sellest, kui olla koos nendega, kes mind õnnelikuks teevad. See on nii õige. Mind teevad õnnelikuks reamees musi, Getter, osad kursaõed, vanemad, õpetaja Keio, õppejõud Põldaru, Katrin. Minu igapäevased päikesed. Päikesele on kiiri ka vaja: nendeks siis mu sugulasejussid ja kaugeksjäänud sõbrad/sõbrannad. Kahju on kaugeneda, aga ma ei suuda selle vastu võidelda ka. Eriti nüüd, kui koolis tõeliseks õppimiseks on läinud. Lõpetame lõigu positiivselt: õnneks on tänapäeval msnid, skyped ja facebook vestlus. Peale laulmist kummitas mind heatujulaul, mida jagaksin meelsasti ka teiega. See on mu lemmikust Bollywoody filmist "Taare Zameen Par"

Neljapäeval sain kauem magada, kui Getter, sest mul pole inglise keelt. Hommikukõne muidugi äratas mu ülesse, aga magasin pärast seda veel paremini kui enne. Kell üheksa ajasin end vaevaliselt ülesse, tegin kohvi ja jõllitasin aknast välja, mõtlesin halbu mõtteid. Sellest tuli raske päev, sest igatsus oma kalli järele oli liiga suureks kasvanud. Tahtsin nutta, tahtsin jonnida, aga selle asemel pidin naeratama ja päevale vastu minema ning pingutama. Istusin Murriku loengus üksinda, tahtsin kohe päeva, kus ma ei pea loengus vahepeal suhtlema ega teistest välja tegema. Selle ma ka sain. Suhtlesin Marisega msnis ja rääkisin talle, kui raske mul on. Ta mõistis mind täielikult ja kuna jagatud mure on pool sellest, siis ma rahunesin ja süvenesin neljapäeva sisse ka. Loengud olid omanäolised ja andragoogika tunnis ma sulasin taaskord. Meile õpetati, kuidas oma aega paremini kasutada. Mitte, et ma seda nüüd nii teen, aga vähemalt ma tean, millal toimub ajaraiskamine ja asendustegevuste otsimine.

Õppejõud Koha pani mind pisut suurema ja karmima pilguga enda peale vaatama. Panin kohe Simsi ja interneti piirangud ja konkreetse õppimiseks kulutatud aja kirja. Hakkan liste tegema ja loodan, et elu läheb veel ilusamaks kui varem. Mul on nii hea meel tarkade inimeste üle mu ümber ja selle üle, et nad oskavad oma tarkust mulle edasi anda. Peale mõttetööd ja mõningast rühmatööd said loengud läbi ja algas põhjalik ettevalmistus tänaseks. Sain lõpuks oma õige lehma hääle kätte ja meil laabus proov paremini kui kunagi varem. Väike annus positiivsust ja rõõmu jälle käes ning me jalutasime Getteriga ühikasse. Otsustasime taara ära viia ja selle eest endale liha osta. Mitte, et me vaesed oleksime, aga raha on vaja niigi kokku hoida. Tegin nimekirja asjadest, mis mul 21 päeva jooksul ära vaja teha on, see on HUGE! Ostsime kanaliha ja ülejäänud taararaha panime kassasse. Murrik õpetas päeval meile, kuidas keskenduda ning me tegime ärevuse ja närvi vastu võitlemise harjutusi- need tõepoolest toimivad!

Pidin eile õhtul veel õmblema, see tähendab traageldama. Neli korda sain nõelalt haiget ja see oli üleüldse katastroof. Õnneks tuli Getter peale pikkasid naeruhoogisid mulle appi. Ma õmblesin ühte laiku endale 45 minutit peale. See ei ole normaalne. Nõel kadus ka oma viis korda ära. Enne seda tegime süüa ka, mis tuli otseloomulikult suurepärane välja nagu alati. Kui mul kunagi on mees, kes armastab nõusid pesta ja koristada, siis oleme me perfect couple, sest kõike muud peale nende kahe võin ma ise teha. Rääkides mehest, helistas mulle eile õhtul üks ja ta tegi mind õnnelikuks, pani mind kiljuma. Ta tuleb 16. detsembri õhtul koju, et minuga kaks päeva veeta selle asemel, et oma grupiga pidutseda kaitseväes. Ometi kord eelistatakse mind mõnele teisele tegevusele, pisar tuli silma ja ma sositasin: "Olen nii õnnelik, nii nii õnnelik!" Selle peale oli muidugi teisel pool liini musil hea meel ja siis me rõõmustasime koos.

Reede hommik algas mul võltspisaratega. Nägin õudusunenägu isast, Keiost, aga ma ei mäleta, mis see täpsemalt oli. Ta seadis minu ja musi vahele piiri või midagi ja me läksime unes riidu ja ma nägin end nutmas, ärgates olidki pisarad silmas ja tuju halb. Kuna Mikk Getterile eile ei helistanud, siis oli ta selline morn. Aga hommikul käis piiks-piiks ja Getter sai ilusa, armastusest tulvil sõnumi. Loomulikult ta säras. Olin ärevil ja täis esinemisnärvi, jõin kohvi, süüa ei tahtnud eriti. Käisime veel tanklast läbi ja ma ostsin vett ning väikese shokolaadi. Vurtsuta vesi on muide minu igapäevane kaaslane/sõber. Joon seda väga palju ja tunnen end hästi. Kooli jõudsime üsna vara, tegime mõned korrad proovi ja hea oli sõna sekka öelda ning see tunne, et kõik kuulavad sind- imeline! Proovides läks mul alatasa midagi segamini, see tekitas ka hiigelsuure närvi.

Enne esinemist käisime kõnesid välja printimas, ka need olid eksami osa. Istusin sirmi taga ja tegin ärevusharjutusi ja rahunesin maha ning suu läks kõrvuni, kui lapsed saali tulid. Ma jumaldan neid kõiki. Esinemine läks väga hästi, kõik suju kuidagi ning pärast seda tegime lastega ühispilti ja mängisime ringmänge. Olin nii rõõmus, et pisarad voolasid mööda põski alla ja sees oli soe tunne. See on see hetk, kus ma ennast kordan. Õiges kohas olin õigete inimestega. Sain olla MINA ISE, teha seda, mis mulle meeldib- mängida, tegeleda lastega, laulda "Kes aias?" ja tunda end pisut ülemeelikult. Koorem vajus südamelt ja kõik tundus nii värviline ja ilus. Plaksutasime väga palju ja terve saal oli meie kõigi naeru täis.

Kui see läbi sai, läksime riietust ära võtma ja rolli endast maha raputama. Selleks ajaks panid draamaõpetajad meile toolid ringi ja istusime ning arutasime. Mul oli nii palju öelda, nii palju sõnu ja kõik kuulasid mind ja teineteist ka. Kõned esitasime gruppides ära ja pärast analüüsisime ning kõik see närv ei olnud seda väärt. Saime arvestused kätte ja tundsime end hästi.Aitasin Murrikul veel asju ära koristada ja läksin siis ühikasse asju pakkima. Enne seda praadisin endale muna ja pihve, kõrvale sõin röstsaia. Oleksin peaaegu bussist oma lollusega maha jäänud, käisin ühe swedbanki automaadi juurest teise. Ajasin segamini, tegelt tahtsin SEB automaadist oma konto jääki vaadata, aga see selleks. Bussis oli kõik nagu ta oli- natuke õppisin ja seejärel magasin terve tee. S*ndas astusin maha ja kodus veetsin kaks tundi isaga rääkides.

Õhtul läksin empsule vastu, käisime poes ja raamatukogus. Sain endale lugemiseks jälle midagi head ja väga põnevat. Kardan kohe kätte võtta. Kodus tahtsin üksi olla, aga ema nõudis oma tähelepanu. Lõpuks jäin magama ja ärkasin nii, et süda oli paha. Igaõhtuse kõne tegi Keio ja ta sattus kohe muresse mu pärast, kuid asi pole enam üldse nii hull. Mul on juba parem. Hoolitsen enda eest, jalutan palju, toitun tervislikult, joon vett, söön vitamiine ja tunne ongi füüsiliselt parem. Loen raamatuid, vaatan filme, õpin, kirjtuan loenguid arvutisse ümber- tunnen end vaimselt ka hästi. Suhtlen inimestega, üritan neid aidata, neisse positiivsust süstida, armastan- hing ja süda on rahul.

Pardonks, ei tahtnud nii pikalt kirjutada, aga iga päev ei jaksa. Samas soovin siiralt, et kõik mu mõtteid ja emotsioonid kirja saaks siia. Aitäh tähelepanu eest ja varsti näete rohkem pilte ka!

Elagu piparkoogid ja mandariinid!

Moggy.

In the end it doesn't even matter

2011-11-22T22:08:00.002+02:00

Tegin õhtusöögi millegipärast kahele, kuigi olen üksi. Musi ütles, et ma sööks tema eest ka, aga nii ma lähen ju veel suuremaks, kui ma praegu olen. Seda jama ka vaja pole. Panen siis ülejäänud toidu külmkappi tagasi ja teen homme soojaks või midagi.

Getter läks oma koju, et reedeks kostüüm valida. Meil on draamaõpetuses eksam ja me oleme natuke jännis. Mul ei ole endiselt lehma kostüümi. Eile jõime rummikoksi ja harjutasime näidendit. Getter naeris ennast mitu korda päris totuks, aga vähemalt meil oli tore ja me saime need vastikud argipäeva pinged endi pealt maha.

Täna ärkasin Keio kõne peale. Arutasin temaga unesegaselt, kas minna kooli või ei. Ta oli nii leplik, üldse ei sundinud mind sinna minema. Soovisime üksteisele ilusat päeva ja siis ärkasin ma üles. Soeng oli õudne, tuju rikutud. Tegutsesime kiirelt, sest olime JÄLLE hiljaks jäämas. Õnneks vaatas Getter täna kella valesti ja me võitsime lisaaega. Sain isegi hambad pestud!

Koolis olime pool 9. Soovisime Liisile õnne ja hakkasime näidendiga tegelema. Elasin rolli sisse ja tundsin end oivaliselt. Ainuke asi oli see, et saalis on valdavalt väga kõle ja külm. Oh, saaks see etendus juba läbi. Sellega on nii palju pingeid ja nii kiire. Liis jäi haigeks, Kätlin on ka haige. Mis saab niimodi? Lapsed peavad istuma lahmakatel toolidel ja nii palju muid muresid, millesse ma süveneda ei taha.

Mingi aeg algas ühe tuntud kasvatusteadlase loeng. Algul ei äratanud ta minus mingeid erilisi tundeid. Sosistas midagi ja luges lehtedelt maha. Kõige hullem moment oli see, kui ta pika artikli meile ette luges ja palus siis igal inimesel oma arvamus välja öelda. Point on selles, et keegi ei kuulanud seda artiklit. Kõik olid sisemises paanikas, ma üritasin välja mõelda, mida ta rääkis... aga ei midagi. Õnneks päästis Getter meid ühe lausega ära ja õppejõud jäi rahule.

Olgem ausad, see õppejõud on ikka väga-väga tark inimene. Me arutasime tänapäeva kooli probleeme ja riigi probleeme. Neist oli nii hea mõelda ja rääkida. Šveitsis ei maksta riigikogulastele palka ja riik toimib. Miks meie kallid 101 liiget üüratut raha saavad ja mitte midagi nagu paremaks ei muutu? Erika teadis öelda, et praegune haridusminister oli sõnanud, et õpetajatel peabki väike palk olema sellepärast, et vaid siis selekteeruvad välja motiveeritud õpetajad. Väga mõnus oli närvis ja pahane olla Eesti riigi peale.

Rääkisime rahva väljavoolust riigis, tahtisn ka ise öelda, et ei kavatse siia jääda, aga ma ei hakanud oma arvamust avaldama. Kui jutt jälle igavapoolsemaks kiskus- jäin magama. Viie minuti pärast ehmatasin end üles ja mingi aeg magasin jälle ning ehmusin. Õppejõud on meil homme ka terve päev loengut pidamas, eks siis tean täpsemaid muljeid rääkida, aga ühte ma tean. Väga targad inimesed, oma ala spetsialistid on kõik omamoodi imelikud.

Peale kooli käisime korra ühikast läbi, Getter pakkis asjad ja siis saatsin ma ta bussile. Bussijaam on ka omamoodi kalliks saanud, seal on nii vahva. Olin peale loengut nii särtsu täis ja energiline: hüplesin ringi, naeratasin, lollitasin, karjusin. Väike tita magas kohviku ees ja Getter palus vaikust. Ma ei kuulanud teda ja rääkisin kõva häälega edasi ning avaldasin arvamust, et lapsed pidid ju end välja lülitama. See tita hakkas aga kõva häälega kisama. Süümekad olid küll pärast.

Kui sõbrannad bussi peal, jalutasin Selveris, keeldusin LHV-st ja ostsin vatitupse ja Helluse jogurtit. Muuseumikülastus toimib. Käin poes nagu muuseumis, vaadata võin, kaasa haarata ei või. Mul on nii palju plaane ja sellepärast peab raha säästma. Enne kui Keio tagasi tuleb, tahan juuksesalgud uuesti roosaks värvida ja kulmud korda teha, uue sirgendaja osta ja midagi uut ja head selga ka. Vaatab, mis saab.

Ühikas hakkas üksinda nii igav, et ma magasin peaaegu kaks tundi ja vaatasin siis "Treasure Planet" multikat. Ma jäin nii rahule. Tõeliselt hea süžee! Elasin kogu aja kaasa. Vahepeal suhtlesin härra reamehega ja jutt oli meil täna hea. Ajaa, muidugi vahepeal tegin süüa ja sõin. Nüüd lähen teen ühe õhtuse jalutuskäigu, et äkki tuleb parem uni või nii. Olge tublid!

Moggy.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

2011-11-20T22:41:00.001+02:00

Lõpuks ometi oli mul üks rahulik ja mõnus nädalavahetus S*ndas. Ma ju nii väga ootasin seda ning hetkel olen omadega väga-väga rahul. Kuna musi ütles, et teda absoluutselt ei eksisteeri minu blogis, siis ma pühendan selle postituse talle täna. Usun, et mu igapäevased lugejad teavad, kui palju teda mu juttudes ja postitustest on ja teil juba natuke kõrinigi sellest true love stuffist, aga mis muud kui piinelge!

Kallis Keio Masing!

Eelmisel nädalal siiberdasid sa kusagil metsa sees ja nägid rasket vaeva, matsid kivi maha ja magasid väga vähe. Mina aga käisin koos Getteriga koolis ja igatsesin su häält kuulda. See oli reedene arvutitund, kui telefon helises. Olin aku ekstra täis laadinud, sest teadsin, et see kõne tuleb. Beyounce'i aegumatult hea laul hakkas mängima ja ma jooksin nagu "elevant" klassist välja. Sa ei teagi seda, et tegin kannapöörde ja kukkusin pikali. Jäin maha lamama. Minust möödusid lasteaialapsed ehmunud nägudega. Ma ei pööranud neile tähelepanu. Särasin näost ja laususin 831 ning olin nii õnnelik selle kõne üle. Thank you! Vihmane ja kole päev läks hetkega kohe palju palju ilusamaks.

Samal hommikul ärkasin hiljem kui Getter, sest minul inglise keele tunde ei ole. Kell pidi helisema 09.30, aga silmad tegin lahti kell 09.00. Olin nii rahul omadega, sest kohvi sai joodud, saiad söödud ja ma jõudsin end ka ilusti korda sättida. Võtsin oma suure reisikoti ja läpaka koti ning prügikoti. Viimase viisin välja suurde rohelisse konteinerisse. Teised rasked kotid tassisin kooli kaasa. Seal algaski arvutitund. Getter tegi Bloggerist esitluse ja oli väga tubli. Teised tegid ka oma esitlused ära ning siis andis õpetaja meile nii ajuvaba ülesande, et ta ise ka aru ei saanud, mis tegema peab. Excel jäi õnneks sinnapaika. Võtsin mälupulgaga kooliarvutist kõik enda tehtud kulude arvestused ja muud jamad enda arvutisse ka. Olin tubli, sõin saia ja unistasin kodust juba. Siis oligi see hetk, kui sa mulle helistasid, musi! Õpetaja oli lausunud midagi sellist, et .. : "Näete, mida poisid tüdrukutega teha võivad." sain selle hiljem teada.

Peale kooli jalutasime bussijaama koos Getteri ja Lauraga. Õppejõud tahtis meid küll Gümnaasiumisse vedada uuemat tehnikat nillima, aga keegi ei läinud kaasa, sest see oli vabatahtlik. Laulsin Getterile ja Laurale bussijaamas seda laulu:

I Love you, You love me...WE ARE HAPPY FAMILY!

Neile küll meeldis minuga pere olla, tegelikult on see sinu laul, Keio. Sina laulad seda kogu aeg. Igav oli ja ma hakkasin Simsi mängima. Tsikid läksid bussile ära. Järsku nägin Kertu Külmhallikut eemal seismas. Karjusin üle bussijaama: TSAUUU ja ta istus mu kõrvale ning nimetas mind suureks titaks. Me rääkisime juttu, hästi palju, igasugutest asjadest. Istusime bussis ka kõrvuti. Olime peaaegu Kantkülas, kui järsku käis pauk ja tagant karjuti, et rehv lõhkes. Bussijuht kontrollis asja ja nägi, et hoopis õhkpadi läks katki. Meile telliti asendusbuss ja elu oli taas lill. Nägin tuttavaid ka, aga mul polnud neile midagi öelda. Eks nad ole sõbrad vaid kõrtsus või nii.... Õudne tuduäda oli, aga kuidas ma magan mingis linnaliini külmas ja kõledas bussis, kui ümber on veel inimesed, keda ma ei salli ja inimesed, kes minuga õudselt suhelda tahavad, üritavad?

Jõudsin kümme minutit hiljem S*ndasse kui tavaliselt. Jalutasin keset rõvedat, porist reedet kodupoole ja peas keerlesid igasugu imelikud mõtted surmast, tulevikust, minevikust. Kodus ootas mind isa, kellega ma mõned sõnad vahetasin ja seejärel tulin ma oma tuppa ja sulgusin endasse. Istusin arvutis, tegelesin hea internetiga, olin omaette. Iss läks tööle ja mina pidin poole viieks Kifka emale vastu minema. Nii ma ka tegin. Hea oli istuda jälle oma kallisse autosse ja keset hämarust rahulikult tuhamäe linna poole sõita. Nii sürr. Nii ebareaalne. Nagu unistus. Ema tuli tööbussilt peaaegu, et kohe maha. Olin enne seda jõudnud vaid kõik poed läbi käia, mis seal linnas eksisteerivad. Kui mummi tuli, siis läksime poodidesse, ostsime kõike head ja paremat ja nääklesime sõbralikult nagu alati. Lollitasin temaga ka, võtsin rasked kotid kätte ja mängisin kokkukukkumist. Talle ei läinud peale.

Reede õhtu kulges rahulikult, magasin mõned tunnid ja rääkisin sinuga telefonis juttu, Keio. Nii hea oli rääkida ja nii hea oli kuulda seda, et sa pead mind nüüd täiskasvanulikumaks ja sulle meeldib mu positiivsus. Sina oled ju "süüdi" selles kõiges. Õhtu möödus nagu ta möödus- üksikult. Tahtsin vaadata filmi, mida sa soovitasid. "12 Rounds". Kvaliteet oli aga nii võimatult halb, et jätsin asja sinnapaika, tõmbasin uue sama filmi ja peale pikka une ootamist jäin magama. Hommikul ärkasin äratuskella peale 07.07. Nägite õigesti- tõesti.. meil oli minek kodulinna. Ema pakkis mulle igasugu marinaade ja purke ning õunamahla kaasa. Ta tegi megapowerful hommikusöögi ka mulle ja kohvi oli ülimaitsev. Eks ta üritas kompenseerida seda laupäevast varakult ärkamist. Mina ei kurda millegi üle. Istusin aga autosse ja sõitsin Uljasteni, et talle rool anda ja oh sa imet, ta sõidab hästi.

No mitte ideaalselt hästi, aga auto välja ei surnud ja ta areneb iga korraga. Loogiline ka tegelt, sest et ta on juba nii palju sõitnud. Ma lähen nüüd jutuga Rakveresse. Mamps läks õppesõidule ja mina pesema oma ühikasse, sest 40 eurot on vaja ikka täie rauaga ära vaja kasutada. Pesin ja tegin end ilusaks, jäin väga rahule. Seejärel läks kõht jälle tühjaks ja ma lubasin stipi eest endale 3-eurose hilishommikusöögi.(brunch) Suitsukanasalat, maasikakook ja õunamahl- kas saab veel midagi imelisemat olla? Kõrvale üritasin raamatut lugeda, aga ei suutnud keskenduda. Need jäid sinnapaika. Edasi ostsin endale Super Kuma ristsõnaraamatu, et ennast igatepidi arendada. Emps läks sõbantsi poole ja ma lubasin endale, et ei helista talle. Lasin tal olla. Kui mul vetsu häda tuli, läksin Põhjakeskusesse tualetti.(Idioot olen) Päeva tegi ilusaks sinu sõnum, musi! Lõpuks helistas ema ja ma käisin ta sõbrannale end näitamas, et siis hakata kodu poole sõitma.

Tagasi koju oli hea tulla, võtsin vabalt. Olin iseendale, eksisteerisin kusagil mullis. Muidugi kõige selle kõrval jõudsin ma magada ja koerale putru keeta, olla tubli. Vaatasin ära "12 Rounds" filmi, väga hea oli nagu sa ütlesid. Olin kogu filmi aja mõnusalt pinges. Peale selle vaatasin õppimist ja igavlesin. Lõpuks viskas üle. Lollakad mõtted voolasid minusse ja ma tahtsin kodu seinte vahelt välja. Sinule tekitasin ka vastikut närvi ja olin paha su vastu natuke telefonis ning hiljem olid süümekad. Õnneks tuli mulle õigel ajal sõnum Liisult, kes kutsus mu Uljastele. Loomulikult olin ma nõus. Seal oli nii hea nagu alati. Tema hea ema, kodu hõng, toredad inimesed ja palju naeru. Maitsev tee, tort, tume shokolaad- see oli nii hea õhtu. Nostalgia tuli peale ja tahtsin neile öelda, et mäletate...? Enne, kui ma midagi lausuda jõudsin, helistasid sina- musikukkel. Me rääkisime nii palju ja nii kaua. See oli hea- sa laulsid mulle ja me avastasime, et meie vahel on midagi kirjeldamatut. Mul voolasid õnnepisarad ja ma tundsin, et ma lendan.

Peale kõnet astusin sauna sisse ja püüdsin aru saada kahest räägupoisist, kes naersid olematu nalja üle. Ma ei tundnud seal end üldse hästi ja me läksime ära. Istusime autos koos liisuga, kaugtuled suunatud järvele ja rääkisime hästi palju kõigest ja kõigist. Nii hea oli rääkida ja kuulata ja saada head nõu. Elu tundus ilusana. Samas tõi ta mu pilvedelt alla, et kõik ei kesta igavesti. Tean, Keio, see sulle ei meeldinud. Sulle meeldib pigem fraas FOREVER AND EVER! Mul ei ole midagi selle igaviku vastu, sest ma olen koos sinuga nii õnnelik ja rahul. Päevale panid hüüumärgi sina, sest sa helistasid veel enne magamaminekut mulle salaja, et öelda head ööd. Ma kiljusin suurest õnnest telefoni otsas. Lõpuks me läksime Liisuga lahku ja ma sõitsin koju, kuulates cd-mängijast täisvõimsusel The calling- For you'd. Ema-isa magasid juba, kuigi kell oli alles 22.30. Läksin ka ära magama, uni sai minust võitu.

Pühapäev algas sellega, et ma ärkasin su kõne peale, ütlesid, et lähed jõusaali ja poksima. Naeratasin ja tegin lahti facebooki. Nägin, et osad mu tuttavad räägivad lumest ja Ida-Võlumaast. Loomulikult ma kargasin voodist püsti lootes näha hangesid ja meeletut lund. Midagi ma ei näinud. Maa oli natuke valge, mõnest kohast justkui väetatud. Solvusin ja läksin alla kööki endale pannkooke tegema. Tänase päeva nimeks võib vabalt panna, et isaga hästi läbisaamise päev. Rääkisime nii palju temaga, kõigest, mis pähe tuli. Tegin kohvi juurde ja venitasime hommiku ülipikaks. Seejärel koristasime kiiresti toad ära ja ma sorteerisin asju, mida kaasa võtta, mida maha jätta. Päeva parimad hetked olid need, kui telefon helises. Muidugi ka see, kui emps tuli mu tuppa ja ütles, et naabrilapsed on S*ndas. Ma jumaldan neid endiselt ja läksin kohe mängima.

Pildid on muidugi suhteliselt vanad, aga see ei vähenda armastust tipsude vastu. Seda ei anna muidugi võrrelda sinuga, musi ja me rääkisime sellest ka. Igatahes oli mu päev palju lillelisem ja rohkem päikest täis, kui ma neid näha sain. Nad on nii geniaalsed, nii toredad.

Ühel hetkel sai mu musitelefonil(roosal, katkisel mobiilil) aku tühjaks ja mul oli paanika, sest kuna mul ekraan on katki suhteliselt, siis ei oska ma seda sisse lülitada normaalselt. 15 minutit mässamist ja asi oli korras jälle. Liimisin seda ja puha. Niivõrd-kuivõrd. Jäin su kõnet ootama. Vahepeal sõin meeletut sööki, kus oli palju kana! Õhtu möödus vaikselt, rääkisin palju sinuga ja msnis teiste kallite inimestega. Magasin ka jälle ja võtsin oma magneesiumit sisse. Loodame, et mõjub hää. Vaatasime veel perega "Vali Mind" saadet ja elasime mammule kaasa. Mingi aeg sa ajasid mind nutma õnnest ja siis läksin ma närvi ka enda peale. Kokkuvõtteks on kõik meeletult hästi. Isa küsis su järele hästi palju ja nagu näha, siis on ta sinuga päris rahul. Mitte midagi halba ei öelnud. Titte ei tohi me veel teha, aga see pole meil järgmise 10-ne aasta plaanis seeski onju? ;)

Kärdla võitis laulupealinna saate ja väike nördimus tuli hinge, aga ma pole pahane. Olin vaid Tanja poolt, ta oli imeline, on endiselt. Aitasin isa fb-ga ja lobisesin emaga. Väga tore pühapäev oli. Pühapäev on mu lemmik päev nädalas ka, sest vaid nii saame olla üksteisele kõige rohkem olemas. Varsti lõppeb see Kuperjanov niikuinii. Helistasid mulle salaja voodi alt, et ilusat ööd soovida. Oled küll võrratu! Mina aga hakkasin asju pakkima ja homme saab alguse üks väga raske ja pikk nädal. Loodame, et jään elama.

Moggy.

Kohustuslik ja soovituslik kirjandus lapsevanematele, lasteaiaõpetajatele ja kõigile teistele, kes huvituvad lapse maailmast

2011-11-20T19:00:00.000+02:00

"Laps ja Lasteaed", L. Kivi ja H. Sarapuu
"Arukas armastus", Pipiers
"Laste arengu mõistmine", Peter K. Smith
"Õppimine ja õpetamine koolieelses eas", toimetanud Eve Kikas
"Sinu tark laps", Jesper Juul
"Tark lapsevanem", Th. Gordon
"Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?, Michael Winterhoff
"Tervenda oma perekonna lugu", Rebecca-Linder Hintze
"Minu isa Gunnar Aarma", Maria Tilk
"Room", Emma Donoqhue (inglise keeles, väga hariv ja hea)
"Maja Dublinis", "Punane sulg", "Süüta punane küünal", Maeve Binchy
"Kärbeste jumal", W. Golding
"Emilé", Rousseau
"Kasvatuse võim ja võimetus", Tiiu Kuurme
"Õpetame lapsi õppima", R. Fisher
"Laste kõne arendamine kolmel esimesel eluaastal", E. Kelder

Praeguseks kõik, see hakkab veel täienema! Ütlen ausalt, et ma ei ole kõiki raamatuid läbi lugenud. Mõni on lugemisel, teine on läbi sirvitud ja mõnda on õppejõud soovitanud. Head avastamist!

Liisusalmid, keeleväänamised ja hingamisharjutused

2011-11-20T18:39:00.000+02:00

Elasid kord kolm jaapanlast: Jak, Jak Tsi Trak, Jak Tsi Trak Alatsitroni. Kosisid nad kolme neidu: Tsipi, Tsipi Tripi, Tsipi Tripi Lapagoni. Jak see kosis Tsipi. Jak Tsi Trak Tsipi Troni ja Jak Tsi Trak Alatsitroni Tsipi Tripi Lapagoni.

Trubs-truu ja tutu lutu-
siga, lehm ja väike utu,
määgivad ja vait ei jää
röh ja muu ja mää-mää-mää.

Jenkadi-jenkadi jänkud paid
närivad kapsajuurikaid,
löövad jenkat tulistjalu,
hea, et pole hambavalu.

Räägitakse enne koitu
otsis vares tee pealt toitu,
tahtis täita oma pugu..
ongi kogu lugu.

Vanamees, vanamees 66
poolteist hammast tal on suus,
kartis hiir ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti.

Hiirepoiss on pesast väljas,
otsib toitu- ta on näljas.
Aga kiisu kõnnib aias,
kass on hiirte peale maias.
Hüppab krapsti, teeb karnapsti.
Püüab saaki rohu seest.
Hiirepoju, jookse koju,
karga ära kassi eest.

Meie aiatöö brigaad,
läheb kastma aiamaad.
Lillekesi joodan mina,
aga kapsaid kastad sina.

Tsuhha-tsuhha sõidab rong.
Mitu vagunit sel on?
Ära kuula teiste juttu.
Ütle ise, ütle ruttu.

Üks ja kaks ja kolm ja neli,
mina, sõsar, väikeveli,
mängusõbrad ongi leitud
üks jääb siia,
teised peitu!
Aga sina, ole hea,
seniks silmad kinni pea.

1. (Kõnd kõne rütmis, viimasel sõnal kükk, lõpus tõused kikivarvule))
Mööda turgu kõndis seen,
ostis mütse lastele.
Lapsed panid mütsid pähe
ja et kõik neid võiksid näha
tõusid kikivarvule.

2. (Pallipõrgatus viimasel sõnal või käteplaks)
Mina tahan mängida,
oma väikse palliga.
Toredasti hüppab ta,
osavasti hüppab ta.
Põrka, põrka pallike
minu ilus pallike.

3. (Kõnd kõne rütmis)
Üle kraavi, üle kraavi
astun, astun mööda kive
nii ma saangi kraavist üle.

Kõik need kolm viimast harjutust on hingamisharjutused. Neid tuleb mitu korda läbi teha rääkides ja koos liigutustega, kusjuures iga kord peab kiiremini rääkima hakkama.

Ilusat õhtu jätku!

Tahan hästi, et asi saaks aetud

2011-11-17T18:14:00.000+02:00

Tahan lennata! Ja ma sind nii siin ootan..... , et ei tea mida endaga teen.

Kullakesed, musikesed, tupsununnukesed,

Ma olen nii rahul tänase päevaga. Veel rohkem olen ma rahul selle kõigega, mis viimasel ajal paika loksunud on. Eile sai Getter ka toetust ja ta säras terve õhtu. See andis mulle hea tuju terveks tänaseks päevaks. Hommik algas kell 07.07 nagu tavaks on saanud ja me ärkasime vaevaliselt ning jäime kooli ka jälle paar minutit hiljaks. Kohvi jäi joomata ja võisaiad söömata. Nii raske on liigutada oma käsi ja jalgu, mõistus ei tööta ja suust tulevad naljakalt lollakad väljendid välja. Getter pidi SEB automaadist sularaha välja võtma, et me saaksime koolist näksi osta, aga see automaat ei töötanud ning mul tulid üle tänava mitte just väga ilusad vandesõnad. Olin ikka tõeliselt ärritunud.

Kell 08.15 algas Psühholoogia loeng. See oli päris huvitav. Rääkisime kõigest ja kõigist. Olgu, võtan sõnad tagasi. Väga huvitav ka ei olnud. Sellest lummatud ma just ei olnud. Mängisin kaarte ja simsi vahepeal. Mingi aeg hakkas mul mõte tööle ja läks põnevamaks natuke ka. Millegipärast rääkisime nii palju seksuaalsusest, genitaalidest ja oraalperioodist. See tekitas minus vastikut ebamugavust ja ma hoidsin end kõrvale. Loeng mõjutas ka mu kallist Getterit, sest järgmises loengus ütles ta vanemate pealesundimise kohta vanemate tung, aga nüüd ma kiirustasin ette. Loeng lõppes sellega, et psühholoog hirmutas meid ajuvähi ja muuga. Mobiil peab olema kehast vähemalt ühe meetri kaugusel, kui sa magad. Padja all ei tohi mingil juhul hoida telefoni. Tuleb ajuvähk ja kõik. Ta rääkis ka sellest lasteaialapsest, kes eile hukkus ning jutustas veel mõned jubedad lood, millel ma väga peatuda ei soovi. (Vägistamised, liigsed alkoholitarbimised, piinamine)

Kuna sularaha meil polnud, aga kõht oli tühi, siis otsustasime teisse loengusse hilineda ja minna kesklinna raha välja võtma ja head ja paremat osta. Nii me ka tegime. Lubasin endale kuuma shokolaadi Maiasmoka poest ja Selverist pitsatüki ning moonisaiakese ja Põltsamaa õunamahla. Olime lootusetult hiljaks jäämas ja tõttasime pooleldi joostes tagasi kooli poole. Jäime kokku hiljaks natuke üle viie minuti, vabandasime ja hakkasime loengut nautima. Ma juba eelnevalt mainisin, et Amino on mu uus lemmik ja täna tõestas ta seda jälle. Ta tõi selliseid näiteid, mis mul õnnepisarad valla pistis. Ma sain nii palju uut teada, me arutasime, et miks inimesed õpivad ja mida saab õpetaja teha, et õpilased rohkem õpiksid ja vastupidi. Tahan ka olla õpinarkomaan, see on nii hea sõna. Kõige põnevam teema oli unelmate täitumisest. Ta tõi meile täna meie unistused lähemale...

...Kujutasime ette end rohelisele, lillelisele aasale, kus päike paistab. Ühesõnaga lülitusime välja ja ta palus meil mõelda, et mida me endast eemal näeme. "Kus ma tahan minna ja kuidas ma kavatsen sinna jõuda?" Ma tõepoolest lasin mõttel lennata ja nägin reaalselt ennast kümne aasta pärast. See on minu unistus, seega ei jaga ma seda mitte kellegiga. Ütlen vaid seda, et hakkan oma unelmate täitumisega kohe ja praegu tegelema. Sain läbi suure testi teada 3 kõige tähtsamat mõistet, mis mind mu unistuste täitumisele lähemale viivad. Need ilutsevad nüüd mu läpaka peal ja ma vaatan neid ning võtan seda kõike tõsiselt: SÜVENEMA, PAREM KOHE, KUI HILJEM, RAHA VÄÄRTUSTAMINE. Miks unistused ei täitu? Inimene lükkab need liiga kaugele. Alusta täna! Naerata! Märka positiivseid inimesi enda ümber, haara neil sabast!

Inimesi on kahesuguseid: mõnus kade ja tige kade. Usun, et ma olen pigem esimene kade tüüp välja arvatud armukadedus. Pole kunagi kellegi peale tigedalt kade olnud, kui ta saab omale uue jope või mingi asja. Ma ikka rõõmsalt kade nagu Aminogi. Aga jah, õppejõu juurde tagasi tulles võin öelda, et ta on AMAZING! Mul on nii hea meel, et ma käin just Rakvere Kolledžis. Täna sain sellele kinnitust, et see on kõige õigem kool mu jaoks. Nii palju plaane, nii palju entusiasmi, nii palju ilusaid inimesi!
Päev möödus kuidagi ülikiiresti. Peale kooli tulime ühikasse ja ma sain teada, et Maarjal jääb kontsert ära. Mul oli nii kahju ja me otsustasime Kebabi sööma minna. Muide, mul on TEILE kahe nädala pärast kindlasti uudiseid. ;) Sõime kõhud täis ja ma käisin Selveris kakukesi ostmas. Nüüd istun toas 503 ja kirjutan blogi.

Getter ka avastas, et tegelikult on päris mõnus niimodi kirjutada. Mulle meeldiks ka, kui mul oleks veel rohkem inspireerivaid inimesi, kes ajaveebi peavad ja niisama mind naeratama panevad. Sorry, kuid elu on lill! Isegi selles pimedas, külmas, rõvedas novembrikuu õhtus.

Moggy.

"Nullpunkt" ja teised tegemised

2011-11-16T20:21:00.000+02:00

Mul on võrdlemisi kiire elu ja seepärast olen hakanud ka vähem kirjutama. Ma füüsiliselt ja vaimselt lihtsalt enam ei jaksa endast sõnu välja pigistada ning jätan blogimise meelega tagaplaanile. Toit ja aeg iseendaga on siiski palju tähtsam, kui mõtete talletamine. Järgmine nädal tuleb katastroofiline. Iga päev kella kaheksast neljani kool- see tapab mu. Sellegipoolest peab positiivseks jääma ja ütlema: "Me saame hakkama!"

Räägin teile etendusest "Nullpunkt", mida me Getteriga vaatamas käisime. Ootused olid suured ja me olime põnevil. Kell 18.30 hakkasime jala teatri poole liikuma ja jõudsime kohale päris varakult. Igal pingil olid kavad ja lava kujundus oli naljakas. Seal olid hiigelsuured puuklotsid. Etendus algas kell 19.00 nagu etendused tavaliselt algavad ja me hakkasime nautima. Hmm, enne seda oli muidugi mu pea lõhkemas, sest meie taga olid eesti keelt "rääkivad" vene tüdrukud, kes rääkisid keemiast ja õppimisest, mida nad teatrisse olid kaasa võtnud. Mul oli tunne, et ma läksin keskkooli tagasi teatri asemel. Kujutasin peas ette nendega karjumist ja õiendamist. Õnneks suutsin end taltsutada.

Etendus oli Margus Karu raamatu järgi tehtud küll, aga mitte üks-üheselt. Üsna palju eksisteeris sümboleid ja tõlgendamist. Soovitan kõigil raamat enne läbi lugeda ja alles peale seda etendust vaatama minna. Pidutsemist näideldi nii, et poisid panid pappkastid pähe ja tundsid end mõnusalt. Johannese kaksikõde Kreete oli teadaolevalt Tais ja ta näitles seda nii, et ronis kappi. Koolis õppimist tõlgendati erinevate rütmidega. Kaklemine toimus ka nii, et poisid tagusid puukaste. Ropendamist oli nii palju, et isegi minu kõrvu hakkas see häirima. Ma ei oskagi kahjuks midagi pikalt rääkida, te peate seda ise nägema ja kogema. Samas tundsin end seal noorte seas kole vanana. Tundsin ka seda, et see näitetükk ei sobi mulle kui 19. aastasele, vaid pigem 16. aastasele puberteedile. Näitlejad olid aga väga tublid, etendasid mitut rolli ja neid oli hea eristada.

Esimese vaatuse lõpus tuli vaheaeg, inimesed plaksutasid ja me otsustasime Getteriga endale mõne koogi lubada. Kook oli nii hea ja me vahetasime omavahel emotsioone, tundmusi. Teatris oli näitus "Raha hääl". Jälgisime seda ja jalutasime ringi, ootasime kannatamatult teist vaatust. Ja see tuli.... ning oli veel parem kui eelmine, sest mängu võeti pillid ja hääled, videomaterjal. Peale seda, kui Johannes mõtles mitte hüpata rõdult alla, läks tal elu paremaks. Koolis läks neutraalselt, aga ta leidis uued sõbrad ja tüdruksõbra ning kõik loksus justkui paika. Näitlejatel olid imelised lauluhääled ja mind läbitasid külmavärinad. Seekord ma nutma ei hakanud, kuigi paar kurba seika oli ka. Kokkuvõtteks jäin rahule, sest "Nullpunkti" piletid on enamasti välja müüdud ja see on paar kuud vana etendus. Kõik tahavad seda näha. :D Peale selle olid meil väga head kohad- ees ei istunud kedagi ja Getteri kõrval polnud ka mitte kedagi.

Sõbrad, esimesel võimalusel, kui te tunnete, et tahate "Nullpunkti" lavastust näha, MINGE JA NAUTIGE, sest teater on ülekõige.(Kui tunnete vastupidist, siis minge vaadake midagi muud). Meie teisipäeva tegi see nii eriliselt toredaks ja kirsiks tordi peal oli õhtune jalgpallimäng. Istusime kõik telekatoas: mina, Getter ja 3 imelikku poissi ning elasime täiega Eestile kaasa ja mäng oli tõepoolest hea, kaasakiskuv. See värav tegi meid eufooriliselt õnnelikuks ja ma läksin hea tujuga magama. Seda pole ammu juhtunud, et ma kohe pikali minnes tuttu jään. Andke mulle andeks, aga jutt ei jookse enam. Ma olen nii kurb, et Hiinas 17 lasteaia last liikulsõnnetuses hukkus ja ma olen veel kurvem, et 1 eesti laps Lasnamäe lasteaias surma sai. Nii masendavat õhtut pole ammu olnud.

Tänasest päevast mul eriti midagi rääkida pole. Ärkasin hommikul kell 07.07 ja tegin endale kohvi ja süüa. Getter magas edasi, sest temal olid täna teised loengud. Mina(inglise keele B2 taseme tõttu) võtsin osa Sotsiaalteaduste kolmanda kursuse loengust- PERETERAAPIA. Sellesse oli väga raske süveneda ning nad kasutasid nii palju võõrsõnu. Tädid olid kogenud ja targad ning nad teadsid, mida räägivad. Meie ajasime kahe kursaõega suhteliselt umbluud. Natuke targemaks saime ikka, aga raske päev oli. Vaimselt tappev.

Päeva lõpus ajasime klassiga draama eksami asju ja kell 16.00 algas laulmine maailma kõige ägedama õpetaja Keioga. Seal tunnis kadus peavalu ja trots ning isegi igatsus musi järele. Ma lihtsalt laulsin ja naersin, naersin ja laulsin. Meie õpetaja on imeline ja ma ootan juba järgmist lauluproovi ja jõulupeol esinemist. Elagu Keiod! Laura on mulle ka väga armas kursaõde, sest ta naerab kogu aeg ja teeb sellega minugi tuju heaks. Ta on nii siiras. Jalutasime Selverisse ja ostsime shokolaadi, tundsime end hästi. Peale seda jalutasin ühikasse ja märkasin, et Getter on terve toa korda teinud ja kardinad ära vahetanud. Öelge veel, et mul pole ühikakaaslasega vedanud. Tegime ühepajatoitu, sõime ja nüüd istume telekatoas, jälle.

Tõdesime, et aeg on kiiresti lennanud. Aasta aega tagasi samal ajal olid mul autojuhiload lõpuks ometi käes ja ma olin meeletult õnnelik. See oli mu elu üks meeldejäävamaid päevi, ma ei unusta iial seda rõõmu, viimast tõusu, patsiga on kiitust, ema kaela hüppamist ja sellest päevast peale ma olen oma nissanimusuga teinud meeletult palju ringe mööda Eestit. Seda ka, et aasta tagasi homme ehk 17.10 2010 tuli lumi maha ja jäi ka maha. Homme vist maa valge pole veel, aga ausaltöeldes.. võiks ju?

Päikest!
Moggy.

Drop the World

2011-11-15T11:42:00.000+02:00

Idee kohaselt peaksin ma hetkel õppima või midagi kasulikku tegema. Selle asemel tulin aga blogi kirjutama, sest internet on praegu mõnus kiire. Niisiis... Istusin bussis ja vaatasin imelist päikeseloojangut, mis Rakvere poolt mulle vastu paistis. Tekkist kojutuleku tunne. Kahju, et mul siin oma päris kodu ei ole. Vähemalt mul on Getter. Tähendab ta tuleb alles, teda ka veel ei ole. Kõndisin läbi õhtuse Tarvaselinna ühikapoole. Ei-ei. Oodake, te ei tea ju mu nädalavahetusest mitte midagi? Kohe saate teada, hiljem tänasest. :)

Laupäeval otsustasin end välja magada, aga kell 09.30 helistas isa ja küisis: MIS TEEEED? Ma läksin nii närvi, magada ka ei lasta. Turtsudes käisin mööda maja ringi, otsisin süüa, mida polnud ja juua, mida samuti polnud. Tegin siis endale ühe kohvi ja suundusin oma tuppa teki alla tagasi. Laupäevahommikune internetikülastus on kõige mõnusam tegevus. Nii palju uusi teateid, inimesed on nii jutukad ja suhtlemisaldis. Uudiseid on meeletus kogustes. Uurisin veel jalgpalli kohta ja olin juba fb-sse kirjutamas, et aitab küll sellest jamast. Imestasin, et eestlased nii madalale langeda võivad. Mõtlesin korra järele, et ma vist isegi väga ei imestanud. Kõik on nii targad järsku, teavad reegleid ja räägivad kaasa. Naljakad inimesed. Jätsin teema sinnapaika ja valmistusin siis Rakvere minuekuks. Ma olen siin niigi iga päev, aga mis teha, emal oli õppesõit ja meil juuksur.

Maarja otsustas vahepeal sada korda ümber ja lõpuks tuli meiega kaasa. Sõitsin Uljasteni ja lasin ema siis rooli ning vihastasin mitu head korda ta peale. Me oleme nii palju sõitnud ja ta ei õpi absoluutselt oma vigadest. Aga pole hullu, annan talle veel aega. Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei tahtnud juuksurisse, sest ei näinud mõtet juuste lõikamisel ja mingit vastikut khakipruuni ka pähe endale ei tahtnud. Lõpuks ema sundis mind sinna toolile lihtsalt istuma. Mu lemmik juuksuritädi Raili soovitas roosat. Mul läksid silmad põlema suurest erutusest. Ta luges mu mõtteid, ma ei pidanud isegi jah ütlema. Segas mulle juurtele blondi juurde ja natuke roosat. Endiselt ei suuda ma kaua juuksuritoolis istuda- nina hakkab sügelema, nohu tuleb, tunne, et tahaks aevastada ja hääl kaob ära. Vahepeal sirvisin raamatut "Laps ja lasteaed". Kui ma valmis sain, oli lõpptulemus 99 % meeldiv.

Mulle helistas Keio ka juuste kuivamise ajal, ta lausus, et oli unes näinud punakaid salke mu peas. See on nii uskumatu lihtsalt. Ma ju laususin talle neljapäeval, et arvatavasti värvin pruuniks vms. Soul-Connection on selle nimi. Ma ei pidanud õhtul kõrtsu minema, kuna tahtsin rahulikku nädalavahetust, aga kuna mul oli ilus soeng ja enesekindlus paigas, siis olin peaaegu kindel, et ilmun kohale. Hiljem sellest, miks ma ikkagi läksin... Igatahes, peale juuksurit käisime Maarjaga korra siit ühikast läbi, võtsin Oriflame arve ja veel mõned riided ning siis jalutasime Selverisse minipitsat, shokolaadi ja kõrrejooki ostma. Laristajad nagu me oleme. Nillisime LHV kutte, mul on siiras soov endale sellega leping sõlmida, aga millegipärast nad ei käi enam nii palju pinda kui kunagi varem. Vahet pole, nemad jäävad ilma ju ikkagi. Pika ootamise peale tuli ema ja me läksime autoga Kabala ja siis koju.

Kodus oli vaja kartulisalatit teha ja tube koristada, sest õhtul pidid mammu ja Kristi mu juurde tulema. Isadepäev oli ka tulemas. Kui papit kodus pole, sujuvad tööd palju kiiremini, jõudsin kõik valmis ja aega jäi ülegi, et pesta, ennast korda sättida ja niisama ilus olla. Mingi aeg tuli kallis sugulane Marko msni ja ütles, et laupäev on üks hea päev, et kõrtsu külastada. Ma sõrasin õnnest, ma armastan teda nii väga, ta on nii kallis sugulane mulle ja loomulikult olin ma tol hetkel 101% kindel, et lähen Merkat vaatama. Kell 21.00 läbi tulidki sõbrannad mu juurde ja nad hakkasid ginni lürpima. Mina keeldusin kategooriliselt, sest et autoga on äge baaris käia ja ma ei kannata enam hommikuseid pohmelle. Samuti oli mu östrogeeni tase meeletult suur ja et pahandusi vältida, otsustasin olla korralik. Musile ka rõõmu rohkem ja emmele.

Olin täiesti kindel, et õhtu tuleb mõttetu ja igav. Vastupidi läks hoopis- väga lõbus oli. Nii palju toredaid inimesi mu ümber, nii palju tantsu. Mu kallis sugulane Marko, kelle ma pooleks kallistasin. Merka siiras naeratus, Mello mu kallis sõber ja siis mõned tühikargajad. Ivo on nii palju muutunud, ta on kuidagi... täiskasvanud mehe mõõtu. Pidu oli tõesti hää, laulsin oma hääle ära ja tantsisin jalad haigeks. Kell 3 kutsusin Mello kaasa ja me läksime koju. Olen ääretult uhke enda üle, et niimodi suutsin teha. Põhjenduseks tõin Isadepäeva. Markoga kohtume kindlalt veel kõrtsus, ta on nagu päike, kelle kõrval ei suuda tõsiseks jääda, mitte kunagi. Seda ka, et mulle tuli sõnum, et miks ma sellikut ei pannud või küsiti, et miks ma li**akalt riides pole. No miks? Mul on väärikus ja mul on mees. Ma ei lähe kõrtsu, et omale teatud mainet teha. Õõõh, jube. Teksapüksid ja talvesaapad ning elu oli ilus.

Hommik algas kell pool kaheksa väga uimaselt isale head isadepäeva soovides ja kartulisalatit näksides. Trühvlikook oli ka väga maitsev ja siis keerasin ma tagasi magama. 10.30 äratas isa mind ülesse ja ütles, et pean emale appi minema. Olime siis kodule kasulikud ja tegime igasugu töid. Õhtuks sai sauna, enne seda pesime mu Icepeak jope ära ja mõned tossud ka. Päev möödus üldiselt hästi, sest Keio helistas ja me rääkisime ikka oma 2 tundi. Nädalajagu jutte sai räägitud, sest täna läks ta metsa. Õhtul käisime Kabalas ja ma nägin pisikest Mirelli. Vaatasin rohkem kõrvalt, sest ema oli nii vaimustuses, aga ma jumaldan teda. Imeline printsess, nii armas. Jäin rahule, sest sain endale võtme kaelakee, uue nabaneedi ja uued kõrvalepatriinud ning vöö. Nii äge on uusi asju saada. Õhtul vaatasin seda filmi, millest ma eelmises postituses kirjutasin ja nuuksusin nutta. Nii kurb, samas nii ilus.

Lõpuks jõudsin tänase päeva juurde. Hommik algas jälle isa küsimusega. Ta tahtis teada, et kas ma lähen siis oma autoga ülevaatusele. Loll küsimus sai ka lolli vastuse. Ütlesin, et muidugi mitte ja hakkasin siis sättima. Kell 10.00 oli kohvi joodud ja ma olin valmis sõitma Kohtla-Järvele, et ema auto peale võtta. Üksi oli kuidagi väga äge sõita. Kuulasin muusikat ja sulasin maanteega ühte. Vahepeal sain muidugi vihaseks ka selle peale, et Eestis liikulskultuuri ei eksisteeri ja ühe korra eksisin ära. Panin siis ruttu mõtte tööle ja rikkusin kahte liiklusreeglit ning jõudsin kohale. Ema istus autosse ja me sõitsime Tammikule ülevaatusele. Auto oli korras ja nüüd on jälle üks aasta mureta.

Sain empsi nõusse ja me läksime Kohtla-Järve Hesburgerisse rämpstoitu sööma, see oli nii maitsev. Andke mulle andeks, aga tõepoolest oli hea! Üllatavalt palju eesti inimesi seikles mu ümber ning ma naeratasin. Käisime Maximas mulle ühikaasju ostmas ning seejärel hakkasin ma kodu poole tagasi sõitma. Tunne oli veel parem, kui tulles. Kodus pakkisin asjad, tegin isale munarooga ja kell 15.40 asutsin bussile. Hea oli tagasi tulla. Magasin terve tee. Ühikas koristasin natuke ja pakkisin asjad lahti, seejärel jäin Getterit ootama. Nüüd on ta siin.

Moggy.

...

2011-11-14T01:07:00.000+02:00

Lootus veel püsib, päikes südames särab. Ütlen teile ausalt- mul on inspiratsioonikriis. Mitte midagi ei oska teiega jagada. Teemad on valmis mõeldud, kuid neid siia tippida on ülemõistuse raske. Jätan selle täna tegemata. Ehk homme tuleb jälle pikem postitus. Täna olen ma väsinud. Läbi sai järjekordne hullumeelne nädalavahetus. Ei mingit vaikust ja rahu. Pole hullu, ehk järgmisel nädalavahetusel olen tublim. Vaatasin täna Keio tungival soovin filmi "The Crow". Jälgisin ja nuukusin nutta, kõige rohkem siin elus kardan ma surma. Konnad, suitsuandurid, äike, pahad inimesed, karud ja suured paksud metsad ei ole võrreldavad teispoolsusega.

Majad põlevad, inimesed surevad, aga tõeline armastus on igavene.

Kuigi alati sul kõik ei lähe, kõike ju ei saagi ette näha, ära heidutada sellest lase- roki täiega! Kevadel oli ikka räigelt valus Keemikute päeval täiesti kaines olekus nutma puhkeda suurest kaotuse valust. Enesehinnang oli alla nulli ja kõik mu ümber varises kokku. Tsikk ei tundnud mind kui sõpra. M.-iga polnud ma ammu suhelnud. Olid vaid osad inimesed mu klassist. Aga ma sain hakkama, ronisin selle jama seest välja ja olen õnnelikum, kui eales varem. Käisin juuksuris, mul on nüüd roosad salgud. Olen neist vaimustuses. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga ma tean, et mu ümber on maailma kõige mõnusamad inimesed, kes annavad mulle head energiat. Love ya!

Something inside

2011-11-12T00:37:00.001+02:00

Olen teiega aus. Mõtted on lennus ja neid on raske koondada. Tekitan endale kohe wordi dokumenti spikri, mis aitab lõike siduda, et teile anda edasi kõike imelist, mida ma iga päev kogen alates sellest, et ma endiselt ütlen valjusti välja seda, kui õnnelik ma olen ning lõpetades mu täieliku sisseelamisega kooli ning õhtuse jalutuskäiguga Rakvere linnas. Veel eraldi teemana toon esile jalgpalli ja oma isikliku elu.

Neljapäeva hommikul ärgates teadsin, et tuleb üks väga väsitav päev. 8.15-15.00 koos ühe ja sama õppejõuga. Läksime siis keset külma novembrihommikut kooli. Sel nädalal tundsin end iga päevaga üha enam veel paremini, kui kunagi varem. Kohvid jäid hommikul kahjuks joomata- ei jõudnud lihtsalt ning ma märkasin ka, et mu või on kõlblik kuni 28.10.2011- pidin kreepsu saama. Igal hommikul jäid kindad ühikasse, uimane nagu ma olen. Tegime eile võidu oma ühikakaaslastega(Heili ja Kristiina), et kes ennem kooli jõuab. Jooksime libedast mäest ülesse ja me võitsime Getteriga. Pärast oli halb olla ja ilgelt palav. Siiski, tunne tuli hää.

Loengus "emakeel ja lastekirjandus" suunati meid iseseisvale tööle- pidime riikliku õppekava järgi küsimustele vastama. Tööd tehti paarides ja loomulikult oli mu paariline Getter. Saime kõige esimesena valmis, sest tegime copy/paste meetodit. Üks hetk sain aru, kui lolli vea ma olin teinud ja pidasin vajalikuks seda kõigiga jagada. Õppejõud Põldaru oli nii mõistev ja tore ning lohutas mind, et keegi ei ole siin loll ja vigadest me õpime. Ta tegi mu seljale pai ja oli nii hea mu vastu. Lisas veel, et kõige targemad inimesed olevat need, kes peavad end lolliks. Ta on mu uus lemmik õppejõud. Ma ei unusta mitte kunagi muidugi oma iidolit Carlssoni. Iga päev meenutan teda heaga. Tänu temale olen ma üks suur rõõmupall. Siiski, nüüd naudin täiel rinnal Põldaru loenguid.

Kui see tähtis iseseisev töö õppekavaga tehtud sai, siis tuli midagi veel keerukamat. Õppejõud andis meile ülesandeks koostada lasteaia nädalakava. Kuidas kõike lõimuda omavahel ja seostada üldteemaga, kooskõlastada õppekavaga oeh... aju jooksis kokku ja närvid olid läbi. Lasteaiaõpetaja elu ei olegi lust ja lillepidu. Kui mõtted kokku jooksid, siis läksime Getteriga kartulit ja kana sööma. Toidul polnud väga vigagi, kuigi nurisesime palju. Nalja sai ka söögilauas üpris palju. Mina, kui viisakas tudeng tõstsin endale peedisalatit, võtsin ühe ampsu ja panin selle kõik siis kaussi tagasi, sest mul polnud julgust pooltäis taldrikut söögitädile viia. Ta on küll väga kena ja sõbralik mu vastu, kuid kes teab. Mõnikord käitub ta imelikult. Peale sööki jätkasime tööd ja saime valmis juba enne kahte. Loomulikult lasi Põldaru meid koju. Ära me minna ei saanud kohe, sest pidime arutama näidendit, mida me varsti esitame lasteaia lastele. Mina olen LEHM. :)

Mulle helistas loovustoas(näidendi arutluse ajal) E. ja ta mõtles, et tuleb Rakverre ja me võiks niisama kokku saada ja juttu rääkida. Nii ta tegigi. Natuke veel draamast nii palju, et tegime loosi, kes on kes ning ma sain koera. Aga kuna koer ei räägi näidendis ühtegi sõna, siis vahetasin Liisiga rollid ära ja nüüd olen ma lehm. Suudate te seda uskuda? Mina, hall hiireke... soovin end näidata, ennast teistele tõestada. Ma ei tea, kas inimesed muutuvad ja kas ma olen muutunud, aga tean seda, et saan lõpuks MINA ISE olla. Täna õppisin, kui oluline on see, et inimene saaks olla tema ise. Igatahes, sain Erkoga kokku ja Getter nägi teda ka. Septembris rääkisin blogis, et Erko on meie mõlemaga sebinud. Minuga muidugi sügavamalt. See mees ei muutu kunagi. Teadsin ette, et tal ei ole kõik korras, sest muidu ta minu poole ei pöörduks. Kui tal hästi läheb, siis pole mind olemas. Väga vale teguviis, aga mina ei ole mingi hukkamõistja, sest mul on oma elu.

Erko lasi mul oma uue Audiga sõita ning ostis pitsat ja purgi ginni. See on temast endiselt väga vastik, et ta mulle asju ostab/osta tahab iga kord, kui me kohtume. Ta nagu ostaks meie suhtluse ära või midagi sellist. Audi oli muidugi võimas pill ja sellega sõita omamoodi hea. Erko sai oma mured ja rõõmud räägitud ning ma jutustasin ka natuke oma elust. Oleksin tahtnud talle täiega musist rääkida ja seda mis suvel üldse juhtus, aga ta pole õige inimene seda kuulama. Sõitsin ise enda ühika ette ja jätsin hüvasti. Kui ma juulis-augustis sõpradele laususin: Me ju varsti näeme jälle!?! , siis seekord hüüdsin Erkole: "Ilusat elu sulle, kunagi trehvame ehk!" Usun, et ma ei teinud sellega midagi valesti. Mu ellu ei ole vaja halba lisaenergiat, niigi palju on segavaid faktoreid ja mõtteid, millest on mõnikord nii raske mitte välja teha. Tegelikult pole hullu, küll ma hakkama saan. Olen suur ja tubli tüdruk juba! :)

Jalutasin tagasi ühikasse, seal ootas mind mu kallis toakaaslane ja nüüdseks juba ka väga kallis sõbranna, kellega jagan kõike ja kes jagab minuga kõike. Tõepoolest, temaga koos olles kaob kõik valu. Tänu temale ei tee ma lollusi ja olen tugev. Meie mõlema kutid on sõjaväes ja me piinleme koos. Sel nädalal käis plõks läbi ja ma hakkasin tema seltsis end tundma nagu kodus. Ma tunnen end nüüd lõpuks hästi vabalt, iseendana. Käitun naljakalt, imelikult, aga ta naerab ja naeratab ja see annab mulle nii palju jõudu. Jumaldan neid jutte, mis me enne magamaminekut räägime. Tema soovid mulle on siirad. Ta on imeline tüdruk ja mulle meeldib temaga koos elada. Kui ma olen kuri või tujust ära, siis ta mõistab ja on hästi tasa. Kui me lollitame, siis me lollitame koos ning me naerame nii, et terve Rohuaia 12 kajab. Meie põhilised jututeemad: mehed, perekond, minevik, tulevik, mis oleks kui, kool, sõbrad ja toit. Enamasti räägime siiski oma meestest ja pikast ajaloost. Tunnen teda nii hästi selle vähese ajaga, aga samas on veel palju avastada. Koos olles moodustame perfect matchi!

Ühikasse jõudes vaatasime seebikaid ja sõime Trilogia shokolaadi. Kohe, kui meil igav hakkas, otsustasime pannkooke teha. Selle juures sai ka nalja, sest lusikas uppus supipotti ära oma kolm korda ning ma ehmatasin iga pisikese asja peale. Pannkoogid tulid ülihead,küll aga tehislikud. Ei mingit jahu, piima ega muna. Oli ainult vesi ja pannkoogijahu. Muidugi on reaalne pannkook parem, aga ühikatoiduks kõlbas küll. Kodune metsmaasikamoos oli küll meeletult maitsev, tahaks veel... Kõik sai söödud. Kuna meil ole eile juba suur jalgpallielevus, siis kuulasime Jalgpallihaigla popuriid ja laulsime kaasa. Nii kaua, kui internet toimis, istusime arvutis. Siis suundusime Maximasse. Ostsime sealt näovärve, millega Eesti lipp näole maalida. Peale selle võtsime tutti frutit ning salvrätikuid. Teist päeva järjest teenindas meid üks igavesti armas müüja ja kuna Maximas saab hinnata neid, siis panin teeninduse hindeks juba teist päeva järjest "väga hea". Üldiselt ei saa ma aru, miks need aparaadid seal on...kas need peaksid siis mingid motivaatorid olema või vaatab ülemus selle järgi, kellele rohkem palka maksta? Ei tea.

Edasi viis tee meid Tarvase ja linnuse juurde. Keset pimedat ja karget õhtut oli lausa lust jalutada. Nii palju head energiat ja emotsioone. Tegin pilte ka oma katkise mobiiltelefoniga. Õhkkond oli romantiline. Jalutuskäik vähemalt 2 km pikk ja meie jutud jällegi lõputud. See saab meie traditsiooniks nüüd- hakkame iga nädal vähemalt ühe korra jalutamas käima oma kodulinna vahel, et mõtteid korrastada ja niisama olla. Koju jõudes kuulasime uuesti jalgpallihaigla popuriid ja sulasime. Jõime Safarit ja olime ühest purgist juba purjus. Käisime korda mööda pesemas, üritasime süveneda "Kodutundesse", kahjuks ei õnnestunud. Enne lõppu suundusime oma tuppa tagasi, ma sirgendasin juukseid ja mängisin kaarte ning jälle muudkui kaotasin. Mul on käsil Spider Solitaire kõige raskem tase, aga ma ei võida kuidagi. Enne magamaminekut jutustasime ning ma panin head lõhna padjale...

Hommik algas uniselt kell 08.08. Mina olin vähem väsinud, kui Getter. Teda olid häirinud hommikused kolistajad. Mu tuju oli super ja isu kohvi järele suur. Tegin siis kohvi ja võisaiu ning kokkuvõtteks ei söönud ega joonud ma mitte midagi. Panin riide, imetlesin oma juukseid- esimest korda olid need nii mõnusad hommikul. Aeg läks ruttu, hakkasime Eesti lippusid põskedele tegema. Tegin kõigepealt endale ja siis Getterile. Sellega läks nii kaua, et me olime kooli hilinemas. MEID SEE EI MORJENDA NAGU MA OMA TOAKAASLASELE ÄRGATES ÜTLESIN. Täna on siiski pidupäev 11.11.11. Uhke tunne sees ja valmis inimeste imelikele nägudele vastu astuma. Kooli jäime paar minutit hiljaks, kuid õppejõud oli üldse ära unustanud, et meil loeng on. Klassi astudes tabas meid täielik vaikus. Ootasime oma 15 minutit ja lõpuks otsisime õppejõu ülesse.

Ta tuli meile loengut andma, teema oli päris põnev. Rääkisime eesmärkide püstitamisest, nende kirjapanekust ja realiseerimisest. Kirjutasin kolm eesmärki paberile. Üks õppimise, üks raamatute lugemise ja üks Keio kohta. Loodan, et need lähevad siis täide, sest ma polegi ammu mõnda eesmärki endale seadnud.Viimane oli vist juhiloa eesmärk või lõpetamise oma. Musi oli mul pikemaajalisem projekt, nii et see ei loe. Külm ja igav oli seal ruumis, kus loeng toimus. Klõpsisin endast pilte ja mängisin kaarte ning kaotasin alatasa. Olen teiega aus- ainus loeng, mis mulle lõpuni huvi ei paku ongi hetkel selle konkreetse õppejõu loeng. Ta ei meeldi mulle inimesena ja lektorina ammugi mitte. Kuigi teemad on huvitavad jne...ta ei oska seda meile edasi anda. Ta teeb asja uimaseks. Ta räägib omaette. Ta hüppab ühelt teemalt teisele. Lõpuks sai see loeng läbi ja algas minu "lemmik" arvuti töövahendina.

Nagu ma teile ennist ütlesin, siis olen nüüd klassi sulanud ja avaldasin arvamust, et ma ei tahagi eksamit arvutiõpetuses teha. E. Unt võttis seda naljaga ja ta sai aru ka, et mina olen see, kes ei salli Excelit. Loengu lõpus veel meelega mõnitas, et Kertu tahab kindlasti lõpetuseks ühe Exceli harjutuse teha. Üldsielt on ta tore vana. Palus meil ennustada tänast play-off tulemust. Ma ennustasin 2:1 Eesti kasuks. Sitt ennustus- täide ei läinud, pole hullu. Soovitasin õppejõule purukooki, mida ma isegi alt kohvikust ostmas käisin ja ta tõdes, et see oli tõesti hea. Meie paus venis liiiga pikaks, aga kuna meid oli nii vähe, siis saime me varem ära. Kell 11.11 karjusin kõigile kellaaega, aga ei jõudnud mitte midagi soovida. Pettusin. Tegin Skypest esitluse ka ära poole tunni jooksul ja olin seda praktiliselt kohe valmis esitama. Esitlus tuli hea ja ilus ning ma sain õppejõult kiita. Ta mainis, et see tuleb eksamis plusspunktina mulle, mis siis, et ma Excelit ei mõista.

Peale tundi oli Unt nii suhtlemisaldis, et ma ei saanud kuidagi tulema. Kuulasin ta ära ja naeratasin talle. Jumal tänatud, üks raske päev sai jälle läbi. Jalutasime Kristiina ja Getteriga ühikasse. Nemad lobisised põhiliselt omavahel ja mina mõtlesin, et mul on hea meel selle üle, et ma Dagmariga olen hästi hakanud läbi saama. Ta on tore neiu. Nii küps ja kogenud kuidagi. Ühikasse jõudes märgati meid ja meie nägusid, ühikamutt tegi komplimendi ja oli meie(Eesti) poolt. Toas pakkisin ma kohe oma asjad kokku. Mängisin kaarte ja lõpuks võitsin, olin nii õnnelik. Otsustasin, et ei lähe mitte bussi, vaid lähen rongiga koju, et oma toakaaslasele seltsiks olla. Lõpuks me tegime nuudleid ja pesime oma nõud ära. Panime prügi kokku ja läksime välja. Käisime kroonikeskuses ja ostsime Trilogia shokolaadi. saatsin ta bussile, inimesed jõllitasid...meie tundsime end hästi .Mul oli nii hea tuju, et mõtlesin oma vana sõpra Handot tervitama minna. Samas kui ma olin teisele korrusele jõudnud, siis läksin solaariumi asemel kleidipoodi, tegin tarka nägu ja pöörasin ümber ning suunaks oli ühikas.

Võtsin minagi asjad ja viisin prügi välja. Jalutasin oma raske kotiga rongijaama poole. Nüüd on õige aeg Keiost rääkida, sest ma mõtlesin ta peale kogu jalutuskäigu aja. Ta helistab mulle päevas mitu korda ja salaja. Riskib karistusega, saadab sõnumeid ja tuletab meelde, et 831. Ma olen nii õnnelik, et ta mind niimodi hoiab ja mulle meeletult tähelepanu osutab. Iga telefonikõne on nii jumalik ja omanäoline ja mida rohkem ta mulle helistab, seda rohkem ma teda igatsen ja jään ootama ta järgmist kõnet. Ma ei tea, mis meist saab. Tulevik on nii ebaselge, aga ma tean, et tema on see õige. Olen seda ka eelmiste kohta öelnud? Aga äkki eelmised tundusid ka. Tegelt jahm, ma olen õnnelikum kui iial varem ja seda tänu talle ja ainult tänu temale. Muidugi pean ära mainima ka Katrini, kellesse ma nii kiindunud olen. Ta on lihtsalt väga äge inimene. Üldse ei imesta ma selle üle, kellesse musi on. Ema karismaatilisus. Love it!

Koju oli nii hea tagasi tulla. Koerad ei haukunud mu peale ja kiisu ootas mind aknalaual. Isa küsis kohe, et miks mul Eesti lipp näos kinni on, nii kui nii me kaotame 4-0. Tal oli õigus. Te olete arvamust avaldanud, et olen oma isaga paremini läbi hakanud saama. Inimesed ei muutu ja täna me kraaklesime hullemini kui iial varem. Läksin nii närvi, et virutasin rusikaga vastu seina ja peasse lõid pistelised valud. Ta oma Venemaa ja venelastega ning internetikommentaariumiga lihtsalt suudab mu hulluks ajada. Või see, kui ma koju tulen ja pean talle kohe kohvi ja saiu tegema ning igasugu asju kätte ulatama. See ei ole normaalne ja suud ma lahti teha ei taha, sest ma vihkan tülisid. Thank god, et ta homme tööle läheb. Juhhei! Ei ole siin paremuse poole muutnud midagi. Nokkimine, mölisemine, irisemine ja muu jama kestab edasi. Lisaks ajab suitsuhais mul pea valutama.

Kell 21.35 algas jalgpall ja paar tundi hiljem oli seis nutune. 4-0 Iirimaa kasuks, ma ei ole tige ega vihane selle Viktor Kassai peale. Naeran, sest fb-s on juba kommuun, millel nimeks Viktor Kassai dislike. Liitusin ka, sel hetkel oli samamoodimõtlejaid üle kolmesaja, nüüd juba pea kuus tuhat ja olen kindel, et see arv kasvab. Nägin Getteri vihast sõnumit ning sain teada, et ka tema isa ennustas võitu Iirlastele 4-0. Mina olin ikka optimistlikum ja praegu olen lihtsalt kurb. Musi ei ole mul üldse jalkafänn, kuid lubas täna vaadata sellepärast, et mina vaatan,. Kunagi tegin mina nii, see on mõttetus, enda piinamine. Aga ikkagi on see temast väga suuremeenlne ja nunnu. Vaatame, kas teen temast jalkavänni või ei. Kahtlen selles muidugi, kui kaua ma ise enam vänn olen? No oletame, et täpselt nii kaua, kuni ma Getteriga koos elan.

Kuulan August Rushi kõige melanhoolsemat laulu ning suren kohe suitsuhaisu kätte. Varsti uinun oma diivanvoodil. Hea on kodus olla. Tähitsamine jääb ära siis seekord. Ongi parem! :)

Suurim õnn on armastus. (Tammsaare)

2011-11-09T19:48:00.001+02:00

Täna olen natukene kurb, täna olen pisut tujust ära ma. Sissejuhatus kasvatusteadustesse koos Anu Carlssoniga on nüüd ametlikult läbi. Ma ei teagi, kuidas ma suudan edasi minna ilma tema positiivsuseta. Tema huumorisoon oli nii õiges kohas, ta oskas oma tarkusi edasi anda ja tõi maailma kõige paremaid näiteid enda elust. Tundsin end tema tunnis nagu kala vees. Võrdlesin ennast temaga- imeline sarnasus! Kuigi inimene pidi terve elu õppima ja surema ikka lollina, võin öelda, et olen poole targem, kui kaks kuud tagasi. Need teadmised on hindamatud.

Olime siis koos eile terve päeva ja täna pool päeva. Eile õppisime soome lasteaeda ja lapsi ning lugesime artikleid. Üks oli Nõukogude eesti kasvatusest. Valetamisest ja varastamisest- kõik eestlased haarasid endale midagi töö juurest kaasa, poest seda saada ei olnud ka. Kahju, et see siiani kestab, kuigi meil on juba 20 aastat vaba riiki. Valetati, et kõik on nii hästi. Mu isa arvab praeguseni, et NSV Liidus oli kõik hästi. Lektor soovitas palju häid raamatuid ning sai meilt täna huvitavaid filme. Sellest kõigest järgmises postituses. Eile palusin tal soome keeles midagi rääkida, ta jutustas "Punamütsikese" alguse ära. Ideaalne! Kui ma kunagi kellegi moodi olla tahan, siis just tema on selline inimene. Täna õppisime Chicagost pärit kasvatusteadlast Dewey't: Lõimumine, teadus ja praktika käivad käsikäes, pragmaatilisus(praktiline inimene), Laboratory School, pean seda meest une pealt teadma. Veel küsis ta meilt, et mis me arvame kohustuslikust kirjandusest. Ma siis natuke kiitsin oma endisi kirjanduse õpetajaid ja raamatuid, mida meile soovitati ja kohustuslikuks pandi. "Tõde ja Õigus" oli üks lektori lemmikuid ja mu süda puperdas- minu ju ka! Ma sain töögi ju viie. Lugesin seda terve öö! Oh, mälestused. Nutsin, kui Krõõt ära suri ja ulgusin, kui lapsed järgemööda surmavalt haigestusid.

Kasvaval inimesel on neli põhivajadust:

soov kuuluda ühiskonda
soov asja uurida ja välja mõelda
soov midagi teha, luua, ehitada
soov tegeleda kunstiga

Inimene on tegutsev olend, seda ütles ka onu John Dewey. Mina soovin ka laiemalt ühiskonda kuuluda- olen veredoonor, viin oma riided taaskasutusse, sorteerin prügi. Tahan olla kasulik. :)

Te võiksite kõik mõista kui oluline on rühmatöö, meeskonnatöö.

Vaimne külg on vaja ühendada tegevusega.

Probleemõpe- tekitame probleemi ja seda lahendades õpime. (Kujutage, et lähete homme kooli ja teil pole laua ääres toole. Püsti seistes õppida on ebamugav. Puulauad ja muu vajalik on klassinurgas. Tuleb hakata tooli ehitama. Selle käigus läheb vaja matemaatikat, mitmetahulist mõtlemist, kirjutamist, kunsti.)

Hariduse ülesanne on juhtida õpilane teoreetilise mõtlemiseni.

Abstraktsus on pragmaatilisuse vastand.

AEG- inimene on aja ori. Tegelikult peaks inimene aega juhtima. Samas on AEG nii imelik. 15 minutit jalutades läheb nii ruttu, samas kui istud mingis igavas loengus, siis 15 minutit venib. Aeg-ajalt ma ikka vingun ja irisen, et aeg ei liigu üldse ja nii igav on. Mõnikord aga märkan, et olen tõeliselt õnnelik olnud juba üle nelja kuu. Aeg lendab, samas mõnikord seisab paigal. Aeg on tõepoolest imelik. Nagu Vergilius sõnas: Aeg möödub, igavik jääb.

Informatsioon ei ole teadmine. Informatsioon on omandatud teadmine. Internetis on informatsioonimeri, mõni inimene ei teegi enam vahet teadmisel ja informatsioonil. Lõpuks on ikkagi teadmised need, mis loevad.

Teaduslik mõtlemine on see, kui ma oskan mõelda teooriale või raamatule, mida olen lugenud. Hetkel ma ei pea oskama teaduslikult mõelda, aga ülikooli lõppedes küll.

Aitab küll Anu Carlssoni loengust. Olin täna jälle eufoorias ja loomulikult valitses hinges kurbus. Teadmine, et näen teda alles jaanuaris ja siis juba teises situatsioonis, muserdab. Kui vähegi võimalik, siis lähen Tallinnasse Tallinna Ülikooli mõnda tema loengut kuulama. Ma jumaldan seda inimest, ausalt.

Nüüd räägiks teile hea meelega natuke lastest, kuna minust saab siiski lasteaia õpetaja. Vaatasime täna Murriku loengus filmi "Changing Brains". Sealt sain teada siis seda, mida ma juba teadsin tegelikult loogiliselt võttes, aga mõni uus asi jäi ka kummitama. Inimese aju areneb 25 aastat. Kõige kiiremini areneb aju sünnist kahe aastaseks saamiseni. . ..Imik kuuleb palju rohkem hääli, ta õpib neid eristama. Täiskasvanu ei pane jalgade järgivedamist, ümisemist, teekannu vilinat tähelegi. Imik naeratab, kui temaga ninnunännutaval toonil rääkida, sest siis tunneb ta end turvaliselt. Imiku IQ areneb, kui mängu kõrval mängib televiisorist tark saade või raadiost midagi huvitavat. Emade-isade ülesanne on õpetada last väärtustama aktiivset keskkonda. Mida vähem tähelepanu laps imikuna saab, seda rohkem on tal hiljem probleeme tähelepanuga üldiselt.(Tunnis keskendumine ja kaasa mõtlemine). Julgusta last rääkima! Loe lapsega raamatuid! Lugema ei tohi last sundida, lugemisse tuleb suhtuda kui mängu, asja tuleb võtta rahulikult. Lugemine ei tule lapsel kergelt.

Olin täna väga unine ja uimane, samas tunne oli hea ja positiivne. Lähen korra oma iidolõppejõu juurde tagasi. Ta palus võrrelda haridust või kasvatust millegiga. See oli päris raske ülesanne. Võiksite samuti proovida võrrelda neid kahte millegiga. Getter tuli hea idee peale. Haridus on kui sibul. Kahjuks ei osanud ta seda lahti seletada. Minagi sattusin raskustesse ja suust tulid vaid üksikud sõnad. Lektor küsis, et kas haridus ajab siis nutma? Mingil määral ajab küll jah ja ma naersin kõva häälega nagu lollakas. Sibul nagu haridus on mitmekihiline, ümar, kokku üks tervik. Aga see selleks. Lõõgastuge, mediteerige- juttu on mul täna palju. Suur igatsus ja kurbus hinges lahkusin ma Kolledžist. Getter jäi inglise keelt õppima. Mulle meeldivad väga mu kursakaaslased. Mulle meeldivad nad siis, kui me kõik üksmeelel oleme ja läbi saame.

Õues oli karge ilm. Talvetunne tuli peale. Kõndisin Swedbanki automaadi juurde, vaatasin konto jääki, ostsin maailma paremat kuuma shokolaadi ja püüdsin mossis inimestele naeratada. Jalutasin koos oma kuuma shokolaadiga ühikasse, lugesin raamatut Emilé ja jäin Omni Trio saatel õndsasse unne. Panin äratuskella ka 15.30-ks. Ma ajasin end väga halva tujuga ülesse ja hakkasin õppima. Getter, kes vahepeal tühja kõhuga koju tuli, märkas mu torssis meeleolu kohe. Tegime makarone soojaks ja lasime hea maitsta. Seejärel õppisime koos, vahepeal tekkist tõeline vaikus. See vaikus oli alguses väga hea ja rahustav, kuid pikapeale hakkas häirima ja ma panin muusikat. Koduseks tööks oli mingi imelik kontrolltöö ühe hea raamatu järgi. Peale selle pidime tegema maailma kõige ilusamat käekirja ruudulisele, joonelisele ja tühjale paberile. Ütlen ausalt, mul ei ole eriti ilus käekiri. Otsisin neljasõnalist lauset armastuse kohta ja uppusin armastusse. Kui õiged ja ilusad, tõesed laused. Lõpuks võtsin meie praeguse presidendihärra öeldud tsitaadi: Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise hoolimise ja armastuse teel.

Nii hea oli tunne, kui kodused tööd said tehtud. Te teate ju seda tunnet? Eufooriline. Mõtlesin täna, et peaks seda blogi siin kirjutama. Ei tohi oma lugejaid unerusse jätta. Püüdsin eile ja üleeile ka midagi kirja saada, aga sulg ei jooksnud. Nagu ma juba ütlesid, siis on mul stress ja see ei ole eriti meeldiv tunne. Õnneks aga positiivsed aspektid ületavad kõik halva. Eile õhtul olin eriti morn, sest kõnet Keiolt ei tulnud ega tulnud. Saatsin talle kaks sõnumit ja ohhoo, kell kümme õhtul salaja ta helistaski, et öelda mulle 831. Täna hommikul tegi ta sedasama. Ning täna õhtul saatis imearmsa sõnumi: Saadan sulle salaja ühe sms suudluse mu kallisz :* <3 . Paneb ikka rõõmust rõkkama küll. See kaitsevägi on teinud teda romantilisemaks and I like it. I like how it feels. Teda tasub oodata, tõesti tasub ära.

Eilsest ja üleeisest veel nii palju, et eile hommikul ärkasin ülesse poole une pealt. Nägin, et mind pandi vangi kolmeks aastaks koos M.-ga. Ma ei saanudki aru süüst, mida ma tegin. Kõige hullem tunne, mida ma unes tundsin, oli see, et pidin emale helistama ja ütlema, et ma ei lõpeta kooli, sest olen nüüd vanglas ja Keio ei vastanud mu kõnele, sest ta tahtis seda meie helinat kuulata, kui ma talle helistan. Õudne- higisena ajasin end püsti ja mõtlesin, et miks ometi nii. Rääkisin seda oma iidolile ka ja täna hommikul ta ütles, et see on sisemine hirm või midagi. Musi räägib samamoodi. Ju siis ongi. Ma juba ühe korra kekutasin, aga ütlen seda veel- TAL(A.Carlsson) JÄI MU NIMI MEELDE, MA JÄIN TALLE ISIKSUSENA MEELDE! Peale minu teadis nimepidi ta täna veel Hannat ja Anut, aga mitte kedagi teist. Thank You!

Facebookis toimub paanika. Mehed on paanikas. Mulle see meeldib. Kui kuhugile minema hakkan, siis tulevad alles need momendid, et keegi tahab kokku saada ja rääkida või küsib niisama, et kuidas läheb. Rääkisin täna msnis Maretiga ka natuke(tänu sellele fb paanikale), nii hea on vahest rääkida endiste klassikaaslastega. Kuidagi turvaline ja tore. Alles hommikul mõtlesin, et kas jätta ta msni või mitte, aga endised klassikaaslased on ja jäävad. Ma siiski igatsen neid ka mõnikord.

Mis veel? Hakkab vast aitama ka. Getter ootab poodiminekut, läheme ostame valget shokolaadi ja õhtul istume televiisori ette naistekaid vaatama. Öelge veel, et elu ei ole ilus. Unustame need pimedad ööd ja selle vastiku stressi ning naeratame kogust südamest, sest elu ON ilus! Tõepoolest on.

Moggy.

PS: Avastasin ühel päeval, et mul on fenomenaalne mälu. Kuna ma siia blogisse kõik lähimineviku ülesse kirjutan ja talletan, siis ma ei süvene eilsesse ega üleeilsesse. Mul on hakanud meenuma mälestused lapsepõlvest ja viimasest kümnendikust oma elus. See on suurepärane! Ema ei jõudnud ka ära imestada, et kuidas ma mäletan nii (pealtnäha) tühiseid päevi, kuid oma elus.